AJP PR7 2023

[vpu]

Kuna AJP PR7 on suhteliselt haruldane, siis mõtlesin, et jagan kogemust ja mõtteid.

Enne ratta ostu ammutasin päris palju infot ning tegin sellest ka eraldi teema - Dual-Sport ratta otsingul (AJP, Kove jt)

Ratas sai ostetud kasutatuna, esimene omanik oli seda kasutanud aasta ja ca 6000 km. Selle aja jooksul jõudis ta heaperemehelikult vahetada kolm korda õli ning täiustas ratast - lisas Enduristan küljekotid (koos kinnitusega), asendas peeglid, sidurisilindri ja teisi pisividinaid.

AJP-d on juba päris pikalt toodetud (al 2017), kuid tundub olulisem muudatus tuli 2020-2021. Järkjärgult on seda ratast täiustatud pidevalt, väidetavalt läheb väiketegijale korda sõitjate tagasiside. AJP toodetakse Portugalis (alustasid ligi 30.a tagasi krossikate tegemisest), kokku on pandud enam-vähem tuntud juppidest (Sachs amordid, Brembo pidurid), mootor vanem Husky/SWM toodang. Puuduvad mistahes sõiduabid, sh ABS. Tõeliselt arhailine pill, kui välja arvata 10" rudged tahvelarvuti, millele on tootja oma äpi teinud.

Kui seda ratast lähemalt vaadata, siis pole kahtlust, et selle ratta on teinud insenerid. Ei mingit peenutsemist nipsasjade kallal. Süütevõti on sarnane nagu postkastil, kaugtulede lüliti on prosta ja kiilub kinni. Tuled on loomulikult halogeenid, väga palju nendega ei näe sõita ning osaliselt valgustavad ka rallytorni sisu. Sõidaks nagu teeküünaldega. Võimalik, et moodsad ledid/lasertuled on mu ära rikkunud.

Kui sadulasse istuda ja sõitma hakata, siis muutub pilt oliselt paremaks. Sadul on suhteliselt kõrgel ja mugav, ergonoomika minu jaoks kohe sobiv. YT videotest teadsin juba ette, et jalatoed on pikemate kasutajate jaoks veidi liiga kõrgel, kuid mind see esialgu ei häirinud.

Esialgu olen sõitnud selle rattaga kõigest ca tunni, veidi kodukandi põlluteedel, veidi pimedat asfaldit ning osa Männiku ringist, liberaja parklast kuni aiaäärse laskumiseni ja tagasi. Väga vähe, aga piisavalt palju, et aru saada, et see ratas meeldib mulle.

Mootor veab kohe alguses mõnusalt ning powerslide ei nõua erilist pingutust, samuti on mõnusad aeglased singletrackid kus on hea töristada (oma 2T puhul peaks seal juba siduri ja pöördega mängima). Sellele rattale saab veel tellida Doma väljalaske ja ECU tuuningu, mis peaks annab 12hp lisaks, kuid esialgu ma seda tahta veel ei oska. Jõudu võib alati rohkem olla, kuid kindlasti ei tahaks lärmakamat mootorratast. Ühe Akropoviciga olen juba hädas.

Märjal metsateel lehtedel ei saanud arenda erilist kiirust, kuna ees oli veel tehasest anakee wild, millel märja ja poriga erilist pidamist ei ole. Gessu alt on need rehvid tuttavad, Eesti TET-ist üle poole nendega sõidetud. Taga on kulunud endurorehv, mis ei olnud samuti väga hea pidamisega.

Männikul üllatas see ratast mind positiivselt. Kordagi ei tekitanud mammuti tunnet, samuti sai see ratas kenasti "küürude" ja liiva peal hakkama. Amordid tundusid head, samuti on põhja kõrgus piisav. Lühike asfladisõidul tundus ergonoomika hea, tuulekaitse ka piisav ca 80-90 juures.

Esmapilt ostes selline:


Järgmise etapina plaan arvele saada (esimesed vabad TRAM eelkontrolli ajad tavakasutajatele alles uuel aastal) ning lähiajal lähevad ka tuttavad Michelin Trackerid alla.

[Kox]

Õnnitlused ägeda ratta puhul ja tore, et teekonda siin ka jagad. Peaks vist Eestis teine PR7 olema.

[vpu]

Mõned mõtted, mida tuleks enne hooaaega ära teha, et saaks endale sobivamaks:

1. Tugijalg tuleb keevitada. Nagu fotolt näha pidin tänavakivi küllili alla panema, et seisaks püsti. Selgus, et mitte väga jõuga õnnestub see jalg sirgeks väänata (materjal ebaloomulikult pehme).
2. Kätesoojendusi ei ole. Kuigi soojendusega kindad olemas, siis soojendusega rutskad võiks olla, kuid viisakad, ilma suure puldita. Tundub, et Kox-i teemast on lahendus juba leitud (Louise)
3. Kaalun jalatudege langetamist 20-25mm. See on nüüd info mille peale ma tulin YT ülevaadete vaatamisel. Mul on suhteliselt pikad koivad ning tõenäoliselt pikemal otsal saab see probleemiks.
4. Rehvid vaja vahetada, Trackerid olemas vaja alla lasta panna. Muidu saaks kodukandis teha, kuid arvestades, et sellel kiirused vahest ka üle 100 peaks olema tasakaalustatud.
5. Plaanis ratta välimust muuta ning Graphics kit tellida. Tehasest tulnud kleebiste disain (voolav vesi) pole lõpuni minu maitse. Rattal on küljes ka kukkusmisrauad, mis ei ole väga ilusad ning need värvin mustaks või mingit teist tooni. Korra mõtlesin nende eemaldamist (saaks kergemaks ja viisakamaks), kuid samas plusspunktid kaaluvad üle, et jätta (neist on mugav kinnitada transpordiks, ehk ka kukkumisel kaitsevad ratast ning sinna saaks küljekotid vajadusel panna). GS-il on mul raudadel küljekotid ning need on osutunud praktikas mugavaks kohaks, kus näiteks teisi kindaid ja joogipudelit hoida.

[KIBU]

4. Rehvid vaja vahetada, Trackerid olemas vaja alla lasta panna. Muidu saaks kodukandis teha, kuid arvestades, et sellel kiirused vahest ka üle 100 peaks olema tasakaalustatud.

rehvid vaheta ikka ise, hea võimalus harjutada... mis sa muidu teepeal teed, kui rehv lappimist tahab!? tasakaalustamiseks pole tegelikult palju vaja, suvaline pulk millest simmerid kinni ei hoia või lööd puksid välja ja kasutad tagaratta võlli. ketti peale ei pane, võlli mutrit ei pane ... natuke loovust ainult vaja. Streetmotost tood Karu käest kodara külge keeratavad raskused ja pm külge kruvimise vaev. tegelikult ei ole vaja sellistel trakatsitel tasakaalustada kui rehvilukku ei kasuta aga ega see midagi halvemaks ka ei tee.

[vpu]

Tänud soovituse eest. rehvivahetus on oskus, mida on tõesti vaja. Selle tarbeks ma ostsin kevadel kolm heeblit ja veljekaitsme. CRF250L rehvi vahetasin ise ära, selleks kulus esimest korda tehes rohkem kui tund ja palju ilusaid sõnu, kuid tehtud sai. Sealt ka kogemus, et ratas ei olnud tasakaalus, kui üle 100 km/h sõita. Tasakaalustamise kirjeldusest aru ei saanud, kuid loogika ütleb, et selleks oleks vaja abivahendit ja viitsimust

Eile said Streetmotos rehvid vahetud ning palusin ka laagrid määrida. Töö käigus selgus, et kõik tagumised laagrid olid läbi. Ei teagi, kas põhjuseks vilets laager, ratta uputamine või siis survekaga liiga tehtud. Karu vaid lohutas, et see on normaalne, kui 6K pealt laagrid läbi, tal oma rattaga sama kogemus.

[Jesper]

Laagrite osas on tootjate vahel suured erinevused vastupidavuses - NTN ja Kobe kestavad pmst igavesti, kogu seda muud mudru võib igaks juhuks varuosadena kaasas tassida, aga garaažis ma neid enam kunagi ei paigalda. Loksuga sõitmine teeb ka simmeri tööpinnaga (siis selle pinnaga, mis on metallist ja mille peal simmer pöörleb) kiirelt üks-null, niiet mingit säästu sealt ei saa, hea kui säästulaager kallim ei tule.

Hästivarustatud laagripoode peaks päris mitmeid olema, aga ise olen viimasel ajal Kavial-i peale jäänud, neil saab kodulehelt mugavalt koodi järgi asjad ära tellida ja ei pea leti taga koode ja asju ette veerima.

Karta on, et ega originaalvaruosad pole ka midagi eriti silmapaistvat, välja arvatud hinna osas - nende arvelt saab ju jälle oma sada eurot uue ratta pealt kokku hoida ning hiljem margihooldada ja möllata. KTMi omadega vähemalt mul pole õnnestunud, kuuluvad ka sinna "suvakola" kategooriasse.

[vpu]

Graphics Kiti osas on AJP-le pakkumisel päris palju erinevaid disaine ning seda mitmelt erinevalt tegijalt. Lõpuks hakkasid meeldima musta ja kuldsega lahendused. Alguses leidsin Livingthisbike lehelt selle - AJP PR7 GRAPHICS KIT "Topo" kuid sellest veidi parem tundus MotoStill lehel allolev:

Whatsapis sai Türgi tegijatega suheldud ja veidi täpsustusi küsitud. Kleebist sai tellida läikiva, mati kleebisele lisaks sai tellida hologramm põhja peale. Uurisin kas neil on sellest konkreetsest kitist ka mõni reaalne foto olemas ning saatsid alloleva. Tundus peaaegu OK, kuid siiski musta-kuldse kombo eeldaks musta aluspinda:

Tellisin kleebise ära, poole päevaga toodeti valmis ning kahe päeva pärast oli tuttav DHL mees juba ukse taga. Türgi puhul tuli muidugi meelde, et see ei ole EU ning tuleb ka tolliformaalsustega tegeleda, mille DHL tegi ära ning koos käibemaksuga tuli 20 eurot lisaks tasuda.

Pakk ise selline:

Nüüd enne kleepimist on veel küsimus, kas kleepida valgete plastide peale. Korra uurisin ka plastide mustaks värvimise võimalust (matistada, kruntida ja värvida), kuid mingit head tagasisidet pole saanud selle osas. Eks ta kipub maha tulema, siis tulemus veel hullem. Teine alternatiiv oleks mustad plastid tellida, kuid veel 300 euri ilu pärast kulutada ka nagu ei sooviks, kuna terved plastid olemas. Mõtteid kõrvalt?

Lisaks kleepimisele tuleb ka rauad üle värvida, kas mustaks või kuldseks. Must isegi sobiv (vt näidisfotot), kuid kuldne oleks isikupärasem.

[vpu]

Laagrite osas on tootjate vahel suured erinevused vastupidavuses - NTN ja Kobe kestavad pmst igavesti, kogu seda muud mudru võib igaks juhuks varuosadena kaasas tassida, aga garaažis ma neid enam kunagi ei paigalda.

Kusjuures huvi pärast vaatasin arve pealt järgi, mis laager alla sai, koodiks märgitud "FAG-60052RSC3", mis viitab Grassland Agrile. Hind väga kõrgele ootuseid ei tõsta.

[KIBU]

Head uut aastat!
kui kleepima hakkad, karesta aluspinnad korralikult karukeelega ja brake cleaneriga üle. eriti oluline uute plastide puhul. kasuta kangast lappe mitte paberit. korralik reguleeritava tembiga föön ja soe ruum. pehmest kangast servaga silumislabidas on ka abiks.

[Kox]

Kõige lihtsam ja soodsam oleks ilmset leppida valge aluspinnaga.
Värv endurokate plastidel kindlasti püsima ei jää, seepärast nad ka värvitult ei tule.
Üks mõte mis pähe tuli oleks kleepida valged plastid veel enne disainide paigaldust musta kilega üle, samas ei pruugi tulla odavam kui uus plastiring.
Ma enda omale võtsin teise plastiringi koos uute disainidega ja tuli see komplekt mulle kohe kleebitult (eks oma ratta teemas pajatan lähemalt). Disainid (tegid eraldi disainid veel Rade tornile) + plastid + kleepimine + saatmine = 420€
Tegi https://scrubdesignz.com/

[vpu]

Kleepimine on päris vaevaline tegevus. Tubli 1.5h kulus nende kahe detaili tegemiseks. Soojendamine, venitamine, uuesti veidi lahti, et mullid välja saada või sirgemaks. Täna saan juba veidi paremini aru, miks auto kleepimise eest 3K küsitakse.

[Ikka mina]

Kunagi sai Suzu krossikale kleepse vahetada sedasi et soojas graazis vana pläust fööniga soojendades pealt minema, aluspind puhtaks, pritsiga vett plastikule, uus kate peale ja mõnusalt pehme kaabitsaga vesi koos õhumullidega kile alt minema nühkida - täitsa töötas.
Ainukene jama oli see et uus kate saaks täpselt omale kohale ja et midagi viltu ei jääks.
Kuivas ära ja väga viis.

[vpu]

Ma oleks ise ka veega kleepinud, oluliselt lihtsam olnud korrigeeridam, kuid kleepija juhend soovitas mitte vett kasutada. Võimalik, et sellepärast, et saaks kumeruste peal paremini venitada. Muidu libiseks ära

Täna sai lõpuks ratta ka Eesti registrisse, teine PR7, neljas AJP.

[vpu]

Vahepeal sai ratas kleebitud, rauad värvitud ja ette korralik valgus. Ratas sai ka aasta alguses lõpuks arvele (eelmisel aastal polnud aegasid ning mul ei olnud ka kiiret). Registritöötaja vaatas ratast ja küsis, kas ma plaanin sellega Dakarile minna (siis parasjagu toimus see). Muhe nali, mis oli ühtlasi ka kompliment ratta kasutuse osas.

Vahepeal kaalusin kaitseraudadest loobumist, kuid nende maha monteerimisel avastasin, et need on täisalumiiniumist ning väga kerged. Kogkuaal kergem kui näiteks tagumisel pakiraamil koos kinnitustega.

Tugijalg läks keevitusse, kuna pragu oli sees ning seejärel koos raudadega pulbervärvi. AMR-i julgen soovitada, teenus veidi venis kuid lõpuks sai kenasti tehtud.

Valikuprotsess ja tulemus:

Esimene valik oli kõige vasakpoolne plekk, kuid siis selgus, et seda värvi ei ole ning pidin alternatiivi valima, mis lõpuks tundus veelgi parem.

Kleepimine ise eeldas kõigi plastide eemaldamist ning korralikku ettevalmistust. Väiksemgi täke all paistab läikivalt pinnalt inetu välja. Kleepimisele kulus päris mitu õhtut, kindlasti järgmine kord läheks oluliselt kiiremini. Esimese sammuna tuleb kleebis õigesse kohta teipidega fikseerida ja alles siis kuskilt servast kleebise paber eemalda ja fikseerida. Oluline on kohe alguses asi õigesti jooksma saada ning kõige keerulisemad on mitmes suunas kumerad pinnad. Kuumafööniga tuleb sooja andes kleebist venitada, kuid seejuures on oluline mitte liiga palju sooja anda (muidu venib välja).

Tulemus sai lõpuks selline (põhjakaitse veel puudu, mille kinnituse tegin ringi):

Järgmise projektina võtsin ette esituled, hõõgpirnidega need eriti palju ei näidanud. AJP-le pakuvad palju tegijad eraldi valgusteid, et olemasolev tuledemoodul eemaldada, kuna ma eriti pimdas sõita ei plaani, siis piirdusin lihtsalt pirnide asendamisega (park ning kaks H7 pirni). Automaailm arvas, et parim võiks olla Osrami allolev pirnidekomplekt:

Tulemus on sai esmahinnangul väga hea, valgusjõud parem (see hinnang garaazis testides, sõita pole veel saanud), valgus on hele (mitte hõõguv kollane) ning ehk peab LED ka paremini vastu, teepeal seda vahetada ei sooviks.

Kevad tuleb tohutu kiirusega peale, veel tahaks tegeleda uue kütusepaagi korgiga, jalaraudade allapoole viimise ja kätesoojendustega.

[joel]

[...] ehk peab LED ka paremini vastu, teepeal seda vahetada ei sooviks.

Kui täpne olla, siis tee peal seda vahetada ei tohigi - off-road only.