minu esimene kukkumine

[werst]

Siia võiks kirjutada kõik enda esimesest kukkumisest(või ka rohkematest). Kuna olen ise tänapäevaste masinatega suhteliselt algaja siis on kindlasti huvitav ja õpetlik lugeda teiste kogemusi kus ja millal mitte eksida või kuidas ühes või teises olukorras toimida. Kuigi ilmselt praktikas toimib ikka asi omatmoodi, ei tee teoreetilised kogemused halba .

Kirjutan siia siis oma esimese kukkumise u.10-12 aastat tagasi. Tegemist pole küll tsikliga kukkumisega aga no kaherattaline siiski ja mäletan seda suht hästi.
Sõitsime sõbraga säärekaga kruusa(muld)kattega metsateel,vihma sadas, kiirus oli nagu võrriga ikka 30-40km/h kui ühel hetkel avastasin, et ees on terve tee ulatuses suur poriloik. Üritasin siis kaval olla ja võimalikult tee äärest sellest läbi sõita, et mitte põlvedeni vees olla(teadagi mis see vesi säärekaga teeb). Järgmine hetk olime kogu kupatusega kraavis(tegemist sügavate kuivendamiskraavidega). Nimelt oli see loik nagu kauss ja mina sõitsin selle servale mis oli mudane ja ülimalt libe. Mina ja sõber tegime õhus ühe korraliku salto kindlasti, kas ka säärekas, seda ei tea . Mingi hetk kogusime end, korjasime sadulast kukkunud tööriistad kokku ja lükkasime võrri 5km koju kuna ilmselgelt ei läind see asjapuu enam tööle(viga oli kõigest märjas küünlas). Loo moraal on igatahes selles, et alati tuleb enne tundmatut sügavat loiku hoog maha võtta, kunagi ei tea mis seal all on.
Eks omal ajal oli see säärekas ka selline et sidurit ei olnud, piduritest rääkimata . Sõiduvarustuseks t-särk ja loll pea

[tazavi]

ižiga aastaid tagasi, tagapidur puudus, kiirus 30-40kmh. Oli vaja keerata 90 kraadise nurgaga tänavale, ainult esipidur ja teepeale poetatud kruus tegid õnnetuse võimalikuks. aga kukkumine oli nii õnnelik, et ratas jäi tööle, sõitsin sõidu lõpuni ja pärast vaatasin, et kinnast oli mõnuga riivitud (käsi oli haige küll põrutusest) ja tol peval olid mul ainult teksad, kuna keegi nagunii ei kuku tsikliga Prast seda alati põlvekaistmed peal, sest põlve riivis see väike kukkumine ikkagi ilusti ära.

[kaiman]

krt minu esimene kukkumine oli nii naljakas,et seda lausa tasuks Tuuli Roosma satesse panna,siin lihtsalt jaaks ruumi vähe

[pühak]

Sõitsin Jawaga talvel mingil lahtilükkamata külavaheteel, kus vist ainult külamehed traktorite ja uaasikutega muidu sõitsid. Sõitsin mööda roobast, kannad surusin kõrvale lumevallidele ja andsin kuskil 30-40 km/h minna. Mingil hetkel tsikkel kuidagi libises rööpas ja kukkus alt külili. Ise jäin harkisjalu küliti kukkunud tsikli kohale seisma.

[kaiman]

kuna sai nooruses sõita aasta läbi,siis meenutada on :bsmile:mäletan kuidas sai kompunitud mingit soojad kindad,ja jope,mis tuult läbi ei lase
mitte midagi saada polnud,ainult ARAIsulgudest sain Riiast omale täitsa p**s* ajad olid ikka miskit juppi oli vaja siis pidi armee tuttavaid olema
Siis käisime RiiAST kiivreid ja juppe toomas...

[hotshot]

http://www.biker.ee/phpbb/viewtopic.php ... ise+hetkel

Mitu lehekülge jahumist sellel teemal!
Ohutut liiklemist!

Taavi