Lõhutud kiivriklaas (muu varustus)

[Pikk]

Kuna ühes eelnevas teemas sellega algust tehti, siis miks mitte eraldi teemana oma või teiste lolluse tulemusel lõhutud kiivriklaasidest ja muust varustusest siin rääkida. Äkki saab nalja ka

Minul juhtus nii:

Aasta oli 1994, kui sai soetatud oma esimene läänepäritolu kiiver AGV. 95 suve lõpuks oli teine juba ühe hooaja sõitnud, kuid aastanumbrit arvestades mõjus endiselt tuliuuena.
Juuli lõpp või augusti algus, enam ei mäletagi, aga seal kandis oli tol aastal Jõgevatreff Võrus.
Sõit oli sujunud imeliselt, kuni järjekordne peatus meid kolkaküla tanklasse viis. Kena trellitatud vagunelamu ja seieriga tankimisautomaat, millel silt „Enne maksa, siis tangi“. Asetasin kiivri lenksu otsa, raha näpus võtsin suuna vaguni poole, kus kulunud pleksiklaasi tagant mingit kogu silmasin. Teavitasin teda oma soovist tankida ja ulatasin rahatähe.
Saanud vahetusraha tagasi, astusin pikal sammul ratta poole . Vahemaa „juhtimiskeskuse“ ja tankimisseadme vahel võis olla 20 m. Olles ära käinud umbes poole kuulsin, kuidas aparaat raginal aktiviseerus ja hetk hiljem hakkas bensiini purskama, olenemata sellest, et püstol rippus retro tankimisautomaadi küljes ja peale meie saabumist polnud keegi seda puutunud.
Ahvikiirusel lähenesin püstolile, hoopealt rabasin paagikorgi pealt üritades kiirreageerija kombel püstolit paaki suruda. Õnnetuseks jäi aga kiiver, mille olin lenksu otsa asetanud püstoli teele ette. Kokku said metallist tankimispüstol ja plastist kiivriklaas, teine osapooltest andis järgi ja purunes…
Kuna kõik see aeg bensiin muudkui voolas, siis kuni pool liitrit kütust võis kiivrisse sattuda küll. (hilisem „juurdlus“ tuvastas purunenud lukustusmehhanismi päästikul)
Edasine oli õudusunenägu.
Käinud trellitatud jaamakorraldaja residentsis õiglust nõudmas, suruti trellide taha lauast moodustis, mis pidi maakeeli tähendama, et sry, me oleme suletud. Polnudki muud teha, kui kiiver bensiinist tühjaks valada ja purunenud klaasiga haisev ollus pähe suruda, kuna miilitsaga polnud kellelgi tahtmist kohtuda.
Sõita oli veel mitukümmend kilomeetrit päästva väravani, kus jälle vabalt hingata sai. Teekond oli möödunud meeletu nahapõletuse ja bensiiniuima saatel…
Toksikomaan ma pole, aga laks oli päris meeliülendav :D
Kodus proovida ei soovita ja sellel moel piinelda ka mitte, sest järgmise päeva peavalu võis olla sarnane meningiidile.
Teistkordselt seda enam kindlasti ei teeks, aga siis olid teised ajad.
„Nüüd on uued ajad, suuremad on majad…“

peace

[pritsu]

Külastasin haiglas vanaisa ja oli küll vaja õdede ees šefilt kiivrit ühest käest teise hüpitada. Loomulikult kukkus kiiver maha ja ikka visiiriga allapoole. Kiviplaadiga põrand pidas paremini vastu kui klaasmaterjal. Ja häbi oli ka. Varustusega ei mängita!

[Mari Öö]

jahe ilm oli. aga ikkagi sõitsime - Vasalemma ja tagasi. panin ilusti oma kallid Rukka windstopper-püksid alla ja maanteele! jube mõnus oli, kevadine värk, linnas olime just selle koletuma paraadi üle elanud ja tegime väiksema pundiga maanteesõidu otsa.

pärast sõitu oli plaan paar õlut teha. logistika nägi ette, et jätan ratta koju ja sõidan õlle juurde autoga, mis siis pärast sündmuskohale maha jääb. kodus vahetasin ahvikiirusel riided, soe pesu lendas laias kaares... kuhugile..., sõiduriided samuti. teksad, kampsun ja tuld!

see oli aprilli lõpus.
rohkem pole ma oma windstoppereid näinud ei sel 37 ruutmeetril, kuhu nad jätsin, ega mujal. kui keegi näeb, siis tooge tagasi, oleksin väga tänulik.

[-erx-]

ostsin schuberti kiivri, ja vist kolm päeva jõudis olla visiir uduvastane...juhtus siis järgmine lugu - sõitsin õhtul, ja päris jahe oli juba ilm, ning visiiiri allaäärde hakkas lihtsalt niiskus kondenseeruma, enne olin kiivri manuali ka läbi lugenud ilusti (mis on minu puhul suht haruldane), tegin siis peatuse, panin suitsu ette ja otsustasin visiiri ära kuivatada, koukisin taskust salfretka, ja nagu visiiri sisekylge puudutasin, koorus raginal tükk uduvastast kihti sealt minema...suht leilis olin selle peale, kirjutasin tootjale pika-kurja kirja ka kohe, et selline asi võiks mainitud olla manualis, x nädala pärast tuli vastus koos vabandusega et oli puhkusel olnud ja sai alles siis kirjale vastata, ja soovitati motomarketisse pöörduda, motomarket oli lahkelt nõus mulle uue visiiri müüma, sinna see praegu jäigi, suve lõpuni sõitsin ringi, udune laik visiiri peal...

[Nongrata]

Uus tsikkel, ehk siis minu jaoks uus, sõidan hommikul garaazist välja, peatun, et uks sulgeda, lükkan hargi alla ja hakkan sadulast maha tulema, tsikkel vajub vasakule poole, hark peaks kohe vastu tulema, aga ei tule kurinahk, kavalpead Jaapanis olid hargile vedru pannud , mis selle kohe tagasi tõmbab, kui ratas hargilt püsti tõmmata ja mille olemasolu olin unustanud. Ühesõnaga ratas vajus jalge vahel külili. Õnneks lõppes asi paari kriimuga gondlil ja mõne sarvilisega. Koolipoistel, kelle koolitee garaazi eest läbi läheb oli nalja kui palju.
Seieriga bensukalonkad olid tase omaette. Tartus 90-ndate alguses sai Jawasse tangitud 10l, tankimiseks kulus umbes 3sek, seier liikus 2 korda (5liitri kaupa sai osta tol ajal), mürts- mürts ja paak oli täis:)

[gs]

Pargin tsikli munakivisillutisega tänavale kõnnitee äärde. Joodikujalg alla lenks lukku nagu ikka. Kui juba kindadki käest võetud ja kiiver ning valmis tsikli juurest ära jalutama, märkan viimase pilguga tsiklile, et hakkab vaikselt ja kenasti paremale külili vajuma. Ei jõudnud enam jaole ka ja nii ta äärekivile külili kukkuski. Neetud sillutis oli nii kumeraks laotud et tsikkel ei olnud enam jala peal vasakule kaldu üldse:(

[Erci]

Tsikkel oli kenasti vasakule poole külgjalale toetatud. Tsikli juurde jõudes hakkasin telefoniga rääkima ja ise toetasin tagumiku vastu ratast, nii ma siis kõõlusin seal ja hoidsin seda tasakaalus, kuni ükshetk tuli seekoht, kus temast mulle enam tuge ei olnud ja ta teisele poole külili käis mina selili seal peal. Katki pidurilink ja jalatugi, mootorilt värvi ka maas.

[tali]

Mõnusad soojad ilmad, minul vaja pikk kahepäevane väljasõit teha (Pärnumaa-Peisi-äärne, väike grill ja järgmisel päeval kainena koju tagasi). Ilm oligi ilus peaaegu lõpuni. Olles enne sõitu hoolikalt mõelnud, mida kätte panna, otsustasin (kuuma ilma tõttu) panna sõrmeotsteta poosekindad. Veel tükk aega kaalunud otsustasin korralikud sõidukindad üleüldse koju jätta
No ja asjade igati loogilise käiguna sain u 10 km enne kodu nihukese laksu paduvihma, milles sõitmine tundus paljastele sõrmeotstele tõelise kivirahena. Valus oli!

[joel]

Olin vast kuu aega tsikliomanik olnud, kui ühel sõbrantsil külas käisin ja tsikliga eputasin jne. Parkisin kallaku peale, nina ülespoole. Ära minnes vabakäiguga lasin vaikselt tagasi veereda ja hakkasin ümber pöörama. Ise vaatasin üle õla, et kuhu ma sõidan. Kallaku peal, üks jalg kõrgemal kui teine, ise vahin üle õla ka ja nii see koordinatsioon kadus, nii et kui siis jälle uuesti ette vaatasin, siis tsikkel vajus juba sellise hooga, et ei jaksanud enam püsti hoida. Nii ma siis koos tsikliga sõbrantsi silme all pikali käisingi. Ise võite arvata, kui piinlik oli Tulemuseks pisut kriibitud gondel, katkine suunatuli ja pooleks läinud peegel. Kodus tegin suunatulele väheke teibituuningut, peeglile othralt superatakki ja kaks puidukruvi ja käivad siiamaani

Teine kord pesin tsiklit ja tahtsin keskhargile sikutada, et tagumist ratast saaks ringi ajada ja velje ilusti pesuriga puhtaks lasta. Jalg hargile, ühe käega lenksust ja teisega istme tagant sangast ja sikutama. Aga tossu tald oli märg ja libises hargi pealt ära. Jõudsin vaid hetkeks mõelda paratamatusele, et kohe kukun koos tsikliga kõhuli ja nii ta loomulikult ka läks. Tulemuseks teise poole pisut kriibitud gondel, suunatuli ja peegel jäid sel korral õnneks terveks.

Aga nii need kogemused tulevadki...

[piret]

ükskord tiirutasin üksi mööda eestimaad. olin just endale 'uue ja suure' ratta saanud. eks sõbrad tuttavad ikka küsisd, et mis siis saab, kui ratas ümber läheb, a ma rõhusin alati sellele, et mul on pikad ripsmed ja küll keegi selle püsti aitab tõsta. ja üldsegi, ratas on sõitmiseks, mitte laiali laotamiseks, eksole! noh, olin mina siis umbes valga ja elva vahel. see on see koht, mida kutsutakse inglise keeli in the middle of nowhere. vaja bensiini võtta. mis see siis ära ei ole! pargin, panen püstoli paaki, lähen ümber tsikli, panen kindad istmele. ratas vajub. õnneks minu poole. noh, suurema kolaka hoidsin ära. vaatan siis ringi, et kelle suunas ripsmeid plõksutada. MITTE ÜHTEGI HINGELIST. besuputkas istub mingi tibi, kes tegi, et ei näe mind. ok, ootame siis. piinlik kah natuke. aga näe, tuleb mees, ühelt poolt. oh, mis tore suure vaevaga sikutasime kahekesi selle ratta püsti. ei olnud just supermani vennaga tegemist. mees läheb ära, mina jälle tankima. aga tsikkel otsustas taas seda sama trikki teha! karjusin siis mehe tagasi, tõstsime ta veel vaevalisemalt püsti. hakkasin jälle tankima, kui järsku tuli minu juurde mõte! peab mingi jama olema. no ja vaatan, näe, joodikujalg mingi muhu peal. ime siis, et ta püsti ei taha seista. piinlik oli küll...hiljem ka natuke naljakas...

[Piipz]

Ok.

Esimene õnnetus tsikliga juhtus, kui läksin õe juurde külla. toetasin tsikli kenasti küljejala peale ja läksin tuppa. natukese aja pärast koputas naaber aknale, et kle sinu tsikkel on külili vä? läksin vaatama - oli jah. muud midagi ei juhtunud kui et küljepeegel pooleks. need sain ramost õnneks soodukaga uued. Pärast seda olen väga ettevaatlik olnud, et kuhu ma selle peenikese jalakese panen

Teine õnnetus juhtus siis kodus tsiklit pestes. Küljejalg oli kenasti vastu väga kõva maapinda, siuke äratrambitud muld. Aga see muld läks pesemise käigus pehmeks ja nii ta käntsti külili käiski. Seekord läks siis suunatuli pooleks, mille ma kähku ära parandasin


Paar päeva tagasi sai schuberti kiiver ostetud. Mõtlesin, et aretaks sinna pinlocki sisse. ise ei julgenud, bikeworldist üks tubli onu tegi selle mulle tasuta ära, sest ostsin sealt ühe special uduvastase kile. mul visiir tegelt on natuke uduvastane aga väga ekstreemsetes tingimustes kipub ta ikka veitsa häguseks minema.
No see vend siis puuris mu visiiri augud, pani kile paika. Pärast vaatasin, et kurat, mingit sodi on jäänud selle kile ja visiiri vahele. Võtsin kile maha ja hakkasin visiiri puhastama seestpoolt ja siis lasin seda originaal-uduvastast katet kogemata natuke minema. Ok, mõtlesin et pühin siis kõik maha. Tulemuseks tuli suht kriibitud klaas ning kuna ma polnud seda kiivrit kordagi veel kasutanudki, tuli ikka paras kass peale. Ostsin motomarketist uue visiiri ja otsustasin enam mitte oma kiivrit tuunida. Mis puutub sellesse pinlock uduvastasse kilesse, siis idee järgi on see väga eliit toode, soovitan

[StreetMoto]

Huvitav, et see Schubertil siis selline üliõrnake on. Pean sel juhul ütlema tugevad kiidusõnad IXS kiivri udukindlale klaasile, mida ma seestpoolt oma paarkümmend korda tema 3 eluaasta jooksul nühkinud olen. Ja seda mitte alati niiske meetodiga. Häbi mulle. Sama selge ja udukindel, kui uuena ostes.

Aga rääkides asjade rikkumisest pooldebiilsel moel, siis pean mainima, et oli mul kord umbes aastal 2001 vist üks pisike Suzuki GSX250. Selline kena ja naked ja klassikalise kujuga. Ja olin mina kuskil lõuna-eestis mingil üritusel. Ja keskhark muidugi vajus kena lõuna-eesti maastiku sisse. Mida siis tegin mina ennastunustav inimene? Püüdsin kõigest hingest päästa ratast halvimast, sest ma just olin saanud valmis tema restaureerimise. Selleks, et ei kukuks mürtsti, lasin sel 200-l kg-l vajuda oma jala peale. Aga toetuspunktiks sai minu parema jala säär, millele kogu ratas vajus otsa leegitorudega. Ja võite 3 korda arvata, kas ma olin just tulnud sõidust ja kas ma olin just lükanud ülipalava ilmaga jalast ära sõidupüksid Ühesõnaga kohtus suurema sisina saatel tulikuum tsikli leegikas minu palja säärega ja jäi sinna nii mõneks sekundiks lebama. Vähemalt karvkatte eemaldamisega sealt piirkonnast ma kunagi tegelema ei pea.

Ja nüüd lugedes selle teema poste tean, kust tuli minu üllatusmomendi point, kui eelmisel nädalal tegin pakendite taaskasutuse aruannet. Lugesin kokku kõik erinevad müüdud artiklid ja leidsin, et kiivrite ja kiivrisukkade järel saavutas auhinnalise kolmanda koha suunatulede müük. Võite pakkuda, mitu tk müüsin neid aastal 2005. Tegelt ärge pakkuge ka, see on hoopis teine teema

[tramm66]

kevadel üritan oma 0km sõitnud rattale tagapukka alla panna ja.... hooga ühelt poolt kronsast mööda. Kuna ratas asus poole meetri kõrgusel töölaual siis oli maani kukkumiseks aega piisavalt, et ise alla hüpata... ratas jäi terveks, tänaseks ise ka paranend kui siis vb pea jäi nats logisema

[AzA]

oh jah, oli ka minu esimesel kiivril visiir

Aastaks oli 93 või 94 ning isa lubas mul varateismelisena kihutada ilusa sinise deltaga eeldusel, et kannan alati kiivrit. Nii ma siis sõitsingi ringi nn. "munakoorega", millise vanaisa talu küünist mõned aastad tagasi olin leidnud. Mis seal salata, ikka meeltult häbi oli, kõik tibid vaatasid soomest humanitaarabi korras saadud hokikiivritega mopeedi mehi, ainult mina vaeseke pidin millegi nii kohutavalt koledaga kruiseerima
Unistasin ilusast punasest visiiriga kiivrist ning kogusin ruublit ruubli kõrvale, et tollasest Pärnu tehnika poest üks iludus hõivata.
Kui ühtäkki tuli õnn minu õuele, nimelt koolivend oli kuskilt leidnud värvuselt musta, imeilusa roosakas lilla teibituuningu ning visiiriga kiivri, mis pealegi välismaa oma - AVG.
Mul läks kaks päeva enne kui suutsin emale selgitada, et koolis on nüüd toiduraha maksmisel uus kord - 3 kuud ette. Panin kõik oma säästud ja värskelt hangitud keeksipapi mängu ning kõndisin kenal kevadel uhkelt koolist koju, aegajalt uut kallikest pähe pannes.
Kiivril oli ainult pisike veake mann - üks kleepsuke lugematute hulgast lipendas Tirisin ta ära ning jäin nõutult koledat liimikihti vaatama. Hüva nõu nüüd kallist tõest, haarasin kõhklematult kanistri vedelikuga, millisega vanamees pintsleid puhtaks pesi ning asusin liimi eemaldama. Kuna kõik sujus nagu nõiaväel, otsustasin ka visiiri kiirelt tolmust puhtaks lükata. Siuh sauh puhtaks, pott sireli otsa rippuma ja padavai garaasi ratta järgi.
Tagasi tulles pilku kiivrile visates mu süda seisatas hetkeks, midagi niivõrd jubedat polnud mu elus enne juhtunud. Varem rõõsalt läikinud plastik oli muutunud läbipaistmatuks vanaema pesulaua või kapsariivi sarnaseks asjanduseks.
Pärast paari tunnist nuuksatuste vaheldumist enesepeksuga lugesin vedeliku kanistrilt Botüül ning lohutasin ennast sellega, et visiir jäi ikkagi alles ning teda saab vaatamat kräuksatustele effektselt paar sentimeetrit siia sinna liigutada enne kui silmade ette satub.

Positiivset ka, visiiri kasutasin kuni matakani houm meid päikesesirmina ja niisama kõvatamiseks, vaatamata läbipaistmatusele olin ju ikkagi sisuliselt kvartali vingeim delta draiver - ainumas kel välismaa kiiver.

[Tarts]

Minu esimene tutikas kiiver sai mõne nädalaga Suure Isamasõja otsast lõpuni läbikäinu välimuse, kuna ma ei suutnud kuidagi harjuda sellega, et kiiver on ümmargune ning kipub veerema ja seejärel kukkuma ja samuti oli suht müstika see, et oma pealagi on oluliselt madalamal kui kiiverdatud pea, ehk siis kiivriga koos madalast garaashi uksest sisenedes sai alailma kiiver peksa või üles tõstetud kraapimis kindel visiir mõne uue vahva garaashi uksega sama värvi disainijuti.

[Piipz]

kusjuures, neeme, Schuberthil ja Schuberthil on vahe, S1, C2 ja J1 on hoopis teise klaasiga. aga muidu see QM1 istub küll hästi peas. pean lihtsalt meeles pidama, kuidas visiiri seestpoolt puhastada.

[-erx-]

minu oma just S1 on


aga fyysika jms loogika poole pealt panen ma mitte sissetöötamise veaks selle oma arunatukesega peale mõningast järelemõtlemist

[korke]

Just ...QM1 on hea kiiver suurte kiiruste jaoks aga see visiiri uduvastane kiht on küll jube õrn
Mina suutsin selle täielikult ära rikkuda kui jäin lörtsi kätte ning hakkasin puhastama sõidu ajal porist visiiri kindaga seest ja tõmbasingi uduvastase kihi lahti

kusjuures, neeme, Schuberthil ja Schuberthil on vahe, S1, C2 ja J1 on hoopis teise klaasiga. aga muidu see QM1 istub küll hästi peas. pean lihtsalt meeles pidama, kuidas visiiri seestpoolt puhastada.

[tsiklimees]

Sõitsin mööda mereranda ja tegin väikse peatuse. Otsisin küll parajalt suure kivilahmaka toe alla, kuid paistis et mitte piisavalt suure. Olin üks paarkümmend meetrit tsiklist eemale jõudnud, kui kuulen äkki kolksu ja vaatan selja taha, kiiver oli istme pealt maha kukkunud (ei tea mis pähe tuli, et sinna jätsin). Aga samal hetkel näen, et tsikkel vajub aeglaselt muudkui rohkem kaldu. Need olid kiireimad meetrid mis ma tegin, kuid asjatult. Tsikkel vajus sumpsiga mu uue Nolani peale. Tulemuseks vigastatud peegel. Kuid õnneks mitte ühtegi kriimu kiivril.

Sai suvel tsiklil karbusse timmitud ja muudkui proovimas käidud. Väljas soe ka, haarasin nagist ettejuhtuva tuulejope (isa oma muidugi).
Lendasin hea hooga ristmikule ja vasakpööret sooritades veel pidurdasin vähe ja ei tea mis juhtus, kui viskas järsku alt minema ja ma tagumiku peale maha. Kõik käis nii kiiresti, et lenksustki ei jõudnud lahti lasta ja tsikkel tegi ümber minu tiiru peale. Tulemuseks tagant lõhki keeratud jope ja ärakriimustatud jalaraua ots.
Aga vähe mark oli, sest sõber juhtus ka parajasti mööda kõnniteed tulema. :

[puhh]

oh jah, kui neid ebaõnnestumisi üles hakkaks lugama, saaks pool raamatut kokku.

Kevadel linnavalitsuse hoone ees toimus mingi üritus lastele ja mu ratas natsa eemal seismas. Ratale istudes panin oma tutika Cabergi peegli otsa ja asusin sukka pähe tirima ja sel hetkel kostis vaikne potsatus - kiiver otsustas gravitatsioonile alla vanduda. Nii sain paar kriimu kiivrile peale.
Teine kord panin taha kohvrisse väetise paki (eelnevalt panin ta kilekotti), muidugi oli kohvris ees juba kiiver (tõsi, ilusti oma riidest koti sees), fotokas (samuti oma kotis), pleier ja midagi veel. Noh, kodus kohvrit avades oli ehmatus ja masendus suur Kuidagi oli väetis ikkagi mööda kohvrit laiali paiskunud ning katnud kõik sellise toreda hallika hapukalõhnalise (tuli välja, et ka natuke hapukamaitselise) kihiga.

Mis puutub QM1 visiiri, siis ma ei oska midagi etteheita. Toimib suurepäraselt, jah visiiril küll väga peeneid kriime, kuid 3 aasta jooksul on see paratamatus. Ja pesen märjalt, voolava vee all.

[Rein]

Tahtsin minagi kõvamees olla, ja ilmselt vist SVetMotoris nähtud pilti järgi teha, võtsin siis oma mitte selle valge munakoore, ja sellest järgmist mudeli, panin siis voshoodi kõrvale maha ja toetasin ratta jalatoega kiivri peale, näe, seisma jäi aga seda hetkeks, käis plõks ja kolks, tsikkel pikali ja muru plastiku tükke täis. Peale seda hakkasin mõtlema kiivri tugevuse üle, mitte miilitsa petteks mõeldud totaka asja peale.
Aga nüüd hilisema moto taas avastamise ajaks olin selle ära unustanud, ja sõitsin jälle nepri ja munakaga. Munakas veeressadulalt maha ja plõks ribadeks. Siis ei mõelnud enam kaua. Nüüd fännan Nolanit juba 2 aastat.

[JC]

Olin just oma teise motika ostnud... hakkasin suvilas garaasi ajama ja mul see sissesõit on väikse nõksuga ning oli libe... ju ei lähenenud päris õige nurga alt ning hakkas esiotsa ära kiskuma ning tahtis külili käia... ei olnud ise tsikli peal vaid lükkasin kõrvalt... ega siis ilusat läikivat paaki saanud lasta kraapida... ikka põlv paagi ja garaasisõidu "estakaadi" vahele... jalg jäi terveks... paak jäi kraapimata... sellisest imeasendist suutsin koos rattaga siis veel püsti ka tõusta... Ise õnnelik, siklil näerunägu peas - Õnnelik Lõpp

[Raitz]

Topcase on üks tore asi
eriti hea on sinna käest ära visata äsja poest ostetut.
Nii mulle meenuvadki just selle asjaga seotud juhtumid.
Topcases kiiver ja muud träni, ostan Rakverset 1,5l vett, joon 2 lonksu, Tallinnas kohvrit avades polnud pudelis tilkagi ja äsja ostetud õlifiltrit polnud ka enam kuhugi panna... vaatamata sellele, et suurema vee välja valasin.

Teine kord - kohvris riided, rätik ja muud pudipadi, viskan ühe purgiõlle sinna vahele ja koju, kodus ca 7 km hiljem pole purgis tilkagi õlut, küll aga haisevad kõik asjad vägevalt õlle järgi.

Peale seda olen ma vedelike vedamisega natuke ettevaatlikum olnud.

[Piipz]

jah, mis puutub purgi/pudeliõlle -siidri -limpsi vedamisega kohvrites, siis ma püüan üldse hoiduda. need lihtsalt ei pea vibrale vastu. plastpudeid jms käivad küll. mul ka üks õlu lekkis natuke mu riiete peale suvel.

[torupilli juss]

jussil oli kord ammu-ammu üks uhke sinine antiikkiiver. vanaisa pärandus. mõõdukalt kriimuline sinine osa kaunistas pealage, kooruvast kunstnahast lapakad katsid kõrvu ja eredat päikest aitas varjata kena nokk, mis oli noorena olnud valget värvi. juss kasutas seda Soodla küla vahel pannoniaga ringi uhades vahel igati sihtotstarbeliselt.

ühel päeval küsis üks PIKK sõber (nimesid nimetamata) kiivrit laenuks - temal tarvis kohe sõita miski vastse pruudiga kuhugi ... No andis siis juss lahkesti oma vanaisa uhke sinise kiivri. ja mida tegi see PIKK (nimesid nimetamata)!?? ta pani selle kulda väärt kiivri hooletult oma jaawa istme peale, kust see tuuleõhust kantuna maha kukkus ja... TUHANDEKS KILLUKS PURUNES!!!! ainult kooruvast kunstnahast kõrvalapakad jäid alles... milline sigadus - sellega oleks veel hulk aega sõita saanud!

nüüd, kellegi PIKA algatatud ammust teemat märgates, tuli see kurb lugu jälle meelde...

ja muide - "kolkaküla", kus teemaalgataja oma kiivrivisiiri hävitas, oli Mustla linn. sealt jäi haanjasse treffile veel üle 100km, mis ei möödunud sugugi ohtude ja viperusteta, mille raames muuseas kellegi benziini täis kiivriga pika selli õde ulja hooga asfaldil veeres, mispeale tolle veereva tüdruku pikakasvuline vend metsateid pidi viperuse esile kutsunud traktoristi jälitas ja talle võib-olla halvasti mõjus... ja palju muud vähehuvitavat. aga sellest teine kord.
lõppes kõik muidugi hästi, me ei lasnud ennast häirida üksikutest mõneti ebameeldivatest kõrvalnähtudest. näiteks sellest, et juss segastel asjaoludel veel kaks nädalat pärast treffi sprottide järele haises või faktist, et tollel pikal tüübil, kes 1995. aasta suvel Mustla linna tanklas visiiri lõhkumise eesmärgil omal kiivri benziini täis lasi, benziini mõju enam üle ei läinudki...

vaat nii. ja ärdagu hädaldatagu, et ilgelt vana teema on üles kangutatud. rubriik oli "ajaviiteks..." - ja aega sai nüüd viidetud. pealegi kõik mis pajatatud, on sulatõsi. viimase lauseni.

tervitades

torupilli juss, vana T.Ü.R.A.

[Boobush]

Kunagi oli sõber oma kiivri minu juurde jätnud, mina viisakalt viskasin selle kuskile kuuri virna rippuma. Sai siis mingine päev natuke ülemeelikult jalgratas kuskile samuti kuurinurka visatud, oh seda raginat, kolinat ja mölinat, mis peale velo viskamist tuli. Sõbra uus ja uhke kiiver vedeles maas, vaatasin visiiri, puru raisk. Tekkis küsimus, et ega tal see varem puru polnud, perse, maha vaadates oli kuusejalg ja visiiri tükid. My bad =)

Järgmine kord vaadake, mis teil kuuri virnas ka ripub ja kus kiivrit ikkagi hoidma peaks

[lauryx]

Minu lugu sai alguse sellest, et läksin oma esimese jawaga sõbrale külla. Seal aga jäime kuidagi liiga paljuks õlut larpima. Õhtul vaja metsavahe teedpidi koju minna......aga minu "õnneks" iga kord kui jawal vänta lõin lendasin üle jawa pikali maha, kiiver koos sellega muidugi. Protseduuri sai korratud seni kuni mõistus hakkas kinni võtma et kui ei saa tsikklit käimagi, ega siis sõidustki miskit välja nagunii ei tuleks. Hakkasin siis aga lükkama...kuna aga jawat on üsna raske üles mäge lükata ja kiivrit suve õhtul ei taha ka higistamiseks pähe panna, siis üritasin kuidagi sellest kinni hoida, samakäega muidugi ka lenksust.....tagajärk oli ikkagi see et libises näppudevahelt ära ja pani jooksu........3tundi sai lükatud ja siis lõpuks kogu krempel metsa jäetud ja jala koju mindud.....hommikul järgi tulles, läks muidugi esimeset matsust käima, ja koju sai seega sõita......kuigi kiivrist oli suht kahju(paar nädalat vana aind). Siit loo moraal, kuigi see lugu on üsna ammu juhtnud, siis sellegi poolest joogise peaga ei tohi isegi tsikkli peale mõelda rääkimata kõigest muust mis temaga teha annaks.

[Tsikkelröövel]

Jawa-ajastust paar asja.
Sai ikka hulkumas käidud looduskaunites kohtades. Kord siis Taevaskojas. Tsikkel jäi parklasse, ise jalutasin edasi, kiiver käes. Allavoolu oli kopraurg, selle kõrval mingid lepad. Tahtsin vaadata kalda alla, arvasin, et seda on kaval teha, hoides käega lepast ja riputades end niimoodi vee kohale. Puu oli LOOMULIKULT mäda, mille tulemusena kukkusin seda kätt pidi, kus oli kiiver, jõkke. Kiiver loomulikult vett täis. Muud polnud midagi, aga see kiiver tuli kojusõiduks ka pähe panna.
Sama hästi võinuks üleni jõkke kukkuda. Polster mahutab uskumatu hulga vett...
Kord olnd aga nii, et tõmbasin Jawa jala pealt maha. Keskjalg, nagu toona ikka. No ja õnnestus teha seda nii, et tagarattaga iseendale varba peale. Püüdsin kuidas püüdsin kaht parti korraga lasta (saada kätte varvas nii, et tsikkel ka püsti jääks), aga ei õnnestunud. Ratas ees külili, ise selle otsa kõhuli. Õnneks oli toona nii, et mida võimsamad kukkumisrauad, seda popim poiss, midagi ei juhtunud. Nende raudadega võis 70 pealt käna panna, kriipimata ei ratast ega mitte ka seda pirakat Jawa klaasi.

[Bladyhell]

jah, mis puutub purgi/pudeliõlle -siidri -limpsi vedamisega kohvrites, siis ma püüan üldse hoiduda. need lihtsalt ei pea vibrale vastu. plastpudeid jms käivad küll. mul ka üks õlu lekkis natuke mu riiete peale suvel.

Ma olen sadula all vedanud korraga nelja purgiõlut eeskujulikul kiirusel. Midagi ei juhtunud Sõitsite maastikul või?

Tsikli juurde asju vedades olid suvel käed igasugust nodi täis ja see mis käest libises oli kiiver - kukkus täpselt klaasi peale ja viimane keskelt mõraseks. Juhtus Riias ja klaasi ei leidnud kah, seega sõitsin reisi sedapsi lõpuni.

Samal reisil sõber pani motopoe eest (kust klaasi otsisime) nii entusiastlikult ajama et unustas prillid tahaistme peale. Pärast paarisada meetrit läks ja korjas Jurmala mitmerajalise tee pealt "töödeldud" raamid üles.

[kris.]

Mitte-HD V2 vibrab juba piisavalt et plastkohvris olev õllepurk mingi mügariku üles leiaks ja ennast selle vastu puruks hõõruks. Ei ole meeldiv ... üldse mitte. Eriti kui tegemist on riiete hoidmiseks mõeldud kohvriga .

terv
kris.
XVZ-13 TF - Big Blue Light