Mees kõnnib Tallinna vanalinnas, kui äkitselt näeb meenepoe aknal
suurepäraselt valmistatud pronksist rotikuju. Nii elutruu, nagu rott oleks
hüppel pronksiks muutunud. Ta astub sisse ja pärib müüjalt kui palju see
kuju maksab.
"100 krooni ainult kuju eest või tuhat krooni koos looga," vastab müüja.
Kellel seda raha ikka üle on, mõtleb mees ja ostab ainult kuju.
"Nagunii tulete loo kuulmiseks tagasi," hoiatab müüja kui ostja väljub.
Tänaval märkab mees äkitselt, et rentslivõrede alt ja keldriluukidest
jälgivad teda teravad vurrulised koonud. Ta lisab sammu, kuid nüüd tulevad
üksikud rotid juba avalikult välja ja hakkavad tema järel käima. Mees hakkab
ehmunult jooksma, kuid rotid ei jää sugugi maha ja neid lisandub järjest.
Varsti on rotte juba tuhandeid - kuid õnneks jõuab mees sadamasse ja viskab
rotikuju suure kaarega vette.
Kõik teda jälitanud rotid hüppavad kujule järgi ja upuvad. Mees vaatab neile
natuke aega järgi, ise sügavalt mõttes, ja seab sammud siis tagasi
suveniiripoodi.
"Ma ütlesin, et tulete lugu kuulama," tervitab müüja teda.
"Ei, tühja sest loost. Ma tahtsin küsida, ega teil juhuslikult
Tšuktši sõidab taksoga. Jõudsid kohale.
Taksojuht: "Teie arve on 200 krooni."
Tšuktshi annab sada!
"Aga miks te annate ainult sada?!"
"Sa sõitsid ju ka?!"
