Räägiks kah natuke Poola teemal.
Suve alguses tegime autotripi Poolasse. Kuni piirini sõitsime mööda suuri trasse aga kopeal läksime GPSi juhatusel mööda väiksemaid teid. Oi kuidas seal on alles teid. Sõitsime pimenevas suveöös miski 100km mööda väikest maanteed mis pöörles ja käändus vist igast külast läbi ja minu meelest on seal tõsiselt kaunis. Selle tee peale tuli meil neli autot vaid vastassuunas. Tee ise oli väga heas korras, palju paremas kui suured trassid.
Samuti on talvistest suusatrippidest meelde jäänud lõunasse jäävad mägiteed, mis on väga mõnusad ja kus tsikliga saaks ikka vihaselt kallutada. Ma pole kahjuks kuskil mujal mägedes sõitnud nii et ei oska võrrelda, kuid mulle meeldis.
Suvine Poola oli ikka hoopis rohelisem ja mõnusam kui Eesti sel ajal veel oli. 20km kahel pool teed kasvuhooned sõita on samuti unustamatu elamus. Sealt me tomatid-kurgid tulevad.
Ärge arvake, et kui te kuskilt mööda suurt trassi läbi sõidate, et selline ongi see maa. Pöörake suurelt teelt kõrvale ja kasutage väikseid maanteid, kohale jõuate ikka aga näete palju rohkem, mis siis et kauem läheb aega. Isegi meie väikeses Eestis on Tallinnast Tartusse sõites mööda Piibe maanteed on huvitavam ja mõnusam, pikkuse vahe minimaalne. Linnad samas, on kõik ühesugused.
Poola on nii suur riik, et sellest õige arvamuse ja emotsiooni saamiseks peab tripi ainult sinna tegema, transiitmaana on see jah, igavesti s**t tee mida sõita.
Ise unistan tripi ette võtmist mööda raskemaid teid, kruus ja kõrvalmaanteed. Ehk siis kui maja remonditud ja suurem ratas olemas.
Võtan endale risustada seda teemat veidi ja kirjutan siia ühe lõigu raamatust "Zen ja mootorratta hooldamise kunst" autoriks Rober M. Pirsig:
"Plaanid tegeime meelega ebamäärased, reis ise on tähtsam kui kusagile jõudmine. Oleme lihtsalt puhkusel. Me eelistame kõrvalteid. Kõige paremad on kattega külateed, seejärel osariigi maanteed. Kõige hullemad on kiirteed. Me tahame hoida mõnusat kiirust, kuid paneme rõhu pigem "mõnusale" kui "kiirusele", ning see rõhuasetus muudab kõik teistsuguseks. Kui sekundeid lugeda, on looklevad magised teed pikad, kuid mootorratta sadulas palju nauditavamad - sa saad end kurvides kallutada, mitte ei väntsu autosalongis. Hõreda liiklusega teed on palju mõnusamad ja pealegi turvalisemad. Teed, mille ääres ei ole Drive-in restorane ega reklaamtahvleid, on paremad; kus metsasalud ja heinamaad ning puuviljaaiad ja muruplatsid ulatuvad peaaegu teepeenrani, kus lapsed sulle lehvitavad, kui sa möödud; kus verandal istuvad inimesed tõstavad pilgu, et näha, kes tuleb, ja kui sa peatud, et teed või midagi muud küsida, kipuvad vastused olema oodatust pigem pikemad kui lühemad; kus inimesed küsivad, kust sa pärit oled ja kui kaugele sa oled jõudnud.
Mõni aasta tagasi hakkasid sellised teed mu naisele ja mulle ning meie sõpradele hirmsasti meeldima. Algul valisime need, et oleks pisut vaheldust, või sellepärast, et nii pääses otse mõnele teisele peateele, ja iga kord oli vaatepilt vapustav ning me tundsime ennast pärast sellisel teel sõitmist lõõgastunult ja mõnusalt. Nii toimisime mitu korda, enne kui taipasime seda, mis oleks pidanud olema iseenesest mõistetav - need teed on peateedest täiesti erinevad. Nende teede ääres elavate inimeste kogu elurütm ja isikupära on teistsugune. Neil pole kusagile kiiret. Nad ei ole liiga hõivatud, et ei jõuaks viisakad olla. Nad teavad suurepäraselt, et elatakse siin ja praegu. Teised - need, kes aastate eest suurlinnadesse kolisid, ning nende kadunud järeltulijad - on selle peaaegu täielikult unustanud. See oli meile mõlemale tõeline avastus."
Seda effekti märkab ka väga kergelt Eestis. Bikeri suvekate ajal käisin niisama mööda kohalikke kruusateid kolamas. Miskit asulas teime peatuse, et hinge tõmmata ja sillal jalutada. Mööda jalutav tädi rääkis meiega tükk aega juttu. Samuti teel suvekatele jäin korra kaarti kuskil külas vaatama ja miski taat tuli kohe mulle häämeelega seletama kust kaudu ma kõige paremini saaks. Tahtis mind kohe suurele stradale juhatada aga ma seletasin talle, et tahaks ikka kruusa sõita, mispeale ta tegi suured silmad
.
Muidugi võib ka kiirmatkasid teha, kiireti kohale ja kiiresti tagasi, siis jääb kohapeal kolamiseks rohkem aega. Kui kiire on siis võiks hoopis mõelda kohale lendamisele ja tsikli rentimisele, säästad aega ja võimalik, et ka raha.
Huviav, et ma naudin alati rohkem teelolemist kui kohale jõudmist. Teel olemine on pidev seiklus, kahju kui see kiiresti läbi saab. Kohalolek on paigalseis; saad oma ümbrusega tuttavaks ja siis peab juba hea seltskond olema, mis elu huvitavaks teeb. Sellepärast on mul ka üritustelt lahkumine ja kodu poole sõitmine irmus raske, ikka valin käänulisema tee, et mitte nii ruttu koju jõuda.
Häid matkasid kõigile!