Loopera teel ei ole lubatud võõrastel isikutel mootorsõidukitega sõita.

[Tarts]

...

Aga vaatame asjale teise nurga alt. Kujutleme korrushoonet, kus esimesel korrusel on kauplused, teisel korrusel restoran ja kohvikud, kolmandal korrusel juuksur, rätsepp ja kosmeetik, neljandal korrusel näiteks kohaliku omavalitsuse ruumid, viiendal korrusel korterid/eluruumid. Jalutades kauplustes, einestades restos, sättides soengut ja andes sisse sotsiaaltoetuse avalduse satub kodanik juhuslikult viiendale korrusele. Äratuntavad korteriuksed. Mõnel võib olla isegi silt "võõras ära tule". Oppaa! Ei saagi ruumist ruumi tuiata? Ja omanike kontakte kah ei ole, et luba küsida. Mida mõistlik inimene teeb? Läheb uksi katsuma, et äkki mõni on lahti? Või läheb muule korrusele? Huvitav, miks sellises olukorras kahtlusi ei teki aga eramajade vahel tekib?
Või äkki näiteks praamil (kahtlemata avalik koht) tekilt tekile konnates on ühtäkki silt "ainult meeskonnale". No mida hekki! Mis mõttes nagu!? Avalik praam ju? Ja kapteni numbrit polegi? Korralagedus!
Mis ma tahtsin öelda, on see, et igal asjal, kinnistul jne on olemas eelduslikult omanik. Kui omanikul on savi kes külas käib, jätab ta ukse lahti ja ei riputa silte. Kui omanik on sildi pannud, siis on ta avaldanud tahet, et võõras ei tuleks. Idiootlike ja kiuslike olukordade tõttu tihti lisatakse tahvel "va. omaniku loal". Miks seda tehakse on õigusteoreetiline probleem ja ei haaku selle teemaga siin. Kindlasti aga ei tähenda selline lisatahvel seda, et võõral on absoluutne õigus nõuda omaniku poole pöördumise võimalust. Kõik mida võõras peab teadma on see, et edasi ei saa. Lihtne! Ei vä?