K:pleksiklaasi müük ja painutamine

[tarmoel]

Makrolon on üks polükarbonaadi (PC) kaubanimetusi. Lehtmaterjali paenutamisks on vaja vähemalt 160 kraadi kuumust. Käsifööniga on on ühtlast tulemust väga raske saavutada. Parem on kasutada õhemat materjali 1,5-2mm. Kui klaasi hoidmiseks on ratta küljes mingid metallist hoidjad, raamid või kronsteinid - hoiavad need õhema klaasi ise vajalikus kumeruses. Klaasi paksus mõjutabki ainult jäikust, purunemiskindlus sellest ei sõltu. Polükarbonaati saab saagida, puurida või haamriga taguda- kilde ta ei anna. PC-st valmistatakse kiivrite visiire ja autode, mootorrataste esitule klaase. Ka baigiliste ja matkarataste esiklaasid tehakse PC-st, seda kül juba survevaluga.

See mida kutsutakse rahvasuus orgaaniliseks klaasiks või pleksiklaasiks (kaubamärgi PLEXIGLAS järgi) on akrüülklaas (polümetüülmetakrülaat ehk PMMA). Pleksiklaasi paenutamisks piisab 90-100 kraadist. Kui kellelgi on maal saunas vanast ajast piisavalt suur kuumaveekatel- võib kuumutamiseks seda kasutada (või ka mingi muu suur anum, kus saab vett kuumutada- päris keema polegi vaja ajada). Vees kuumutamine teeb klaasi ühtlaselt pehmeks ja pole probleem talle siis ka kahes või enamas suunas kumerusi anda. Kui vaja ainult ühtepidi kumerust saab hakkama ka käsifööniga aga peab ettevaatlik olema ja püüdma ühtlaselt kuumutada, et klaas mullitama ei hakkaks. Kui mitte esimesel siis teisel katsel õnnestub kindlasti, soovitav enne väiksemate tükkidega harjutada. Akrüülklaasist on valmistatud cruiserite suured esiklaasid. Halb omadus see, et löögi korral praguneb ja lendab kildudeks. Tehase klaasid on kül väheke kõvemast, tugevdatud materjalist aga siiski võrreldes PC-ga päris haprad. Eriti ettevaatlik peab olema miinuskraadidega. Ka puurimisel, lõikamisel peab ettevaatlik olema. Kui ratas ei kuku püsib klaas ilmselt paarkümmend aastat (praegugi veel alles nõukaaegseid jawa ja iZi klaase). Väga vanasid klaase on päike aja jooksul murendanud. Üks puudus on akrüülklaasil veel- ta kardab kemikaale. Atsetoonise või bensiinise kaltsuga ei tasü pühkida- võtab matiks. Akrüülklaasile annab paksus tugevust. Põhjus miks teda PC ees eelistada ongi väiksemal temperatuuril töödeldavus.

Kui kellelgi on tükk läbipaistvat plastiklehte ja ei tea millega tegu võib proovida teda kusagilt servast või nurga pealt proovida põletada (piisab tulemasinast). Kui annab põledes magusat lõhna (leek võib olla sinakas ja pragisev)- on tegemist akrüüliga. PC annab põledes (põleb kehvasti) musta suitsu ja lõhn ajab südame pahaks. Ülejäänud läbipaistvad plastmaterjalid (PS, SAN, ABS jm.) lehe kujul tavaliselt ei esine.