Huumorit

[jukutom]

Guugeldasin "Näärivana" ja leidsin mingist foorumist sellise mõnusa kirjutise. Müts maha mahlaste jutustajate ees!

Kunagises Türi tehnikumis oli omal ajal kõva ratsabaas. Seal oli igasugu setukaid ja ka üsna kobedaid ratsahobuseid. Tallimees oli igavene kõva führer, keelas käskis, poos ja laskis. Ja siis korra juhtus, et tuli kohale üks kolhoosimutt oma täkuvalus pisikese hiirhalli märaga. Et saaks nii kuidagi ühe säraka tõutäku käest või nii kuidagi. Ikka kõvad viinad kaasas ja puha. Nu vanamees imes viina ja jäi mõtlema, et üksi ei julge nagu suurt ja kallist täkku sihukese töö peale lasta, et äkist läheb liiga tormiks ja lõhub miskit ära või paneb muidu lõikama. Kutsus siis lehmalaudast öökarjaku abiks. See oli ka paras vanamees, hüüti näärivanaks, sest tal oli peaaegu nabani hall habe ees. Talvel kandis seda pluusipõues, pidi hulga soojem olema. Nu vanamehed panid siis pudeli kinni, sidusid mära ninapidi ühte latrisse seina külge ja hakkasid siis kahelt poolt talutades igavest pirakat täkku mära juurde vedama. Kui aga see sunnik haisu ninasse sai, siis pold enam miskit pidamist. Täie trambiga kohe mära poole kappama. Vanamehed lendasid teine teisepool täkku üles ja alla nigu kapsalehed. Tallimees sai viimaks kontsad maha pressida ja sai veel meeter enne mära täku pidama. See ajas nina pikale ja hakkas nii eelmänguks mära perset nuhutama. Ja siis see karjak arvas heaks täku ja mära vahele ronida, et täkku vähe tagasi peletada, või miskit sättida, või saba hoida, või kurat teab, mis ta sinna ronis. Päitseoheliku otsa oli ta ümber käe keeranud ja siis just täkk kargas! Vedas vanamehe käe üle mära perse kuni poole seljani, et taat oli mära persse külge poolkülitsi kui kinni naelutatud, molupidi just peaaegu mära saba all. Ja täkk siis muudkui muljus. Käis kisa kära, hinkumine ja hirnumine ja kapjade kraapimine, aga näärivana oli kahe hobuse vahel vait kui sukk. Viimaks pani täkk ühe hirmsa robaka ja venis siis tasakesi mära seljast maha, no oma 70 sentine riist tilkumas ja tolgendamas kui viies jalg. Ja siis oli näha, mispärast näärivana oli vakka olnud. Pikkamööda venitas vanamees oma pika pika habemetuusti mära vitust välja ja see mitte ei tilkunud, vaid jooksis kohe vulinal. Ma ei tea küll täpselt mida, aga arvata võib! Nu seda vandumist ja sõimu, oi tõrva. Sõnatut looma keegi puutuma õnneks ei läinud, aga mära omanik, see kolhoosieit, see sai küll paar tohlakat ja käis kodus viina järel, enne kui talle õnnelik mära kätte anti ja tallist minema kupatati. Näärivana aga ajas järgmisel hommikul oma uhke habeme maha.

Vot sihuke võib olla habemega kepp.