Huumorit

[Tsikkelröövel]

Blaah, lendurid....
Kunagi tuli meil osa laulukoori Kihnust lennukiga. Moosiriiuliga, aasta vist mingi 87(?)
Hommikul mingid 2 kohalikku tahtsid Pärnusse saada, aga nende kahe pärast lennuk ei pidanud startima. Meie pidime lahkuma pärastlõunal laevaga, aga kell 7 hommikul olid need kohalikud kohal, et äkki keegi ikka soovib ka lennata, muidu jääb neil lendamata. No laadna, vabatahtlikke leidus. Lendur-poisid olid selleks ajaks oma tööpäeva ilmselt lõppenuks kuulutanud ja juba kärsad likku pannud, no ja siis tuli lennata. Lennatigi. Kõigepealt tiir saarele peale ja siis Pärnu suunas kadjama, pikeerides iga kuradima kalalaeva peale. Kahepinnalisega. Ainult kuulipildujad veel puudusid.
Igal juhul, kui me hilisel pärastlõunal neile Pärnusse (ka laev käis siis Pärnusse) järele jõudsime, oli osa "lendureid" ikka veel näost rohelised, eks sealt siis kuulsimegi otsesest allikast, kuidas lend käis.
Oli ikka elu seal Kihnus toona. Olime seal täpselt kalurite päeval, õhtune pidu vanas kulturkas, mille nad hiljem maha põletasid - algul naised lõid omavahel, triibuliste seelikute välkudes tantsu, mehed mörisesid uksel. Tund hiljem polnud majas enam ainustki meest, kõik olid männikus ja muudkui kallasid sisse. Järgmise lõuna ajal kl 12 oli metsaalune ikka veel, nagu lahinguväli, "langenud" lebasid risti-rästi ja metsaalune lausa helendas tühjaksjoodud "mürsukestadest".

Samalt saarelt paar aastat hilisem jutt seondub aga kas otseselt sellesama kiirabi Mercedesega, mille siin keegi projektimasinaks ostis, või siis selle otsese lähisugulasega.
Nimelt sai selle saare perearst sellise ametisõitudeks. Probleemiks osutus aga selle auto pikk nina. Teed seal teatavasti kitsad ja kõverad, elamine oli sisekurvis, kust vaja maanteele välja pöörata. Kohalikud aga teadagi, kõik Gastello pojapojad - taraanijatest lahingulendurid. Ega elu paranedes mehepojad korviga tsiklitega enam sõitnud, ikka mingite rapede registreerimata autorontidega, purjus ja täiskäigul.
No ja, et selle autoga hoovist välja pöörata, ja midagi ka näha, oli vaja nina tee peale ajada, aga siis oli akuutne oht, et keegi selle maha sõidab. Seega tuli kõigepealt välja tee peale kuulama minna, ega mõni vaenulik lennuk ei lähene, siis ruttu autosse hüpata ja kohe pöörata, enne, kui mõni ikka tuleb. Lõpuks tüütas ära ja masin vahetati ilma ninata bussi vastu. Jutt kuuldud siismitte küll otse sellelt arstilt, küll aga inimeselt, kes nende peretuttav (?) oli.