Huumorit

[baltroon]

Paunvere inglid ehk Lilla kevade

Viimaks ometi on hakatud kõnelema teemadel, mida seni tabuks peetud ja

millest väikekodanlane rääkis vaid pimedas ja purjus päi. "Inglid

Ameerikas" Draamateatris, gay- ja lesbifilmide festival Tallinna

Kinomajas - jah, see kõik on nüüd nähtud. Kuid südame paneb kripeldama

üks kurb tõsiasi - miks peame me oluliste teemade kajastajaid otsima

kaugelt "lombi tagant"? Justkui me ei võiks korra kahva välja sirutada

ja natuke siinsamas, oma jalge ees sulisevas madalas vees sobrada! Ega

kodumainegi loodus nii liigivaene pole! Järgnev oleks vaid üks näide,

kuidas kerge vaevaga kõigile tuntud kirjandusteosest meid huvitavaid

allhoovuseid leida ja sedasi hoopis odavamalt, ning mis peaasi, meie

publikule hingelähedasemalt, olulisi teemasid inimesteni tuua.

Arno Tali - poiss, kes ei tea, kes ta on.

Meie loo peategelane oleks nagu Lutsulgi, unistav, menalhoolne Arno

Tali. Talle meeldib pisut naabritüdruk Teele ja Arno peab koguni

plaani plika tulevikus ära kosida - nii ju tehakse ikka. Kuid samas

armastab ta vaadata tugevat Tõnissoni, eriti kui see ülakeha paljaks

võtab ja kaevu juures peseb. Arno tunneb seletamatut soovi Tõnissoni

puudutada. Ka käib Arnost otse välk läbi, kui õpetaja Laur, veendunud

vanapoiss, ta õhtul oma tuppa kutsub ning talle viiuli ulatab. Hetkeks

puutuvad nende käed kokku, õpetaja Lauri sõrmed on soojad ja viibivad

Arno randmel pisut kauem kui vaja. Siis jõudis kätte see päev, mil

köster, ropendav ja maskuliinne pull, Tõnissoni peale tunde jätab.

Arno mõistab, mis teoksil. Esimest korda saab ta jagu oma inertsusest.

Ei, ta ei loobu oma sõbrast! Arno jääb koos Tõnissoniga koolimajja ja

hilise öötunnini õpivad nad seal seltsis värsse. Kuid kahtlused ei

jäta Arnot. Jah, üht-teist sai möödunud ööl selgeks. Ka viiulitunnid

õpetaja Lauriga on palju andnud. Kuid millegipärast ei suuda ta ikkagi

loobuda ühistest jalutuskäikudest Teelega. On see vajadus alibi

järele, silmakirjalikkus? Asi muutub veelgi keerulisemaks siis, kui

kooli saabub ilus, blond poiss Jaan Imelik, koos oma lahutamatu

kaaslase Tinguga. Arnole meeldib Imelik esimesest pilgust, viha teeb

vaid see, et noor iludus vaid oma väikest sõpra näib märkavat. Arno

ületab ennast ja nõuab Kuslapilt, et see enam iialgi koos Imelikuga ei

rehkendaks. Kuid Kuslap, vaesest perest pärit poiss, armu poolest

kooli võetud, vastab tigedalt, et ta peab Imelikku aitama ja näksab

Arnot sõrmest. Arno on pettunud ja kurb. Ka Teele ei käitu enam

endiselt - ta jalutab ühes Imelikuga surnuaias. Arno elus algab kriis.

Raja Teele - üksik ja õnnetu.

Teele tunneb end maskuliinses Paunvere klassitoas nagu invaliid

spordivõistlustel - ta istub aina omaette,

samal ajal kui klassivennad tormavad õhetades ringi, müravad, lasevad

teineteise turjal kukerpalli. Kerget lohutust pakub esialgu vaid Saare

Arno, kuid pikapeale hakkab temagi kohtumistele hilinema, laseb

viimaks sulasel oma sängigi kooli viia ja Tõnissoni voodi kõrvale

sättida. Ka hakkab ta käima juba liiga sageli õpetaja Lauri juures

viiulitundides - ja ikka õhtuti, siis kui Teele teda kõige rohkem

vajab. Teele pettub Arnos ja üritab luua suhteid uue poisi Imelikuga,

kes mängib ilusasti kannelt, kuid kord kui nad jälle surnuaias

jalutavad, vabandab Imelik ootamatult ja kiirustab kabeli juurde, kus

teda ootab kannatavate silmadega Kuslap. Viimane, mida Teele näeb, on

sõprade hell sülelus. Ta mõistab, et ka Imeliku peale ei saa loota.

Korraks pakub Teelele ootamatut lohutust Toots, kes kutsub ta tantsule

• seni on poisid pidudel vaid omavahel mingit veidrat puntratantsu

vihtunud - kuid seegi jalakeerutus lõpeb köstri magamistoas - nagu

ikka. Teele elus algab kriis.

Joosep Toots - vihane macho.

Toots on kooli vembumees. Kord tuleb ta kooli, põu pungil. Õpetaja

Lauril käivad üle selja külmavärinad - kas nad läksid tõesti tookord

liiale? Toots saab õpetaja murest aru, muigab ja avab särginööbid.

Tal on põues koer! Õpetaja Laur ohkab rahunenult - ei, Toots ei ole

rase! Ta tutistab vallatut poissi ja kutsub oma tuppa. Tootsi

eriliseks lemmikuks on punapäine rätsepapoeg Kiir. Kuid korralikus

väikekodanlikus peres üles kasvanud Jorh ei mõista Tootsi lärmakaid ja

vahel haigetki tegevaid lähenemiskatseid. Toots on nõutu. Ajaviiteks

on ta nõus sehkendama köstriga, kelle vägivaldsed lõbustused viimaks

siiski tüütavaks muutuvad. Tihti näeb Toots välja õige räsitud, ei saa

hästi istudagi - tagumik olevat vilikirja löödud. Õnneks mängib Kiir

samas Tootsile ise sobiva võimaluse kätte - nimelt kutsub ta

koolisõbra oma venna ristsetele. Toots ei lase juhust mööda - ta

alustab sellega, et joodab Kiire täis ja viib ta järgmisel päeval

sauna. Mõni tund hiljem näeb köster alasti Kiirt läbi lumehangede

jooksmas. Ta kutsub vaese posi ruttu oma kambrisse. Toots ei andesta

seda köstrile iialgi, viimasel koolipäeval solgib ta kättemaksuks ära

kõik köstri juurviljapeenrad. Saksa posid - kitsa silmaringiga

keskklass Kui saksa poisid näevad talulapsi koolist väljumas, hüüavad

nad alati põlglikult: "Näe, homod hakkavad koju minema!" Tõnisson, kes

ei salli vähemuste ahistamist ja mäletab muistset orjapõlve, alustab

kohe kaklust. Väikekodanlus saab lüüa. Viimane koolipäev Viimasel

koolipäeval sõlmuvad kõik lahtised otsad. Toots ajab veel viimast

korda meeleheitlikult Kiirt taga, kuid rätsepapoeg ei anna end kätte.

Õpetaja Laur muutub härdaks ja nutab, hüüdes nuuksudes Arnole: "Ära

unusta viiulit!" Arno noogutab. Ei, ta ei unusta. Kriis on möödas, ta

on ennast identifitseerinud. Kui hingehädas Teele tema juurde astub ja

kutsub poissi Raja uut elumaja vaatama, keeldub Arno otsustavalt. Ta

kargab vankrile, haarab valgepäisel, tugeval sulasel, keda napp linane

särk vaevu katab, kaelast ja hüüab: "Ruttu, Mart, kodu poole!" Korra

vaatab ta veel tagasi koolimaja poole ning näeb, kuidas vana ja

elutark kellamees Lible, käed otsekui tiivad laiali, kirikutornist

alla hüppab. "Paunvere ingel", mõtleb Arno lugupidavalt.