Huumorit

[saqu]

Roomassaare lennuväljal istuvad reisijad lennukis ning ootavad väljalennu algust. Viimasena tulevad lennukisse kaks mundris meest tumedate prillidega. Üks neist hoiab kinni tema ees liikuva jutkoera rakmetest ning teine toksib käigutee servi peenikese valge kepiga.
Reisijate salongis vallandub närviline kõnekõmin, sellegipoolest suunduvad mõlemad mehed piloodikabiini ning panevad enda järel ukse kinni.
Siis käivituvad mootorid. Reisijad vahetavad ärevaid pilke ning otsivad lootustandvaid signaale, et tegu on vaid halva naljaga.
Aga lugu võtab vägagi tõsise ilme. Lennuk nõksatab paigast ning liigub rajal üha kiiremini edasi. Raja otsas olev meri paistab juba päris lähedal ning reisijad, kes on juba veendunud, et lennuk end enam kuidagi maast lahti rebida ei suuda, tõstavad meeleheitliku hädakisa, nähes ette oma õudset lõppu rannakivide vahelises vees.
Karjatuse vallapääsemise hetkel teeb lennuk nõksaku ning tõuseb sujuvalt ülespoole.
Ees kabiinis müksab vanem lendur nooremale küünarnukiga: Tead, Kolja, mulle tundub, et ühel päeval jäävad nad seal taga oma kisendamisega hiljaks. Ja siis saame me kõik hukka.