Võrtsijärve 2-päevane ENDURO

[Kangru]

Tere ilusat esmaspäva varahommikut endurohundid. No kas kont veitsa kange või mis?
Kes nädalavahetusel Võrtsu ääres ei olnud siis kahjuks jäite väga heast asjast ilma, see oli Enduro, tõeline möll ja tõsine töö.
Aga kõik see lugu algas juba reede hommikul. Alguses oli plaan ilma naelata aga reedel aknast välja vaadates tuli teha raske kuid õiglane otsus, naelad alla.
Esimene ei olnud probleem aga tagumise elupäevad olid loetud ning rahakoti rauad tuli lahti teha. Natuke sebimist ja ratas oli talveks valmis. Reede õhtune teekond võrtsu äärde oli omaette ooper, ilm oli tõsine pask ja Tartu maanteel lõputu rivi 60 kuni 70 km tunnis. Aga mida rohkem Viljandi poole seda paremaks ilm läks. Kohale jõudes oli tunne mega nähes kõike seda sagimist ja ettevalmistust mis regamise eel käis, see on teine maailm see on saabumine enduro paradiisi. See on hea tunne näha tuttavaid ja see muljetamine mis moodi keegi läheb ja kuidas eeltöö käis. See on selline tunne nagu saabud suurele tsiklimeeste kokkutulekule ja viimasel päeval on kohe kahju lahkuda. Krt see on elu.
Regamine tehtud ja öömaja poole.
Esimene päev. Äratus 6.00. Tööpäev on alanud. Nagu me teame siis spordimees teeb hommikul 10 kükki, et vaim virge oleks, ruttu sööma ja stardipaika. Ikka varakult kohale sest sättimist on.
Rada oli mega. Kõike oli sood ja raba, turvast ja palke, kruusa ja kive ühesõnaga kõike mida hing ihaldab. Eriline oli külmunud künd mida pidi päris pikalt laskma, käed tahtsid otsast kukkuda, ulme. Esimene päev läks hästi, kinni ei jäänud kukkumisi peaaegu ei olnud kui mõni külili vajumine välja jätta. Lausa lust oli lasta. Riietus oli täpselt paigas. Viimane extreem katse pakkus palju põnevust ja maadlemist erinevate takistustega ja mis seal salata, ajakulu ikka oli ja siis sai ring otsa. Ruttu ratast putitama. Selgus, et taga hammakas jumala sile, lõpu tulin nelja hambaga ülejäänud jumala siledad. Õnneks sain uue hammaka laenuks. Siinkohal suur tänu Mardile, MC Seturiders kes mu hädast välja aitas. Kiire remont ja ratas boksi. Uhh esimene päev sai läbi.
Võis alata õhtune elu. Mida teevad enduromehed peale väsitavat sõitu? Loomulikult veedavad kultuurselt aega ja hoiavad saledat kuid kindlat joont.
Kui väsinud aga õnnelikud võitlejad oma koti peale läksid oli väljas juba öö.
Teine päev. Äratus 6.00. Ega siia puhkama ei tuldud.
Ei olnud see tunne enam nii tugev kui eile. Kõige raskem koht oli jalg tsiklist üle saada. Aga kui juba selga saad siis minek. Rada ei olnud enam see ja algas tohutu võitlus. Mega pehmeks oli kõik läinud ja viimane soo enne suurt teed imes mu endasse. Kogu jõud mis veel oli läkski sinna sohu kuna oskasin ennast kaskede vahele ikka osavalt kinni tõmmata. Kui lõpuks teele välja sain siis oli tund kulunud ja ise jumala märg ja väsinud. Tuli teha raske otsus ja anda endale aru, et seekord tuleb maha tulla.
Seekord läks siis nii aga olen siiski väga rahul sest esimene päev läks hästi ja kokkuvõttes koht siiski enam vähem keskel.
Tahan tänada Lärmi ja tema meeskonda kes selle ürituse teoks tegid.
Metsas näeme.