Mõte seoses lehvitamisega teistele ratturitele

[toim]

kuna viimased paar nädalat olen olnud rattatu, siis on juhtunud, et isegi autoroolis teinekord viipad vastutulevale rattale (see kindlasti arvab, et näe autojuht ülbitseb...),

teinekord autot tankima minnes, tanklas mõnd ratturit nähes, tervitad ikka ka viisakalt (teretavad vastu, aga hämmeldus on täitsa täheldatav...)

kogemused näitavad et see viipamine pole lihtsalt mõttetu zest, vaid tõepoolest mingi kokkuhoidmise v.m.s. värk... kui oli mure - aidati, kui teistel on mure - aitan (võimaluste piires ikka...).

no vahet pole... varsti saab ratta kokku...