Avalik pöördumine: lõpp kaosele Eesti teedel!

[Tsikkelröövel]

Spinna, tänud hoiatamast. Aga ma ei tõmba esialgu alla. See on minu norm olnud juba aastat 20. Olen suutnud sellest kinni pidada ja arvan, et vana koerana ma vähemalt siin uusi trikke ei õpi (tõsi, tsikli sadulas näen sellega vaeva. Piisab korra unustada ja ongi 120). Hirmsat moodi aitab distsipliinile kaasa püsikiirusehoidik. Võrratu leiutis.
Omaenda spido testisin ära GPS-ga. Seega tean, mis on mu tegelik kiirus. See ka kasulik teadmine.
Ja see on mugav kiirus. Ei jõua ise eriti järele ega jõuta sulle. Nõelumist vähem.
Muuseas, nt Taanis, vastupidiselt müüdile, on sama lugu, et kuni +20 maanteel on OK, siis ei puutu sind keegi. Sealt edasi on karm. Ei ole seal ka nii, et linna sisse ja märgi juures kohe 50. Soomes ei ole ma ka kuidagi tuvastanud, et ma sama kiirusega liigeldes teistest kiirem oleksin. Nahhaal saab laksu, pisiasjade peale nad end ei kuluta. Piirangud on alati varuga. Kogu probleem selles ongi, et meil paljud ei hooli isegi mitte sellest. Ehk siis ongi, et kui +19 sobib, miks mitte +29? Selliste pärast kannatavad kõik.
Muuseas, KASVATUSLIKEL eesmärkidel olen ma ühiskonna liikmena nõus oma 102-e kärpima küll, kui sellest tolku on. Politsei seisukohalt aga pole ma selle kiirusega mingi tegija, sestap nad ei puutugi.
Muid rikkumisi ma omaks ei võta. Tõsiselt. Eeskirjade täitmine + silmsidega sõlmitavad "kokkulepped" kaasliiklejatega teevad liikluse tervikuna palju kiiremaks. Oma kohustusi tuleb täita. Oma õigusi tuleb kasutada mõistusega, mitte iga hinna eest.