Avalik pöördumine: lõpp kaosele Eesti teedel!

[Tsikkelröövel]

Tok-tok, nõus, muide. Hullem veel see, et nad ei pidurda end lubatud kiiruseni vaid kõvasti alla selle millegi pärast. Mina sõidan maanteel spidomeetri järgi alati ca 102. KORDAGI pole juhtunud, et mind kinni oleks peetud. Seetõttu suhtun ka juttu, a'la oli 95 ja peeti kinni, kerge kahtlusega. Midagi oli alati veel. Nagu jutt, et jõin ühe õlle ja näed, joove. Ei ole. See üks oli üks paljudest. Häda selles ongi, et tegelikult ei ole vahet, kas 90 või 95. Aga kui 95, siis miks mitte 100? Miks mitte 110? 120? 150? Kogu häda ongi selles, et süües kasvab isu ja rahvas ei suvatse piiri pidada, st puudub igasugune enesedistsipliin. Kui see viimane oleks olemas, ei oleks piiranguid ju vajagi!
Asi peab algama igast indiviidist enesest. Aga ma ei usu nn joodiku lubadustesse a'la täna veel joon ja homme hakkan kaineks. Paranemine tuleb vähehaaval. Sestap ka mu keeldumine sellisele kampaaniale alla kirjutamast.
Veel aasta eest ma linnas turvavööd eriti ei kasutanud (maal küll alati). Hakkasin vähehaaval. Nüüd kasutan juba alati. Aga trahvi pole ma saanud ja trahvihirmu ei ole mul kah (kohaliku privileeg on teada, kus passitakse). Praegu kasvatan teismelisi tagaismel vööd kinnitama. Üks teeb seda juba ilma käsuta. Nii see algab.