Avalik pöördumine: lõpp kaosele Eesti teedel!

[Tsikkelröövel]

Mina sellele alla ei kirjuta. Seda vaatamata sellele, et ma olen korralik liikleja, nii palju kui suudan, ja olen seda olnud juba viimased 25 aastat.
Kahel põhjusel. Esiteks, iseenda pärast. Pühak ma pole ja ohutus kohas (kusjuures see on minu meelevaldne otsus) ületan kiirust. Mitte palju, aga siiski +10 (kusjuures minu kasutuses olnud 11-st sõidukist ei tea ma ühegi kohta, kaasa arvatud kastiga Moskvits, palju ta sisse võtta suutis). Ja sellega juba valetaksin iseendale, kui alla kirjutaksin.
Teiseks: Kiirus ei tapa. Tapab kiiruse ja suuna muutus (st JÕUD). Need omakorda on järgmistel põhjustel: sigatsemine, ülbus, hoolimatus, oma võimete ülehindamine, teiste võimete ülehindamine. Üksi neist asjadest ei ole muudetav petitsiooniga. Need asjad algavad kodust ja on nendele inimestele omased ka väljaspool liiklust. Need tulenevad ühiskonnast enesest. See on nagu alkoholism. Ja just selle tõttu ei ole ka liikluses võimalik mingi jah-ei tüüpi hea tahte leping.
Pigem peaks olema midagi anonüümsete alkohoolikute moodi värk, st samm-sammult paremusele. Kui oleks küsitud, et "lõpetame sigadused", ma kirjutaks kohe alla.
Politsei aga peaks oma karistuspoliitikat rakendama selliselt, et juhuslik pisirikkumine toob kaasa hoiatuse-õigele teele juhatamise. Nahhaalne sigatsemine aga toob kaasa samasuguse sigatsusliku karistuse politsei poolt.
Minul tegelikult politseile erilisi etteheiteid ei ole, täitsamehed on ette sattunud.