Kuidas ma esimest tsiklit valisin..
..noh, tegelt nagu jätkuvalt veel valin, aga panen siia oma viis senti, kuidas ma oma nö tsiklimehe karjääri alustan...
Kõigepealt minu parameetrid:
- Pikkust on 183 ja (sulg)kaalu 61
- Sõidukogemust on koolis ER-6n-iga etteantud paar tundi, platsitreening ja arki eksam uuemapoolse (2013) Hornetiga ning ühe korra kärutasin tunnikese Pärnu peal isa Shadowga (VT750CSE) 2014
- 33 aastat vana
- A-kat on 26.06.2015 seisuga 15 päeva vana (B-kati staaž üle 15 aasta)
- Tsiklit tahaks igapäevaseks linnas liikumiseks, enese näitamiseks ja Eesti piires kulgemiseks (nii kuus korra-kaks)
- Raha on paar-kolm tuhat
- Kõige tõenäolisemalt hakkan koos sõitma oma isaga (seesama VT750) ja ühel sõbral on mingi väga veider BMW linnakas (Scarver). Muidu olen seltskonnas nö teerajaja
- Kindlasti on plaan ühel hetkel maale sõitmiseks ka elukaaslane selja taha meelitada. Maale on max 140 km
Hakkasin lube tegema 2014 aasta maikuus, pärast seda, kui olin kaotanud traagiliselt haigusele ema ja murest murtud isa otsis lohutust oma poisikesepõlve hobist - tsiklitest. Ehk siis suhteliselt impulss-ostuna ostis omale selle kruiiseri/chopperi. Ja nii torgatas ka mulle pähe, et kui ma seni olin alati pigem emaga lähedasem, siis nüüd tahan isaga rohkem aega koos veeta ja tsiklisõit oleks väga mõnus koos ajaviitmise viis.
Siis tuli mingi sada asja vahele ja lubade tegemine hakkas venima. Kooli teooria sai tehtud suht kiirelt, nagu ka plats (kus keegi midagi ei õpetanud, kuigi juhtisin tähelepanu sellele, et istun sisuliselt esimest korda elus tsikli seljas). Siis sügisel enne hooaja lõppu sai nädalaga linnasõit tehtud (ja ellu jäin, kuigi suht tundamtus kohas visati vette.. näiteks valgusfoori ees pidurdamise ja käikudega opereerimise sain selgeks alles kolmandal ristmikul), aga kuna esimese hooga kooli teeooriaeksamit läbi ei teinud (kasutasin testide õppimiseks valet vihikut), siis jäi jälle asi venima. Nüüd kevadel lõpuks võtsin end kokku, tuupisin testid pähe, tegin ära koolieksami (0 veaga), läksin sama hooga arki teooriat tegema (0 viga) ja siis pärast veidi kaalumist tegin sõidueksami Pärnus. Enne seda võtsin tunnikese pärnu autokooli tsikliga platsil harjutamist, et õpiks tunda eksami tsiklit ja eksamiplatsi. Pärnus reaalselt õpetati lõpuks ometi ka platsisõitu. Minu tervitused selle eest Aide autokoolile ja eriti just Peetrile.
Plats läks nitšekalt, linnasõit oli täielik katastroof. Kuidagi ei saanud esimese käiguga hakkama ja pööretest välja tulemine oli täielik õnnetus. Ei saanud kiirust üles ja tsikkel ise nõudis nii palju tähelepanu, et liikluse jälgimiseks jäi piinlikult vähe mahti. Õnneks aga ühtegi ohtlikku viga ei teinud ja eksam loeti sooritatuks. Krt, kuidas oleks tahtnud seda teha tsikliga, mida tunnen ja millega olen harjunud... Sest järgmisel päeval isa lubas mulle oma tsikli, et saaksin omas tempos oma valitud maršruudil veidi ringi sõita. Ja kõik need eelmisel päeval esinenud probleemid olid nagu peoga pühitud. Pöörangute lõppedes sai kiiruse ilusti üles, ratas kuuletus ideaalselt ja sai rahulikult ümbrust, tüdrukuid ja teisi tsikleid jälgida (ja no liiklust ka ikka, loomulikult).
Praeguse seisuga on kogu see tsiklimaailm selle ühe aastaga kujunenud minu jaoks täielikuks ja absoluutseks kinnisideeks. Ma istun päevad läbi lugedes ja uurides tsiklite kohta, vaatan tsiklimeeste v-logisid juutjuubis ja enne uinumist enamasti unelen oma isikliku tsikli poest koju toomise teemadel..
Eelmise kuu seisuga minu tsikli-eelistuste kohta saab lugeda siit (ei hakka seda kõike ümber kirjutama): http://elektromargus.blogspot.com/2015/ ... ekiri.html
Kui ühel hetkel jõudsin otsusele, et esimese tsikli nimel panka röövima ei hakka (ega lase ka pangal end röövida), vaid võtan kasutatud paarituhandese pilli, siis kõigepealt jäi pilk pidama Suzuki VX800-l. Midagi selle välimuses köitis mind. Kui sain sellel veel peal istuda, siis selle sale joon kinnitas seda tahtmist veelgi. Kiitsakas nagu mina isegi. Tuttav mehhaanik, keda ma usaldan tingimusteta, aga pidurdas minu entusiasmi. Et see chopperi baasile loodud linnaratas on raske ja tujukas ja pikemas perspektiivis tõenäoliselt suurem peavalu.. Ja noh - kõik need on suht vanad. Tahaks ikkagi vaadata midagi praegusest sajandist..
Seega nüüd on pilk pidama jäänud Hornetil. Kõik, mis ma selle kohta lugenud olen, imponeerib mulle. Just see väiksus, kerge manööverdamine ja lollikindlus sobib mulle. Pean silmas siis mehhaanilist lollikindlust. Täna lähen ja üritan proovida selga istuda sellele isendile: http://motard.ee/mootorratas.html?id=531&lang=et. Tõenäoliselt, kui ühel hetkel suve lõpus otsmiseks läheb, siis proovin, äkki rahakott peab ka sellele vastu: http://motard.ee/mootorratas.html?id=414&lang=et.
Jällegi - välimus on minu jaoks üsna oluline aspekt tsikli juures, edev nagu ma olen. Ja Horneti kõrge sumps ja suhteliselt puhas tagaots ja üldse puhtad jooned on minu meelest väga viis. Vähemasti pildi peal... tegelt ongi kell juba pea nii palju, et peaks seal Motardis ära käima... Pealegi, jutt kisub pikaks ja pikk jutt ............