Imelikud kohtumised politseinikega
Siin võiks kirjeldada kummastavaid seikasid kokkupuudetest politseiametnikega.
Mine tea, äkki Politseiameti personaliosakonna töötajad satuvad seda lugema ja teevad ühiskonnale kaadrivalikuga teene.
Minu, keda pole politsei poolt peatatud vähemalt viimase nelja aasta jooksul, lugu oli selline:
motomatkaja kirjutas:Politsei mõtleb, et teeks nalja ja ja peatab auto "
Sõitsin mõned päevad tagasi autoga Tallinn Tartu maanteel suunaga Tartu poole. Autol oli sisse lülitatud püsikiirusehoidja ja navigaatori järgi kiiruseks umbes 93km/h.
Tallinnast väljuval kaherealisel teel jõudsin järele politsei värvides autole ning kaherealise tee eeliseid kasutades möödusin sellest vasakpoolses sõidureas omas tempos. Samas muidugi veel nii mõnestki autost, kelle faktiline kiirus oli seal 80+- kandis ja kes politsei auto vahetus läheduses ei soovinud kasutada legaalset võimalust sõita suurima lubatud kiirusega.
Umbes paari kilomeetri pärast möödusin samas tempos treilerist, mis vedas MB tüüpi sõiduautosid ning liikus kiirusega umbes 70km/h ja mille sabas oli viiest-kuuest autost koosnev kolonn. Trass oli selleks ajaks muutunud üherealiseks. Vahetult peale treilerist möödumist ja oma sõiduritta naasemist (Vikingite küla läheduses) algas ajutise möödasõidukeelu märgi mõjupiirkond. Mingil põhjusel minust päris mitusada meetrit tagapool olnud Ida-Harju patrullpolitseinik arvas, et sooritasin möödasõidu nimetatud märgi mõjupiirkonnas. Igatahes nägin manöövrit lõpetades, et politseiauto asus meie vahel olnud sõidukitest möödasõidule ja tal olid sisselülitatud sinised vilkurid. Vahetult peale Pirita jõe silda jõudis ta mulle järele. Korraliku liiklejana, märgates tagant lähenevat sisselülitatud siniste vilkuritega politseivärvides sõidukit, võtsin ma võimalikult sõiduraja paremasse serva, et teda vähimal määral takistada. Politseinik aga ei soovinudki minust mööda sõita, vaid jätkas liikumist minu taga ja minuga samal kiirusel. Mis seal ikka, mõtlesin, ja jätkasin sõitu. Natukese aja pärast lülitati sisse ka sireen. Vaatasin peeglisse ja minu sabas sõitis sireeni ja siniste vilkuritega politsei auto. Algaja juht - ei taju veel gabariite, mõtlesin, ja võtsin juba mitte sõiduraja paremasse äärde, vaid lausa sõidutee paremasse äärde. Politseinik ikka ei soovinud minust mööduda. Nii me koos edasi sõitsime. Iseenesest ilus ja sümpaatne - värvid ja muusika. Elulahe! Siis äkki lülitati politseiautol ka punane vilkur tööle. Asi selge, mõtlesin, ja peatusin teepeenral.
Minu juurde loivas politsei vormis meesterahvas (ma ei hakka siinkohal rääkima vormiriietuse puhtusest ja kortsudest ning lääpas saabastest - kellel meist ei oleks elus ette tulnud siteimaid päevi), tutvustas ennast Ida-Harju patrullpolitseinikuna (vabanduge mind väga, nime meelde ei jätnud - no ei tunne ma meeste vastu huvi) ja palus minu juhiluba. Arusaadavatel põhjustel oli mul talle näidata vaid ID kaart. Politseiametniku näost oli näha, et see dokument teda ei rõõmustanud. Selle dokumendi talle ulatamise ajal küsisin, kas ma äkki eksisin mõne liiklusseaduse normi vastu? Politseinik küsis vastu, et kuhu ma kiirustan? Olin siiras üllatuses ja pärisin omakorda, miks ta eeldab, et ma kiirustan? Vastuseks kõlas absurdne väide, et ma ju sõitsin temast mööda ja peale seda veel mõnest autost ning lõpetuseks möödusin veokist möödasõidu keelu märgi mõjupiirkonnas. Ausa linnakodanikuna ei mahtunud sedavõrd ülekohtune süüdistus mulle loomulikult hinge ja ma soovisin teada saada, millises õigusnormis on kirjas, et ma ei või 90 km/h sõites mööduda minust aeglasemalt sõitvatest sõidukitest? Samas soovisin näha tema kaamera lindistust, kus on näha, et ma tegin möödasõidu keelumärgi mõjupiirkonnas. Vastuseks sain aga kummalise höbina, et ma ju ei pea mööda sõitma, ei pea ju selliselt kiirustama. Ja kaamera lindistust tal kah ei ole, küll aga talle tundus, et möödasõidu tegin ma keelumärgi mõjupiirkonnas (sic!) Muidugi, selle kohapealt oli tal absoluutselt õigus, et möödasõitu ei pea tegema. Teisalt pole aga ühtegi normi, mis keelaks mul teha möödasõitu, kui on täidetud LS §-is 51 nimetatud tingimused ja ei esine §-is 52 sätestatut.
Et see asi mulle sedavõrd kummaline tundus, siis palusin tal selgitada, mis normist ta juhindub, kui ta peatab liiklusseaduse nõudeid mitte rikkunud juhi üksnes seepärast, et talle tundub olemasolevat rikkumise fakt. Vastuseks sain veelgi kummalisema seletuse, et ta otsustas minuga lihtsalt vestelda ( again) ja seda just see pärast, et talle niimoodi tundus. Minu küsimisele, et millisest reeglistikust ta lähtus, kui ta leidis, et tal on õigus sõidukit peatada üksnes seepärast, et ta sõidukijuhiga vestelda soovib, ta väga selgelt vastust anda ei osanudki. Mis seal salata, mina tema asemel kah poleks osanud. Samas puges vaikselt hinge kahtlus, et äkki on ta sedasorti vähemuse esindaja, kes rahuldabki oma vestlemise vajadust politseiametniku privileege kasutades. Adusin, et ma olen üdini rõõmus sõiduki valmistajatehase poolt autole paigaldatud lisavarustuse pärast, mis peale liikuma hakkamist lukustab kõik sõidukiuksed. No mine sa tea!
Lihtsalt oma silmaringi laiendamiseks pärisin veel, et miks ta peatas minu, kes ma ei rikkunud ühtegi liiklusseaduse normi, samas aga ei pööranud üldse tähelepanu sellele suuregabariidilisele treilerile, kes pidanuks vastavalt LS § 45 lg 7 sõitma võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, vastavalt § 53 lg-le 2 pidanuks möödasõitu mitte takistama ja pidanuks vastavalt § 53 lg-le 4 vajadusel vähendama kiirust ja hoiduma tee äärde, et tema taha kogunenud sõidukid saaksid temast ohutult mööduda, kuid jättis need LS nõudeid täitmata ja rikkus sellega liiklusreegleid? Politseiametnik mõistis selle peale vaid vaikida (ma ei tea miks, aga mulle meenus siinkohal veneaegne teleseriaal "Seitseteist kevadist hetke"). Ta võinuks muidugi kõneleda diskretsioonist, aga ei teinud seda ...
See peale ei osanud mina kah midagi enamat teha, kui sirutasin aknast avatud peopesa välja ja politseinik pani kuidagi vaat et isegi automaatselt mu ID kaardi kenasti mulle peopeale. Tänasin teda, lasin akna kinni ja võtsin kohalt. Unustamata sealjuures suunatulega manöövrist märku anda. Nii igaks juhuks. Peeglist nägin veel teeservas seisvat, natsa määrdunud riites ametnikku, kes justkui oleks tahtnud mulle hüvastijätuks järele lehvitada. Liigutav hetk, igatahes.
Minu meelest on natsa kummastav, et tingimustes, kus on Euroopa Liit ja kosmosesajand, on ikka veel politseis selliseid koolitamata ametnikke, kes tegutsevad ajendatuna umbmäärasest soovist vestelda juhiga, mitte aga juhindudes seadusest. Pealegi, olles kantuna soovist üksnes minuga vestelda, ei pidanud ta vajalikuks kontrollida minu juhtimisõiguse olemasolu, nõndasamuti ei olnud tema jaoks üldse oluline, kas ma olen õigustatud kasutama seda sõidukit, mille roolis ma olin ja lõpetuseks, kas ma olin ka kaine. Samas on muidugi üldteada tõsiasi, et mind roolist ebakainena tabada on ebareaalne. Etteruttavalt olgu öeldud, et politsei "Kairi" süsteem päris kindlasti ei seo mind selle autoga. Seetõttu polnud tal ka mitte mingisugust võimalust sõiduki numbri järgi eelnevalt kontrollida võimalike sõiduki kasutajate juhtimisõiguste olemasolu.
Ehk siis, otsesõnu öeldes sattusin ühe (loodetavasti haruldase) lamba otsa, kes küll kandis ohvitseri lõkmeid, kuid ei teadnud õigusnormidest mitte midagi. Ja mulle jäigi arusaamatuks, mis eesmärgil ta mind peatas, mis alusel ta seda tegi ja mida mulle inkrimineeriti. Vähekene tema lollust küll silub see, et ta oli lihtsalt patrullpolitseinik, mitte niinimetatud liikluspolitseinik. Teisalt aga, seda enam tekib küsimus, miks kuramuse päralt selline tegelane ronib sinna, kus tal teadmisi napib? Pigem peaks selline tegelane teenindama väljakutseid perekonnatülidele või reageerima külakaupluste läheduses alkoholi tarbivatele kodanikele. Niiöelda, hammustama suupäraseid ampse.
Loo moraal. Kui te soovite liikluses osaleda selliselt, et iga kehva ettevalmistusega politseiametnik ei teeks teile tühja koha pealt liiga, siis peate olema neist targemad. Ehk viige ennast kurssi liiklusseadusega ja ärge laske lammastel ennast koinida. Ja järgige ise seejuures LS nõudeid.
Loo moraal kaks. Et ma jätkasin sõitu nagu alati kooskõlas LS nõuetega ja kõneks olnud treilerile jõudsin järele alles peale Mäeküla, siis võib siin teha järelduse, et tänu rumalale ametnikule võib iga liikluses osaleja potensiaalselt kaotada oma elust nii mõnegi väärtusliku ajaühiku.
Loo moraal kolm. Viitena tsitaadile Motomatkaja postitusest, t*** ma ei mõista politseinike nalju! ...