põrusin eksamil
tervitus kõigile bikerlastele. Olen hetkel väga suures masenduses ja proovin ära rääkida, mis juhtus. Nimelt tegin eksamit juba kolmandat korda. Esimesel korral kukkusin läbi aeglase sõiduga eelmisel sügisel. Olin platsisõiduga täiesti sinapeal, aga nagu ta on, et eksmil tiba närv ka sees, unustasin aeglase sõiduga siduriga mängimast, et oli tühipööretel sõites hoog liiga suur. Vana andis teada, et tee uuesti. Olles kindel, et asi mul käpas, tõmbasin poolelt rajalt maha ja tagasi aeglast tegema. Nüüd närv veel rokem sees, sõitsin kaks korda joontelt välja, ja adjöö. Teist korda põrusin nüüd kevadel Õismäe ringidega, kus pole teemärgiseid ega muhvigi. Ja need liiklusmärgid seal on täiesti kreisid. Sorri, sõidan autoga 83. aastast saadik ja nüüd tunnen ennast täieliku idioodina. OK antud juhtudel olin süüdi, ei eita.
Kõige naljakam ja kurvem juhtus aga täna. Sõitsime plastilt välja, hakkas mikris mingi hirmus krõbin pihta ja no ei saa aru mida ta seal räägib, kuna pealekauba oli meil sea veel venekeelne seltskond, alustas ta juttu vene keeles, kuigi tegin enne sõitu selgeks, et suhtleme eesti keeles. Krõbina saatel sõitsin otse mingile tallatud platsile ja rääkisin mure ära, krõbiseb ja räägime eesti keeles. Siis putitas oma raadiosaatjat ligi 5 minutit, sai korda. Kõik korras, sõitsin käske kuulatates, nagu kord ja kohus, viis mind kuskile ilgelt kitsale tänavale 30ga piiratud alale, kõik OK, jõudsime välja Paldiski maanteele. Seal ainult parempööre lubatud, keerasin paremale ja tuld, kuna seal 70km , kellegi jalgu pole soovitav jääda ja läksin. Siklikoolis on korduvalt räägitud, kui käsku pole antud, sõidad otse. Kuna juhtusin olema ilmselt sellises reas, mis lubas ainult parempööret, keerasingi sinna. Samas tunnen et käske pole nagu ammu antud, hakkasin hoolikalt jälgima seljatagust, kus on eksaminaator, no pole, olen täiesti üksi. Sõitsin siis üksi läbi linna, küll kurat oli muidugi hea sõita, kui keegi taga ei kobise. Loomulikult siis sain aru, et eksam on sellega lõppenud. Kui jõudsin siis lõpuks platsile tagasi, oli nii ekaminaator jumala närvis, samuti nagu minagi. Tema kommentaar oli selline, et ma karjusin sulle 3 korda mikrisse, et keerame vasakule, mina aga keerasin paremale ja tegin seda mida ise tahtsin. Samuti olevat ta mu kõrvale sõitnud ja signaali andnud, et tuleb mingi korraldus.Jah tõesti võtan süü omaks, kui mingi tropp signaali annab ja ma ei suuda teda teda eristada tavalisest hallist autost ja ma ei suutnud vaadata nii kaugele, et esiukse peal on ARK i märk ja ma ei suutnud vaadata kas tal põleb vasakpoolne tagumine tagumine suunatuli. Ühesnaga kogu probleem oli selles, et raadioosaatja aku andis saba. Samas , kui mina ootasin käskusid lootes, et eksaminaator on äkki teise või kolmanda auto sabas ja ma olen tal nähtav. No ega mina ju ei tea ,kas saatja andis saba või mitte, kui eksaminaator minu arvates mõikab, et midagi on mäda, peaks ta mul kas või siis kuidagi tee sulgema, et siis selgeks teha, miks õpilane midagi valesti teeb. Kui nädal tagasi oli mul teine eksaminaator, see tedi pika loengu, mida võib ja mida ei või. Ja kellegi küsimuse peale, et kui õpilane näiteks ristmikul minema paneb ja ja mingil põhiusel eksaminaator maha jääb,et mis siis saab. vastas, et minu pärast ei pea põdema, mina teid maha ei jäta. Minu praegune ütles jälle et mina ei pea teid turvama, ma pean nägema, kuidas te liikluses käitute. No sorri, kui mind ei turvata ja mond niimoodi ära kaotatakse, mida siis veel öelda. Jah vana õigustas ennast veel sellega, mille vstu ma ei vaidle, et ümberpõikel andis ta mulle veel kolmanda võimaluse, kuna esimesel korral võtsin gaasi liiga vara maha, teisel korral ei mahtunud raamidesse, 3 ndal võimalusel tegi põike puhtalt.
Igatahes kopp täiesti ees, tekstis palju kirjavigu, tsikllubade taotlemist enne ei lõpeta , kui need käes on. Aga mul on tunne , et tänane eksaminaator peaks otsima teise töökoha. Kusjuures poole sõidu jooksul , mida me koos jõudsime sõita , olid osad käsud eesti osad vene keeles MU arvates ikka täielik tropp, või ma eksin.