Mul mureks sõiduhirm mootorrattaga . No kohe ei julge ja kõik.
Hirmsasti tahaks ka seljakana kaasa minna aga mis teha?


Nõutu kobra

Ma küll pole vist päris kompetnene vastama, kuna sellist sõiduhirmu nagu sinul pole vist olnud.
Aga 1 mis kindlust peaks sisendama, - sa pead usaldama juhti! ja teda sa ju usaldad.. Pead lihtsalt positiivselt mõtlema, "ta oskab väga hästi sõita ja mitte midagi ei juhtu!"
Juht muidugi peab sellise "algaja" taga olles rahulikult ilma äkiliste manöövriteta sõitma, algul vähemalt
Taga olles jälgi ise ees toimuvat üle õla piiludes (ära hoia silmi kinni) ja kurvides ei tohi mingil juhul väliskurvi poole vastu kallutama hakata, õige oleks et vaatad ette kurvi, just sinna kuhu ratas peab minema, ei vaata väliskurvi, s.t. vastassuuna vööndi;)

tjah, juhti tuleks usaldada, mina ei julge eriti taga istuda.. lenksus nigu kindel värk.. aga olen toime tulnd ka tagaistmel..

Mida sa kardad? oma tsikliga õsita või kellegi seljataga sõita? kaassõitjana on asi usalduses kinni. Ise ka vahest kardan, kui sõbra autos istun ja sõber kuskil metsas trenni teeb(seal aint 1 iste ja põrandal torude vahel loksudes ei näe, mis toimub. kui ikka seal põrandal edasi-tagasi lendad, läheb ka olemine veidi kõhedaks. tean, et ta oskab sõita, niiet siis mõtlen, et kui tema roolis on, ei juhtu midagi ja küll ta hakkama saab). Ühesõnaga proovi kõigepealt nii, et sõitja ei tee järske kiirendusi ega pidurdusi ja ei kalluta ka eriti. siis näed, et polegi nii hull. lõpuks harjud ära. Usalda juhi oskusi ja juhti.
tegelt see võib rumalana tunduda, aga võibolla saab mingi psühholoogiga rääkida sellest?!

Kas keegi teist ajugeeniustest selle ka mõtles et äkki Kobra küsis, selle kohta, et ta ISE ei julge sõita? Selle koha pealt ei oska muud soovitada, kui alustada liikluseta kohtades, (maal?) aeglaselt ja kõige parem, nii et keegi ei vaata. Õpetamine on enamasti põhiline mis närvi ajab. Kuula teooria ära, jäta meelde ja mine pusi üksi. Kui ei saa, pole häbi, kui saad on rõõm seda suurem. Ja kui ei saa siis ikka uuesti, niikaua kui lõpuks saad. Ja ära karda kukkuda. Kõik mootorratturid kukuvad. Parem on seda teha aeglaselt õppides (sammukiirusel) kui liikluses. Usun, et küll see hirm ka sedasi vaikselt taandub... Põhiline on harjutada rattaga millel kukkudes midagi katki ei lähe (enamus jawasid ja ize kannatab kindlasti ära, kui laibarauad küljes ) Alati oled teretulnud KTM'i proovima Kui jalad maha ulatuvad! ic ic

Ok ma nüüd lõpetan juhuks kui ta ikkagi tagasõitmise kohta küsis. Siinkohal eelkõnelejatega nõus: kalluta juhiga kaasa, vaata sisekurvi, ära ürita ratas püsti hoida, juht saab sellega ise hakkama

nunii, mulle tuttav teema. kuna esimene kogemus oli hirmus, siis ei julgenud mitu aega mõeldagi mingi tsikli selga ronimise peale. kuni mind sinna kuidagi (aru ei saa kuidas) meelitati ikkagi. aga minu põhinõue oli, et kiiresti ei tohi sõita igatahes 40 km/h oli minu jaoks juba kihutamine esimese korra peale öeldi, et võin oma küüned nüüd juhi õlast välja võtta. järgmine kord (eks siis hakkas vist vaikselt juba uudishimu tulema ligi, kuigi hirm oli veel kõvasti üle) öeldi kohe alguses, et ma ei suruks oma küüsi õlga. tänu sellele oligi mul praktiliselt kogu aeg tegu, et neid sealt eemal hoida ja nii ma nagu ei pannud sõitu kui sellist tähelegi eriti. igatahes mingi 4-5 kord oli jubahuvitav .
esimest korda ise ratta seljas oli jälle hirmus, sest jalad ei ulatunud praktiliselt maha. ja tsikli kaal oli kuidagi midagi meeletut minu jaoks. (ikkagi õrn naesterahvas :D:D).
ma ei oska paremini seletada kuidas oma hirmudest lahti sain. aga nüüd on mul endal load, piiksu selja taga istumine ei valmista mingit probleemi, kuigi ta ise kardab "endasuguse taga" olla

julge pealehakkamine on pool võitu. nii et kevadel uue hooga

mumm

Ise esimest korda sõitsin taga rolleri seljas. Enne ei julend taha istuda, aga siis sõber tuli lambist ükspäev ja ütles, et lähme sõitma. pold aega mingit lolli vabandust välja mõelda, niisiis läksingi. ei osand oma jalgu kuhugi toppida, niiet pidevalt läks jalg vastu starterit. nalja sai veel sellega, et sõber kallutas mingi 40 pealt järsemas kurvis ja kuna ma pold kunagi taga sõitnud, siis automaatselt lõin ka ise jala maha, et läheb ümber or sth. jalg oleks peaaegu otsast ära tuld, sest läks vastu äärekivi.
tegelt kui ma kellegi taga või siis sõbraga trenniautos istun, kui ta trenni teeb, ei mõtle sellele, et kui ohtlik see tegelikult on. põhimõtteliselt on sinu elu teise inimese kätes. autos on tema rihmadega kinni, mina kaga kõlgun niisama kuskil maa ja taeva vahel. niiet kui ta üle katuse paneb või muud moodi kuhugi otsa sõidab, siis temaga ei pruugi midagi juhtuda, samas mina võin sussid püsti visata. kui nüüd pikemalt mõtlema hakkan, siis tegelikult ei julgegi enam sõpradega sõitmas käia, kui ise olukorda ei kontrolli. ise sõites tean, et oma lollusest sain surma. Tegelikult jube pikk ja jabur jutt tuli.
PS! ennem see külaline olin mina, kes ei viitsind sisse logida.

ma arvan, et see viimane jutt aitas kobral sõiduhirmust hästi üle saada duh! inimene niigi kardab ja sina tuled ja räägid siin mingist hirmsast autosõidust!!!

piret@kuri

Tänud toetuse eest
Ja Piretile, et ta minu poolt on Päris hirmutada poleks vaja jah, ma niigi hirmul.

Kobra
juba natuke julgem

Filosofeerin niisama. Sorry, kui kedagi hirmutasin. Tegelikult pole asi üldse nii hull, kui ennist rääkisin. Tsikli seljas siiski juhil ka mingi alalehoiu instinkt peaks töötama, sest seal pole torusid ja rihmu. Anyway, esimene kord võiks keegi sulle sõitu teha mingi rahulikuma endurokaga või millegagi, kus taga on mugav ja kindel istuda. Juht võiks arvestada, et sõidab rahulikult, aeglaselt suhteliselt ja võibolla oleks alguses parem proovida ka näiteks jalkaväljakul, kus psühholoogiliselt on kergem, sest kukkumine ikkagi pehmele murule (see ei tähenda, et kukkuma peaks).
Üldiselt püüa lihtsalt asjast üle saada. Nii kaua leiuta, kuni suudad seal taga juba istuda. Siis premeeri end millegagi. Tegelikult on asi sama, nagu ameerika mägedega, et algul on õudne, kui vaatad, aga kui natuke sõidad, siis nalja kui palju. Püüa leida mõni hästi mõistev inimene, kes sind siis veaks tsikliga natuke. Leppige kokku, et kohe kui soovid, paneb ta sind jälle maha.
Võid endale Rennesilt või kelletki body armori ja kiivri laenata. Kui oled mõnusalt sisse pakitud, võibolla tunned end mugavamalt.
Tegelikult kui asi on väga tõsine, siis aitab ka psühholoogihariduega inimene hirmust üle saada. Võib imelikuna tunduda, aga uskuge mind, ta suudab teile ära seletada ja tõestada, et ei juhtu sittagi seal rattaseljas. Kunagi kartsin kõrgust ja aitas ainult rääkimine kompetentse isikuga

Mina..see tähendab Equ..ütlen siis niimoodi, et..jaa(pikka paus..vahepeal lõpetatakse söömine)..nii, et ühesõnaga kui istud taga..jah. Et siis nagu võtad mult..ee..tähendab juhilt võtad nagu siis ümbert kinni ja niimoodi..kõvasti, hästi kõvasti...aga mitte muidugi nii kõvasti, et ta hingata ei saaks...et ikka saaks nagu.Niih. Üldiselt, et siis.. nagu..noh..edasi paned pea tema selja peale vaikselt(sest juhil peab ka hea olema)..ja niimoodi sõidategi..seni kuni küte osa lõpeb..edasi on juba kindalsti pime ja lähete koos..oki kui just ei taha..siis ei lähe koos..magama. Ja siis nagu edasi võib sama teha..nagu, et tsükklisse jääda.
Aga kui tahad nagu üksinda sõita või nii..siis pole muud nagu peale selle viimase otsa vaja teha..et nagu magada võib..aga siin kui nagu panna pea..et paagile või nii..siis ei näe sõita või nii. Siis seda pole vaja. A muidu magada võib küll. Muud nagu ei oskagi selle kohta nagu rääkida või sedasi.

Equ

...teema tuttav, sest on oma tsikli pera peal veetud suht palju erinevaid inimesi (nii naisterafaid kui ka teisi tsiklimehi).
Kui selgeks teha mida ja kus kardetakse siis saab kindlasti sellest probleemist lihtsamini üle....tuleb esialgu lihtsalt rahulikult söita...
Ei ole seal hullu midagi, mina olen köigile öelnud et istugu ja käitugu nagu seljakott, ja kui töesti kartma hakkab, siis erinevalt eelöeldust, pangu silmad kinni, siis keha käitub nii nagu eessöitja keha.
Kui juba julgus tuleb siis hoiad kinni sealt kus meeldib ja mölemile mugav on.
Ja töesti, köige hullem mida teha saab on see kui üritatakse kuidagi vastu hakata kallama kurvis kui kartma hakatakse, see tingib vaid selle , et tsiklit tuleb veel rohkem maha kallata et tee peale jääda...

janis@saarlane
Honda VFR800`02

Teil on siin foorumis kell vale Aga mis puutub hirmu kellegi seljataga sõites, siis ma tean, mis see on. Esimene kord tegelt kartis sõidutaja rohkem, et ma kardan, kui ma ise. Aga minu pisuke hirm tuli hoopis teise sõiduga. Õues juhtus valge olema, nii et ma nägin spidokat ka Mis puudutab hirmu ise sõitmise ees, siis teoreetiliselt on mul hirm juba praegu, aga praktikas ei ürita ma niipea proovidagi

to mari: endal on sul kell vale, pane profiili alt õigeks.

see vastu kallutamine on kole jah, aga ega juurde kallutamine ka juhile lõbus pole. mul 1 tegelane, samas kaalus mis mina, kallutas ükskord kurvis usinasti juurde 90 pealt hea, et miski kergem ratas ei olnud.

Reisija esimene kogemus sõltub muidugi palju ka juhist, tuleks vältida kõva kiirendust ja järsku pidurdamist, kurve tuleks võtta kah esialgu aeglasemalt kui muidu. Oma tagaistujal soovitan minust lihtsalt kinni hoida ja kurvis vaadata üle minu selle õla kuhupoole kurv on, ülejäänu loksub ise paika.

nii, ma kah natuke võtan sõna....
Esimene asi, mis palju probleeme põhjustab... juht saab endale tagaistmele inimese, kes pole seal enne/eriti olnud ja siis näitab kui kõva mees ta on...
loomulikult saab tagaistuja asjast hingelise trauma...
Algul tuleb ikka tasa ja targu alustada. Küll kiirustada ja trikke jõuab tulevikus küll teha, kui asi laabub.

mis tagaistujasse puutub, siis oluliselt positiivne on see kui tagaistuja kõvasti ümbert kinni hoiab
eriti hea kui tagaistujaks on naisterahvas
kui tagaistuja ei tea, kui palju peaks kaasa kallutama või mida täpselt teha, ärgu tehku mitte midagi. istugu vaikselt ja hoidku kõvasti ümbert kinni, küll juht siis 2 eest kallutab kui vaja.
pärast paarisadant koossõidetud km tuleb see taju iseenesest.
närvitsemine, et mis sa kihutad ei tule kasuks, kui ikka oli liiga kiiresti sõidetud, siis tuleks sõidu lõpus mõistvalt silma vaadata ja öelda, et järgmine kord võiks natuke vaiksemalt sõita, ma tahaksin veidike pikemalt sul ümbert kinni hoida ... or something like that....

ja korralik sõiduvarustus selga, see lisab tubli annuse kindlust ja turvatunnet.

Ma ytlex licalt et kui sa yhe korra oled asja ää proovind siis edasine on juba lihtne!

hirm on hea, see hoiab elus.
Mul oli viimati tsikkel vist 1999. aastal. IZ. Selle aasta septembris soetasin jalle. Suht raske ja kiire ratta.
Laksin Depoosse jarele, et klattida ARKis ja ylevaatusel asjad ara. Mul polnud tykk aega enne seda olnud juhust naha oma varisevaid kasi, kuulda korvus oma sydamelooke kovemini, kui ymbritsevaid haali...
Mul oli hirm.
Mul oli hirm selle ees, et kuidas ma hakkama saan. Kuidas (pigem siinkohas: kas) kohalt ara saan, kuidas pidurdan, kaike vahetan, suunda naitan.... Et kui ebaonnestun siis koik vaatavad ja parastavad, et nae, mootorratturhiir hadas...
Ylevaatusel ja bensukas tundsin end natsa paremini juba (soit Depoost Kusagile Sole tanavasse). Siis kimasin kohe labi linna Tartu mnt-d pidi valja. Viisin ratta kontori alla garrazi.
Tartu mnt-l oli juba hea.
Edasi otsisin voimalusi ja pohjuseid motaga soitmiseks.
Siis oli jalle vaike hirm (siinkohal oleks vist asjakohasemaks sonaks : pelgus) oosel soites. Ilgelt kylm oli ja vihma tuli ja pime jamidakoikeveel (kontori ees olid mu autoa knad jaas... Koik sujub. Tasakesi targemaks. Kevadel survivalile (igaks juhuks).

mulle meeldib selline hirm ajan meelega asja nii kaugele, et sõnadele peavad ka teod järgnema ja siis hakkab põnev osa.

seletan veits lahti:

kogemus sama nagu eelkõnelejal. kevadel kui tsiklit veel polnud, tegelt polnud otsest plaani ostagi, sattusin Kaiaga Motodepoosse. Ja seal seisis FJ. Kuna me tegelikult olime teel mööblipoodi ja juhuslikult põikasime depoosse sisse siis võttis paar tundi aega, et teisel korrusel riiete vahel Kaiale selgeks teha miks ma just praegu tsikli pean ostma. Seesmiselt olin ma selleks ajaks ärevusest juba päris läbi, sest 1100cbm oli midagi enneolematut minu kogemuste hulgas. Senine viimane kogemus oli 250cbm krossi CZ, bikega polnud ma kunagi sõitnud ja 1100 tundus vapsee üle mõistuse. Seal poes proovisõidu võimalust teatavasti pole - Marek paneb käima ja sõidab paar korda silma all. Hääl on rattal mõnus ja mõtte peale, kuidas ise rattaga hakkama saada ütles katus hääd aega.
Peale vormistamist istusin selga ja oh imet ei surdki kohalt võttes välja (kartuses, et rohkem gaasi andes tõmban üle ) sõitsin depoo hoovilt välja ja tegin vasakpöörde. Kohe sõitis vastu teine tsiklist ja tõstis tervituseks käe. Kuna ma olin 50dat meetrit ratta seljas ja parasjagu liipritel ei söandanud ma käppa tõsta vaid noogutasin viisakalt. Siis tuli sirge ja koos sellega valgus nagu uus elu ülevalt minu sisse. Mõistlikku juttu sellel päeval vist minu suust ei kuuldudki. Igatahes on selliste hirmude ületamine ääretult lahe väljakutse

Jaa ma tean seda tunnet

Minus tekkis see ringi reisimise ja uhamise pisik juba siis kui 50cc vana vene mopeediga käristasin.. (kuskil 9 aastane tatt olin siis) see õhk jahutusega nagu te kõik väga hästi teate Mul oli sellele siis suurest 20 lidrasest plastmass kankust kondel [Motobot: õige on "gondel"] tehtud.. ÄRGE arvake, mitte kiiruse saamiseks vaid jahutamiseks.. nimelt olid need kanku kaaned suunatud nö. vastupidi, et kõik õhk juhiti otse silindrile Nu jahutus oli 5+ ja sõitsin sellega ikka siiiiiiiitaks rohkem, kui sõber oma deltaga (selajal kui temal juba tõrkus võisin mina veel täiega piitsa anda)

oma 70 kmh jooksid me pillid välja ka, et siis sai päris pikki maid maha sõidetud!

Unistasin vaid sellest, et millal "suure" mootoriga ratta saan ja load ja millllal lõpuks ometi saan pikemaid otsi ette võtta, mis nüüd möödund hooaeg teoks sai koos biker.ee sägadega!!!

Parim elu kogemus! Mega.. krt ei oska kohe kirjeldada seda tunnet

panin nüüd teemast 351-ga mööda aga bohui.. natuke võib ikka vanu aegu meelde tuletada... kui juba nolimits seda tegema hakkas

No Limits kirjutas:

Seal poes proovisõidu võimalust teatavasti pole - Marek paneb käima ja sõidab paar korda silma all.

Huvitav, mul oli küll vastupidine kogemus, kui seal uudistamas käisin. Marek pakkus, et proovi, ma ütlesin, et ma ikka ei julge, pole elus enne tsikli seljas olnud ja ainult natuke teooriat tean, ei taha enne enda omaks saamist külili keerata Marek selle peale pakkus veel tükk aega, et "pole midagi, natukene tasakaalutunnetust on, saad hakkama küll".

vabandan jätkuva OT eest..

aga kas kellelgi on kogemusi proovisõiduga seoses esindusest ratast ostes? Kas sõita saab siis kui papp on makstud, või on ka muid variante..?

A-kat. load on olemas.

eh, kirjeldan siis kah oma esimest sõitu bikega
oli selleks siis GSX 750
vene asjadega oli siis eelnevalt küll sõidetud.
Asi oli suht koom, parkisin stardiks asja nii hullusti, et suht järsk tõus oli kohalt liikuma hakkamiseks kohe ees. Kuna polnud aimugi siduri - mootori koostööst, siis suutsin ta arvestades vastumäge liikumahakkamist ca 5x välja suretada, enne kui tunnetus tekkis (gaasi kartsin algul hullult anda )
omanik võttis õnneks asja rahulikult.
Natuke eemal proovisin veel igaks juhuks oma 3-4 x seda kohalt võtmist, et asi selgeks saada. Alustuseks oli muidugi kruusatee, kus just bikega pole parim sõita.
umbes 1 km kulus, et tunnetus tekkiks. Tegin üks ca 10 km ringi, pärast mida oli juba väga kodune tunne.

kui juba teised oma hirmu- ja õudusjuttudega välja tulid, eks teen seda siis minagi. Eelmisel st aastal 2002, kui läksin endale isiklikku ratast ostma, siis selleks ajaks omasin lube enam kui 10 aastat. Sõidukogemus ainult iž-ga paar aastat ja 1 km 750 kawasakiga. Nüüd enne proovisõitu jalad all värisemas (õudne kui pead omaniku ja oma tüdruku ees sõitma minema. Tunned justkui sõidaksid esimest korda). Nii suretasin masina startides mitu korda välja . Peale ostu sõitsin maanteel 60...70 km/h, autod mööda kihutamas. Koju jõudes hakkasin otsima võimalusi sõitmiseks ja oma hirmust ülesaamiseks. Mida rohkem sõitsin seda vähem kartsin, julgesin juba ka kätt tõsta teistele tsiklitele. Seega tuleb harjutamine ainult kasuks ja seda nii tagaistujale kui juhile.

...kui ei kardaks üldse, oleks asi hull, sest siis kipuvad ka õnnetused tulema. Minu esimene sõit tagaistujana ja üldse, toimus sellel suvel. Suzuki 600 oli minu jaoks nati ehmatav pill. Alustuseks piisas täiesti mootorikäivitamisest , juba siis võttis seest värisema. Uudishimu sai võitu, Pirita teel oli juba 180km/h sees, oleks veel kiiremini tahtnud, kui pöialt ette sirutasin, et näidata, et taga kõik OK, lendas käsi suure raksuga seljataha Aga sellest ühest sõidust, kui hommikul seitsmeks koju jõudsin, piisas, et ma nüüd bikeri lehekülgedel värelen. Suvel töötades vist ise raha kokku ei aja piisavalt, aga tagaistujana ei julge mind vist keegi peale võtta, sest mida kiiremini seda parem...

no mina eriti hirmu kohta ei oska midagi öelda....esimene kord sain seljakana sõita yhel kokkutulekul, seal läxin ise juurde ja kysisin, et kas keegi teex mulle yhe väikse tiiru. muidugi oli yx bike omanik kohe nõus. praegu tagasi mõelda on kyll hirmus, sest kiirus oli ypris suur ja kiivrit ka peas ei olnud. järgmisel päeval sõitsin juba pikemat maad taga ja nii se läks. nyyd plaanin suveks endale ka alguseks mingi ratta osta...harjutamisex, õppimisex

Merka87 .. pirita teel v6ib vist siiski 70km/h liigelda
Sõiduhirm ?? .. 1 minut on olnud sõiduhirmu sõitma mineku ees. Enne seda oli natuke üle 1 kuune paus sõitmistes sest oma vana gs500e-ga sõitsin ühe kurvi sirgeks ja tegin pika lennu 140km/h põllule. Kui peale seda tsikli jällle sõidukorda sain siis alguses sõitma minnes põlv veidi värises.
Pärast teist matsu autosse sõitmisega, millega kaasnes GS500E lõplik mahakandmine, hirmu ei olnud CBR1000F selga istuda.
Seljakottidest niipalju... võibolla on mul nendega vedanud üldiselt.
Ei meeldi sõita sellise seljakottiga kes hoiab kramplikult ümbert kinni ja takistab minu liigutusi. Ja selline seljas elamine mõjub kätele raskelt. Proovi sõita 40km/h kruusateel 260kg kaaluva rattaga kui keegi kramplikkult ümbert kinni hoiab ja oma keharaskusega seljas on .. algajate asi see ilmselt. Kogenumad teavad ise kus, millal, ja kuidas kusagilt kinni hoida. Muidugi wheeliesid ei tasu ette hoiatamata tegema hakata

Ilusat talve teile

hoiame nüüd ikka teemast kinni, naiste jaoks võib ju uue topicu teha

olin kunagi kaua kaua tagasi mingi 125cc peal ja siis pidin maha lendama kohaltvõttes kuna "oli nii s...lt jõudu" - see oli shokk.
No eelmine suvi olin mu õemehe cbr900rr:i peal, käisime ühel õllel suve lõpuks 20km kaugusel. Kodupoole tulles panin tähele et läheb kimamiseks. Kiirendused olid võimsad ja kiirust vahetevahel juhi sõnade järgi kuni 220km/h vaatamatta sellele et pühapäeva õhtune liiklus läks helsingi poole cirka 100km/h. Ausaltöeldes ei tundnud hirmu - ega kiirust, kas siis loll või mida aga näitasin käega et lase käia. Teel tuli vastu kolm politseid ja igal korral kui juht neid märkas rippusin ma juhil kuklas, aga kift oli.
Tundub et kui ettepoole otse ei näe siis seda kiirust ei tunneta niimodi. Olen ise selle sama rattaga +200km/h kiirustand ja see oli palju vapustavam/hirmuäratavam kogemus kui taga istudes.

ah soo, vastata sellele algküsimusele arvan et aeglaselt alustada ja kui taga istuda siis peab olema juht kes on tõesti usaldusväärne, muidu asjast midagi tule

sõiduhirmust...sõiduhirmust lahti saada..hmmm..kurat... Kuidas hoopis SÕIDUHIMUST lahti saada..? Eile oli selline tore päikesepaisteline ilm siin Tallinnas... assa kus ajas sõiduhimutama..

Terv,
Kommionu