24-da aasta suvel, järjekordsel TET-i sõidul viskan kamraadidele õhku kinda, et mis oleks kui järgmine aasta teeks mototripi välismaale ning selleks just sobilik koht oleks Rumeenia. Aasta lõpus selgub, et umbes-täpselt samal ajal kui meie peaks Rumeenias töllama toimub Kreekas WRC etapp, seega ei lase liitmistehtel end kaua paluda ja reis venib pikemaks ning mitmekülgsemaks. Natukene aimatavalt on juuniks kutsututel entukas otsas ning tõdeme Tohuga fakti, et reisilisi saab olema täpselt kaks. Olgu, mõneti ongi lihtsam ning vähem mähkimist sest haagise saab ju maha jätta kuna tsiklid mahuvad nüüd kongi. Laupäeva varahommikul kui enamik kaasmaalasi on end juba kuskile maapiirkonda jaane tähistama sättinud, keeran kiirjooksjal Usainil võtit ning suundun Tohu juurde, et saaks alata esimene ja üsna tüütu Via Baltica nimeline osa sellest matkast. Ilma liigsete vahejuhtumiteta edeneb päev ilusti ning lõunasöögiajaks jõuame sobilikult Bauskasse kus TAVERNA nimelises sööklas laseme hea maitsta toekal Peppa prael. Ega Bauskas pisut peatuda ja puhata enne Leedut on igati mõistlik ning tervislik tegevus sest kui meil Eestis liikluskorraldust vaadates jääb vahel mulje, et vastutavad ametnikud pole aastaid kabinetist välja saanud ning ei tea tegelikuses toimuvast suurt midagi siis leetlastel on ikka täitsa perse. Olen jumala kindel, et Leedu liikluskorralduse eest vastutab ainuisikuliselt mingine eks vangivalvur kellele autoga sõitmine ei meeldi üldse. Kuidas muidu seletada kilomeetreid pikkadel sirgetel teelõikudel topeltpidevat joont mis igaksjuhuks vöödiliseks freesitud, plastpostidega vürtsitatud ja i-le täpiks punaseks värvitud. Nagu sellest veel vähe oleks siis teed on üsna ebamugavas konditsioonis, ümberringi vaadata pole midagi ning igaks juhuks mõõdetakse kümmnete kilomeetrite kaupa keskmist kiirust. Ooo Rail Baltica tule juba rutem koos autode vedamise võimekusega ning päästa meid sellest jamast. Kuniks päästvat rongi ootame, saab end lohutada sellega, et Kaunasest edasi on juba 2+2 rida kus kulgemine juba vägagi inimlik ning tempo hea. Vanaaja õuduslood Poola rõvedatest teedest on juba aastaid tagasi unustatud ning nüüd võimalik kulgeda läbi terve riigi vaid neljarealistel teedel. Nii jõuamegi õhtul kaheksaks Poola kuullaagri pealinna Kraśnikisse kus ühel unisel liiklusõlmel satun tagasipöörde ritta ning soovist pisut pidevat joont ületada, et õigesse ritta naasta saan selja tagant tulnud politseinikult möliseda ning resoluutse käsu uuele ringile minna. Täpselt 1163km on tänaseks läbitud kui masina parklasse sätin ning koos kompsudega hotelli kaome. Täis kõht ja pikk päev teevad kõik endast oleneva, et kümmnest on pea padjal ning hommik saabub märkamatult. Saab küll kui tahta, anname kokkuvõtva hinnangu hotellile mis küsis vaid 56€ kahese toa eest koos normaalse hommikusöögiga. Slovakkias saame ebameeldiva üllatuse osaliseks kui selgub, et nii küla kui ka külavälised teed on päris pekkis mis omakorda nõuab ohtrasti tähelepanu ja kiiret roolimist. Ungaris tuttavate tarekesse jõudes väga pikalt end sügagi, nii raiumegi uuesti käigu sisse, et kimada suuremasse asumisse mil nimes järgnevad tähed Ö,Z,S,D,K,M,V ő,E ja veel üks E. No pärgel küll, on jah ungari keel meie sugulus keel kuid tunne on täpselt selline, et see on see kõige opakam sugulane kellel trauma järgselt pea mõlkis ning laliseb seosetult miskiseid häälikuid.
Kella kuueks oleme oma normi täis maganud ning asume askeldama hommikusöögi ja viimaste ettevalmistustega.Mõned tunnid hiljem ongi kõik toimingud tehtud ning aeg võtit keerata ja vahetada senine allüür juba märgatavalt põnevama vastu. Tänane plaan suht lihtne, kütame 554 km transiiti ja harjume olude ja kliimaga. Hmmhh, lihtne on see vaid teoorias, kiirtee vältimine viib meid jumala tuksis teedele ning ilmataat jebib temperatuuriga mis end enne lõunat juba üle kolmekümne kruvib. Napilt sada sõidetud kui teeme esimese pikema peatuse järjekordse lingvistika šedöövrite hulka kuuluvas asumis mil nimeks Püspökladány. Kohalikel võimuesindajatel paistab esmaspäeva ennelõunane aeg kibe maksu kogumise periood sest neid kohtab siinses asumis hulgim ja väga loovalt on mõnele asjale lähenetud. Enne veel kui “südalinnas” politsei meie poolt hõivatud parklas “suvepäevi” korraldab, märkan osavasti tee serva pargitud patrull autot millel tagumise ukse klaas alla keritud ning sealt turritab välja kiiruskaamera. Paus kotis, kütame edasi ning enne veel kui Rumeeniasse jõuame läbime mingit asumit Berettyóújfalu mille nime välja ütlemine sobiks vägagi hästi kainus kontrolliks. Ühel hetkel siiski keele harjutused lõppevad sest vastavad viidad teatavad meie saabumisest Rumeeniasse kus suht kohe läheb maastik meeldivalt mägiseks ning teed käänuliseks. Keset kõike seda palavust kipub meelest maha minema toitumine, jah paar tundi tagasi ühel pikemal pausil pistsime paar vorstikest põske kuid ega sellega kaugele lenda. Heas mõttes häiriva tegurina mõjub nauditav kangutamine mõõda siugteed, mis ei jäta väga tahtmist toitumiseks peatuda kuniks siiski ühel hetkel tee sirgeneb ja kõht valjuhäälselt korisedes end meenutab. Üsna varsti ongi sobilikult tee ääres hoone milles peaks leiduma vajalik asutus. Igatahes, kui kõik peatumisega kaasnevad protseduurid tehtud ja potensiaalsesse toitlasse marsitud selgub kurb tõde, et siit saab vaid vedelat, ei muud. Õnneks on miskine poelaadne asutus siiski avatud kust hangime pätsi saia, sulajuustu ja tüki sinki ning need mõned kilomeetrid hiljem viljapõllu äärses jõekäärus ka manustame. Päris julm milline keedu juurika tunne kui teeme mõned tunnid hiljem kiirtee äärses tanklas peatuse. Võtab ikka tükk aega lõõtsutamist konditsioneeritud jaamahoones koos külma vee ja jäätisega enne kui põhjamaalased end omas nahas taaskord inimlikumalt tunnevad. Tundub, et päris rets katsumus saab see reis olema sest täna vaid 36 kraadi kuid sellele lubatakse “parimatel” hetkedel veel vähemalt viis kraadi lisa. Bensukasse me ei jää ja nii veamegi ürbid üll, koorikud pähe ja käpikud kätte ning proovime vapralt viimased 150km vallutada. Carta nimelises asulas peidab end üks vahva kämps nimega De Oude Wilg kuhu olin juba varasemalt meile telgikohad bronninud. Oi blin kui kosutavalt mõjub esimene külm õlu tänase hautamise peale, see kaob justkui kerisele ning kui teine on poolele maale jõudnud ning jupp aega niisama lühkarites lesitud tekib alles tunne, et võiks pessu minna ja seejärel vigvami püstitama hakata. Üsna pea saabub motika põrina saatel meile naabriks üks poolakas kes kohe sõbralikult meiega tuvust loob ning ühtlasi teatab, et tal sõbrad ka varsti jõudmas. Kämpsi aiatagusteks naabriteks on mustlased kes pakuvad õhtu jooksul küllaldaselt imestust oma kommete ja käitumisega. Mustlaspäss arvab end jube kaval olevat ning seob oma ratsul esijalad kokku lootes sellega teda paigal hoida. Äähh kui loll mõtleb hobune ning kalpsab kinni seotud jalgadega paaristõugetega vanamehele eest ära. Öömajad püstitatud, muud vajalikud prepid tehtud saabuvad viimasedki poolakad kellega lepime kokku ühise õhtuse olengu. Samal ajal kui eestlaste lääne-naabrid kepsutavad ümber meiupuu ja kodused aru ei saa kas on jõulud või jaanipäev sest sajab kuradima külma vihma, muutub meil hilisõhtune temperatuur iga tunniga talutavamaks. Poolakad osutuvad päris lahedateks tegelasteks kel lai silmaring ning hea huumor ja nii saamegi tuttu alles peale keskööd vaatamata sellele, et mustlastel korralik trall veel käimas.
Nagu paganama viielised koolipingis kes peavad kõike püüdlikult essana tegema nii kaob ka meil uni juba enne seitset ja polegi muud kui asjatama hakata. Justkui varakevadistel karudel käib meie hommikune tegutsemine aegluubis ja mitte liialt reipalt mis tähendab, et hügieen, hommikusöök ja reisivalmiks pakkimine võtab enam kui kaks tundi. Kuid ega tegelikult väga vahet pole sest tänane ja üks selle reisi tippsündmustest algab siit lähedalt. Hommik on meeldivalt jahe “vaid” 24 kraadi ning tee edenedes peaks veel vähenema sest Transfăgărășani kõrgeim punkt asub enam kui kahe kildi kõrgusel. Taaskord olen selle tee läbimiseks pikima ilma kõrre tõmmanud mis tähendab selget taevast ja mõõdukat temperatuuri. Erinevalt kaheksa aasta tagusest USA vänniga siin kulgemisest on motikal super kaif kõrgustesse pürgival siugteel kulgeda. Ega asjata Top Geari saatejuhid aastaid tagasi seda üheks maailma ägedaimaks Sõidu teeks ei nimetanud! Miiidddaaa vaated ja olustik, ega seda polegi liialt hästi võimalik kirjeldada ega pildi vahendusel edastada, oma silm ja sõiduk on ikka kunn selliste kohtade nautimiseks. Õhtul poolakatega laua taga maurates teadsid nad rääkida, et karud pidid peale tunnelit käänulisel metsateel justkui rekvisiidid tee ääres tiksuma. Ja nii ongi, et pisut maad sõidetud kohtame üht karu ja siis veel teist kuniks kividest laotud teepiirde taga üks mõmmi end esiluuraja arvab olevat ja sellega mind korralikult ehmatab. Hämmastama paneb kui lollid on turistid kes iga Miša juures peatuvad ja tõsimeeli arvavad, et need on ohutud koduloomad ning kindlasti vaja neile näksi anda ja koos pilti teha. Teekonna lõpuks teatab karuloendur, et kohtasime kahteteist täiskasvanut ja viite poega. Vidraru Dami juures teeme väikese jalasirutus pausi kus hulgim motikaid ja vägagi rahvusvaheline seltskond uudistamas. Nähes meie ratastel sinimustvalget lehvimas tervitab mind nooremapoolne lätlane ning kukub jahuma oma juhtumistest ja kui palju parem on siin ikka kabrioletiga sõita. Kogu selle olukorra saab kokku võtta ühe anekdoodiga: Lätlane pöördub eestlase poole “Tere ma olen lätlane”, “mis teha” kostab eestlane, “eks meil kõigil ole omad mured”.
Peale tammi saame veel natuke aega kurvitada üle küngaste kuniks tee muutub tasasemaks ja on palistatud lõputute külade/asumitega kus liiklus tihe ja kiirus piiratud. Tänane päev osutub sõidu mõttes märgatavalt mugavamaks sest mägedes on palju jahedam ning lamedamale maale jõudes teeme ikka igas tunnis ühe pausi kus niisutame kuplit ja särki veega. Kui esialgne plaan sättis meid Craiova lähistel paikneva veelombi kaldale laagrisse siis tänast edenemist ja kella vaadates tundub see vägagi narr plaan. Kes ikka tahaks 38 kraadises lõõsas telki püstitama hakata ning seejärel mitmeid tunde mitte midagi tehes sulada nagu kliimasoojenemisega nakatunud liustik. Selle asemel tõmbame kiirtee äärsesse parklasse kus väikesed katusealused mille varjus hea lõunatada ning natuke lesida. Üllataval kombel on eilseks jaanipäevaks hangitud vorstid täiesti söödavad ning väikesel gaasipõletil saamegi oma jaanivorstid grillitud. Mida kilomeeter edasi seda sagedamini piidlen näidikutepaneeli kus ähvardav info peagi otsa lõppevast bensiinist. Lõpuks ei jäägi midagi muud kui vähendada kiirust ning esimesel võimalusel kiirteelt väljuda ja lähimast asulast sobiliku jaama otsida. Raudratsudele benssu, ratsanikele jätsi ning kelmteenindajale paar eurokümpsi tahtmatud boonust saab reaalsuseks Balsi nimelise asula Rompetroli tanklas. Edasi saab juba jälle julgemalt rutskat kerida sest järgmised paarsada kilti jannu me masinad ei sure. Enne veel kui Doonau äärsesse asumisse nimega Bechet jõuame, teeme peatuse suvalise juurika müüja juures, et endile pisut tomateid hankida. Üks euro teatab vanamutt kui on mu tomatid kaalule läigatanud, hmhh aga mul münte pole ning kohalik kupüür vaid sajane. Esiti väidab,et tal pole tagasi anda ent ühel hetkel võtab sajase ja loeb mulle midagi tagasi. Arvuta kuidas tahad kui sajasest saad tagasi vaid kaheksakümned siis läksid hetkega tomatid neli korda kallimaks. Häälekalt oma sajast tagasi nõudes lisandus kuskilt veel üks kümpsane eelnevale hunnikule ning veenev väide, et viiekat tal pole, ahh savi see viiekas ning tõmbame 90 lei ja tomatitega leebet. Sadamasse jõudes otsustame täna veel praamiga teisele poole jõge putkata ning seal endale laagripaik leida. Sadam on, rekka järjekord ka, jõkke suunduv slip on ka kuid mida pole on kahe kalda vahel pendeldav küna. Lõpuks kuulame rekkameestelt maad, et kas, millal ja mis tulemas on? Jaa, peaks juba välja tulnud olema kuid ju on mingi jama ja jääb hiljaks, ülesõit võtab 40 minti pluss laadimised ehk enne paari tundi te Bulgaariasse ei saa on rekkameestelt korjatud info kokkuvõte. Ühel hetkel poeb rekkarivist mööda üks dekaadi vanune musta värvi S-klassi mersu mis ülbelt keset slippi end diagonaalset parkima sätib. Mersust ukerdab välja keskealine silikoonne rullmops kes ahnelt suitsu kimub ning konisid külviku kombel igasse ilmakaarde lennutab. Kiire pilk rehvidele räägib fassaadi tagusest nii mõndagi sest ju sa ikka üks tavaline eputrillast ihnur oled kui ligi neljakümne kraadises kuumuses närakaks kulunud noname lamellrehve autol kasutad. Lõpuks hakkab ikkagi teiselt kaldalt küna liikuma ning rühib isegi läbi vastuvoolu meieni. Jopenpuhh mida koorikut, kahest jõelaevast kokku keevitatud pargas millel punased viisnurga ninades ning nimeks halvaendeliselt PRIPIYAT 1.
Laev jõuab slipile juba allalastud aparelliga millel madrusesärgis praagamagu sigareti läidab kuigi tema kohal seda keelav silt. Laev veereb tühjaks ja siis algab juba teistest laevasõitudest tuttav terror, tundub, et enamikel ahvidel kes laeval koormakujundusega tegelevad on kallal koristaja/valvuri sündroom. Täiesti valimatult ja põhjendamatult võivad nad sinu pihta kärkida ja sõimata vaatamata sellele, et ise on andnud vastuolulisi suuniseid ning tihtilugu puudub kõiges selles veel loogika. Laevasõit on täpselt nii romantiline ja lummav, et terve reisi võiks vabalt hinge kinni hoida ja loota, et libedal tekil käna ei käi ja kui peaks ümber minema siis äkki mõni rekka sind ei lömasta. Kui prundiks pandud rekkad on end välja tagurdanud oleme meie käsklusi ootamata end juba valmis sättinud ja kütame esimesel võimalusel minema siit. Ega kaugele jõuagi sest mäeotsas ootab meid piletikassa kus algab tülikas mäng nimi-number-riik anna 27 leid ja nii mõlemi rattaga eraldi. Inglise keel justkui sobib aga teenindajale kohale midagi ei jõua, venekeelega läheb pisut paremini ja kui teatan Tohu ratta numbrikombinatsiooniks четыре и ноль lööb see kassiiril pirni põlema mispeale mühatab, et see ju сорок. Olgu või сто сорок, võta oma papp ja lase meil minna sest iga minut valget aega saab täna olema kulla hinnaga. Ainus sobilik laagripaik mille siin maanurgas välja raalisin asub ei rohkem ega vähem kui saja täiesti tundmatu kilomeetri kaugusel. Esimene paar kilti … teed ei ole, no tegelt on aga see raisk nii aukus, et tõuksiga upuks esimesse, kuid siis tuleb enam kui üheteistkilomeetri pikkune noolsirge ja laudsile teelõik. Päris mõnus on sellisel lõigul kõvasti rulli keerata ning loota, et mäger või mõni suurem metsaline võssist välja ei karga. Ühel hetkel üks kährikuline isegi pistab enne Tohu tulekut nina välja kuid õnneks adub halba ja kaob sinna kust tuli. Mida edasi seda tihedamaks läheb liiklus neil kehvadel teedel, rohkem tekib asumeid ja päike kukub aina rohkem alla kuni lõpuks kaob sootuks. Viimased paarkümmend laseme juba kottpimedas parajat rodeot sest nähtavust piiravad lugematute satikate jäänused mis on kiivri visiirile kleepunud. Peale tanklat kui jäänud veel vaid viis kilti tekib teed vaadates küsimus, kus teil see sektor on millele augud toetuvad sest augu sees ju eraldi auku ei tohiks olla? Õnneks lisasime mõlemile rattale tegusad LED lambid mis selle mülka nüüd kenasti ära valgustavad. Kaks kilti enne lõppu jõuame pärapõrgu külla nimega Peshterna millest nagu Mad Maxi hullumeelsed läbi kimame ja lõpuks laagripaigana markeeritud võssi jõuame. Tsikli tulede valgel tundub naabruskond kaunis ning kinnistub otsus, et siia me jääme. Justkui Somaalia näljahädalistele toodud ÜRO toidukoorem mõjume meie keset seda võssi kõikvõimalikele satikatele, mõned lendavad niisama silma, kõrva, ninna, teised sutskavad kohe londid sisse ja katsuvad väärt kraami imeda. Sääsemürk on abiks ja ega lähegi väga kaua kui enamik neist ödökatest meid rahule jätavad ning saame istuda lauda, et “nautida” bensukast osted võikusid sest pakitoitu teha ei viitsi ja ega väga tahagi. Esiti tundub, et pimedas sõidust väsinud silmad trikitavad kui väikeseid valgus sähvatusi märkan kuid peagi teatab internetis kolanud Tohu, et tegemist Tulekärbes tüüpi satikatega kes helendavad. Ega pikalt täna tiksugi, võrk ustega nailonmaja püsti ning üsna peatselt saabub öörahu.... jätkub

Hommik algab mõnnalt kui mõned sulnid päikesekiired piiluvad jahedama poolsesse telki. Puhanud olen kenasti, õhk on värske ja üldse on tunne veel hea sest palavus ei lämmata. Hommikusöögi valmistamine käib niks-naks sest vaid liitrikese vett keetes saame pakitoitu mil nimeks pasta carbonara ja paari pulga jagu 3-1s kohvi. Enne veel kui lõplikult sääred teeme saabub kohalike poolt tüüritud Opeli risu millest paar pässi ja detsiljon kellukestega varustatud koreakest väljub. Äää jahimehed on esimene mõte kuid pässidega kontakti luues saame kingituseks trühvli nimelise seensaaduse mida nad siit metsast hangivad. Päevavalges tuldud teed tagasi sõites on märgatavalt hõlpsam aukude vahel laveerida ning juba tuttavasse bensukasse tankima minna. Kohe peale tankimist saame ka kiirteele mis tähendab head tempot ning üle mägede kulgemine pakub üksjagu silmailu. Lõunaks oleme seljataha jätnud pealinna Sofia ja juba kimame mööda käänulist mägiteed riigi kuulsaima Rila nimelise kloostri poole. Väga uhke ja popp koht mis peale parkimise, kööki piilumise ja veel mõnda käärkambrisse vaatamise on tasuta. Peale parkimise me muud teenust ei osta vaid naudime ehitajate/arhitektide ülekäiguraja temaatilist vaimustust mis selgelt kõikidele hoonetele kantud. Klooster kotis, pilk kellale ja sünnib otsus, et teeme umbes üheksakümne kildise haagi külastamaks läheduses puhkavat kolleeg Ossi. Banskosse jõudes ei taha meil kuidagi see totakas irve näost kaduda sest viimased nelikümend kilti oli nagu Pirita-Kloostrimetsa ringraja nimeline karusell. Tegelikult ka osutub kiirteelt Banskoni viiv lõik imeliseks motikaga kütmise teeks. Kiira-käära huipu hea kattega üle mägede lookemine ei jäta võimalustki mitte hullamiseks ja end natukenegi tundmast Joey Dunlopina. Pisut tuutu, natuke residentsi inspekteerimist ja siis kõik koos kohaliku sööklasse einestama. Voivodesi nimeline rahvusresto osutub väga heaks ning üsna pea tekib korralik rammestus ja tunne, et ei viitsiks täna enam edasi kimada. Esimene suurem komm millega end uuesti liikvele ajame on ringraja laadne teekond kiirteele ning ega sealt on veel “vaid” 175km Thessalonikisse kus ootamas konditsioneeritud korter ning sõiduvaba päev. Ropp värk kui lõpuks jõuame kuumusest õhetavasse suurlinna, kus temp jätkuvalt üle kolmekümneviie kraadi ning asfalt hõõgub kui praepann. Linnavahel on ikka jörm oma kosmonaudilikus skafandris hakkama saada sest ümberringi käib kõva lõunamaine sehkendamine ja päästvat jahutust pole karvavõrdki. Kortermaja leitud algab traditsioonile seiklusmäng kust leida võtmed ning milline on õige korter. Võtmed saan kätte ruttu, parkimiseks tagahoovi pääseme ka, kus kohe muidugi kreeka keeles pahandada saame sest mingi taat väidab, et Dmitriosel (rendikodu peremees) on juba kõik kohad täidetud. Esimene torin lahtub ja nagu võluväel leiame üheskoos sobiliku nurgakese meie ratsudele. Trepist üles minnes tunnen nagu keegi teeks lõputut leili sest higi voolab jõgedena saabaste suunas ja tundub, et otsmiku regioonis on end higivihmuti täistuuridel tööle sättinud sest prilliklaasid on nii seest kui väljast higipiisalised. Ei tea kuidas see meelde ei jää kuid mõned minutid saame jälle vale ukse juures nugistada ning kiruda korteri omaniku kuniks meenub et second floor ei ole teps mitte tessal vaid on hoopis meie mõistes kolmandal. Kulub peaaegu tunnike enne kui juhtkeskus ratsionaalset tööle asub ning kehast tulevaid signaale näljaks tõlgendama asub. Kaart ei näita paarisaja meetri raadiuses ühtegi toidupoodi ja selle kuumusega keeldun täna kaugemale minemast. Nii sikutangi endale järjekordse kuller äpi ning kuhjan virtuaalsesse korvi kõike mida täna ja homme hommikul vajame. Mine metsa kui mõnus on pimendavate kardinatega konditsioneeritud toas ja päris voodis end päriselt välja puhata. Nii juhtubki, et hommikusöögi lauda on põhjust istuda alles kella üheteistkümne paiku. Lesime mis me lesime kuniks ühele hetkel saavad rahutud jalad võitu ning tõmbame tutika metrooga linna uudistama. Ma pole elus nii uue metrooga sõitnud sest kogu see krempel avati alles mineva sügisel. Ega linnas pikalt ei tahagi tuikuda, uudistame peatänaval, tiksume pisut promenaadil kus ka lõunatame/õlletame ning peagi sätime endid tagasi jaheda korteri rüppe kus õhtul kaeme telerist ralli avakatset.

Hommikul ärkamise ja torkamisega liialt kiiret pole sest esimene kiiruskatse millele jõuda plaanime algab alles kell seitse õhtul. Teadlikult sätime end suht viimastel registreeri-õue minutitel uksest välja sest enneaegselt ei soovi kohtuda õues luusiva “põrgukuumusega”. Teekond Lamiasse möödub suht rutiinselt kui vaid välja arvata, et vahepeal kerib temperatuur end 42 kraadini mis muidu püsis neljakümmne tuuris. Vaatamata selle, et tuules laperdav püksisäär kipub teatud asendis juba kergelt nahka kõrvetama aitab olukorda kõvasti leevendada igas tunnis pausitamine ja rõivaste veega uputamine. Algne plaan külastada Lamias rallikate hooldusala asendub palju asisema plaaniga Skatzóchoiros nimelises einelas keha kinnitada ning pärast kauplusest kõiksugu varusid täiendades. Imeline kui maitsvad on kreeklaste köögis valmivad road nagu kreeka salat, täidetud paprika, kotletid, täidetud tomat ja seda nimekirja võikski pikendama jääda. Egas midagi, kõik varud täiendatud aeg võtit keerata ning tõmmata ära tänased viimased seitsekümmend viis kilti millest esimesed kolmkümmend mööduvad kiirekal. Järgmised kolmkümmend viis on käänulised mägiteed mis läbivad ka mõnd väikest küla nii, et tekib tunne justkui sõidaks talumees Nektariose koduhoovist läbi. Viimased kümme kilti on juba põnev sest siinse ralli korraldaja viljeleb juba aastaid praktikat, et enamikel katsetel on vähemalt üks pealtvaatajapunkt ligipääsetavad vaid 4x4 autoga või enduro motikatega. Ilmselgelt ei tulnud kõpskinga vaatajapunktid kõne alla ja nii rümamegi mööda kiviklibust ja liivast mägirada katse poole. Vaevu saame tsiklid pargitud kui juba erinevad uudishimulikud tulevad juttu tegema ning usutlema, et kas tõesti tulime Eestist ja motikatega. Vaatamata selle, et katse alguseni jäänud enam kui sadaviiskümmend minutit, on raja ääres juba rahvast väikese laulupeo jagu. Tänu sellele, et eile õhtul üks taibu viskas kaks suurt veepudelit sügavkülma ning hommikul need jääballoonid suht hoolikalt tsikli pakiruumi ära peitis ja pärast sinna poest ostetud õlled peale ladus, saamegi end premeerida suht jahedate jookidega. Ühel hetkel longib meieni ka politseinik Janis kel töö nõuab tsikliga kulgemist ning on niisamagi kõva motamees, nii jätkubki juttu kaugelt rohkem kui tunniga rääkida jõuab. Lõpeks jõuab aeg sinnani kus aina sageneb sireenide saatel kimavate autode hulk mis annab märku kohe algavast kiiruskatsest. Ralli on äge nagu alati ning tolmu jagub ka kõikjale nagu tavaliselt. Kiired mehed vaadatud sätime end telkimiskohaks valitud ausamba veerele istuma ning lahjenevat melu vaatama. Lõpeks ööpimeduses saab katse läbi ja viimasedki pealtvaatajad tõmbavad leebet. Vaatamat lähenevale keskööle on õues ikka veel paganama palav, pisut kolmekümmne peale ja nii tekibki mõte lageda taeva alla tududa. Mõelda ju võib kuid sääsed kriipsutavad selle plaani ruttu läbi ja ei muud kui nailonmaja püstitama. Hommikul möödunud öö sündmusi meenutades tekib tugev tunne et langesin öösel jumalate kiusu ohvriks. Kuidas muidu seletada täielikus tuulevaikuses tekkivat tuulekohinat, korda-mööda erinevate telgiuste rabistamist ilma, et tuppa oleks kopka eestki tuult jõudnud, tühjenevat madratsit mida öösel täitsin ning pea olematut ööund. Õisest palavusest tüdinenult ajan end nailonmajast välja ja selgub, et ega Tohulgi öö paremini pole möödunud. Tagasi tsivilisatsiooni poole sõidame mööda eile õhtust katset ning nähtavad vaated, ja teeolud panevad ikka korralikult ahhetama. Enne veel kui hästi tehtud kodutöö tulemusena järgmisele katsele ronime, teeme tanklas pikema peatuse kus lisaks kohvile joodame motasid ning nuiame kohviku proualt kõikide meie pudelite ja plänikute veega täitmist. Järgmise katse pealtvaataja punktiga selline kentsakas lugu, et korraldaja on selle markeerinud kuid kohalik turva käsib edasi minna jala läbi tiheda võssiga kõrgetel kallastele kus olema ei mahu ja midagi ei näe. Tänu motoriietele on suht savi läbi okkalise võssi end rammida ja tee kohale kaarduva puu otsa ronida, et esirea vaadet nautida. Kohe kui veel liikvel olevad eesti kutid on oma oskustega ära eputanud seame sammud ratasteni, et suunduda järgmisele ja ühtlasi meie jaoks viimasele katsele sest täna ööseks peab konditsioneeritud tuppa saama. Siugteed mis üle küngaste ja mägede meid järgmise pealtvaataja punkti suunduva teeni viivad on ikka vägagi nauditav nagu siinses naabruskonnas ikka. See viis kilomeetrit mis meid 1200 meetri pealt 1625meetri kõrgusel paikneva vaatajapunktini viib on tõeline kruusase mägitee crème de la crème. Lahtise kattega järsud tõusud mis vürtsitatud serpentiinide ja sügavate roobastega kus sageli ainsaks päästjaks kõvasti gaasi rullida ja loota, et tugevalt koormatud mammutiga uppi ei lenda. Nagu Aidu karjääri TET ainult et kümme korda kõrgemal ja rohkema adrenaliiniga, mõnus, seda me ju siia lisaks rallile saama tulimegi. Kõrgustesse jõudes saame lisaks visuaalsele naudingule tunda rõõmu ka väga puhtast õhust ning “jahedast” ilmast (24 kraadi). Enam kui tunnine ooteaeg katse alguseni võimaldab valmistada tuttavat pakilõunat ning sättida varustust. Katse purgis, aeg teele asuda kuid Tohu teeb paanikat sest tal olla võtmed kadunud, tuhnib kõik taskud ja pagasi läbi ning on valmis Komissar Rexi kombel territooriumilt jälge üles võtma. Korraga sütib tal peas sajavatine sest muidugi torkas ta võtmed varustust sättides sadula lukuauku ja sealt need kätte saigi. Võtme paanika seljatatud võtab esisättijal veel kohmitsemine aega kuniks lõpuks saame koos kohalike rollumeestega ühiselt tuldud teed tagasi vurada. Kuna rallipublik on siinsed majutusasutused kõik ära bronninud siis ei jäägi muud kui täna veel paarsada kilti kaugemale tõmmata, et oleks kus ööbida. Olematu öö uni, pikk päev mägedes ning tõsine aurutamine kiirteel teeb mind pisut kärsituks ja veits pahuraks kui Larisa südalinna hotelli maa aluses parklas mingi asjakas sunnib meid motikaid ümber parkima sest rattad ei käi selle koha peale. Aaahh milline nauding on konditsioneeritud toas ilma turvarüüta lesida ning lasta kehal puhata. Äsja jahtunud keha ja linnas valitsev kuumus lasevad suht kergekäeliselt sündida otsusel, et õhtusöök siin samas ehitises aset leiab. Vaevalt, et meelega kuid keldriparklast tuttav liikluskorraldaja suudab meie tellitud liharoogasid lauda tuues need efetktselt koperdades söökla põrandale libistada. Õnneks libises kandikult põrandale vaid lõikelaua laadne alus millel “põrandaliha” lesis mitte käntsakas ise. Tursa näoga korjati kogu krempel kokku, tehti kiire visiit kööki ja viis minutit hiljem maandub meie laual pidurdusjälgedega lõikelaud millel meie õhtusöök.. jätkub.....

Väga mõnus on inimese kombel istuda lauda, ajada jalad harki ning hommikusööki nõuda. Kahjuks järgneb sellele skaala teisest otsast vajadus pisut vastumeelselt mugavad lühkarid ja plätud kotti peita ning end tummiselt rüütada, et veeta järjekordne päev kuumaõhufritüüris. Ahh mis ma ikka, tegelikult on seiklus tore ja “pisut soojem õhk” ei määra sest jahedus ununeb sama kiiresti kui jahe jäätis või külm õlu. Eilne tublidus vahemaade läbimisel, täna suht varajane teele asumine ning vähem kui neljasaja kilomeetrine vahemaa lubavad väga mõistliku saabumisaega Ossi residentsi.
Nagu elus ikka, inimene plaanib ja jumal naerab. Bulgaarias, kuskil Kresna kandis juhtub nii, et ratastega edasine liiklemine teps mitte mõistlike otsuste zanri ei liigitu. Ohh sa sinine satikas, sellist olukorda polegi olnud, et koduni rohkem kui kakstuhatviisada kilti ja olukorda päästev sõiduvahend ka enam kui tuhande kaugusel. No mis seals ikka, otse siit Usainini ei saa kuidagi, järelikult katsume Banskosse saada, sest seal olemas elamine millest juba lihtsam vägesid juhatada. Google abiga leitud evakuaatorimehega vestlus jääb keelebarjääri tõttu lühikeseks ent vihje whattsappi rakendusele võimaldab tüübil meile translaatori abil strateegilisi numbreid edastada. Olles saatnud meie lokatsiooni ning esmase sihtkoha, saan vastuseks, et tunnikese ja ühe kõige kallima rahamaa pileti jagu kupüüre loovutades saame kiirteelt päästetud. Ega`s midagi, esimese asjana teeme ummikurahvale pisut stripi laadset etendust kui oma motokostüümid t-särgi, lühkarite ja plätude vastu vahetame. Jömilt “mõnna” on tulikuuma kiirtee ääres mitte midagi tehes end lõõskava päikese käes röstida ja lihtsalt oodata. Päris päästvaks osutub tohutu kogus vett mis meil kaasas ning ka meie juures ummikus seisatavad raskeveokid mille lähedusse astudes saame korraks päikese eest varju. Tunnike kõnest kui näen meile järgi tulnud puksiiri vastassuunas liikumas, et siis kuskil seal kaugel viaduktil end meie poole keerata. Järgmine tunnike möödub pea sama põnevalt kui eelmine sest ummik on veninud päratumalt pikaks ja see takistab ka meie evakuaatorit. Veits tõstab rõhku ja tekitab soovi Mitko nimelist professionaali korrale kutsuda kui ta mulle arusaamatu lohakusega oma räpase koormarihma üle mu ratta sadula viskab ning kinnitamise eesmärgil pingesse veab. Ega lõpuni nõustu rataste kinnitamise loogikaga kuid mis sa ikka õpetad ja vaidled kui suhtlus käib läbi telos oleva translaatori. Igaks petteks uurime tüübilt, et mis oleks kui põrutaks üheskoos Ungarisse, meie Usaini juurde. Eeemm oot, täna ei saa aga homme võiks 2k € eest teele asuda! A mis tinti sa jõid, et selliseid numbreid pillud, see, et meie Banskosse viimise eest saad täpselt poole rohkem raha kui Eestis sellise otsa eest küsitakse, ei anna alust loota, et me kalkuleerida ei oskaks. Teel staabini hangime Mitkolt kohaliku autorendiärika kontaktid ning uurime võimalust renditavaga täna kohe Ungarisse sõita. Jaa jaa poolsotti ööpäevas automaatkastiga sidruni eest on taks ja kui tahad toon kohe teieni teatab Martini nimeline nossov. Okey deal, kohtume tunnikese pärast, lõpetan kõne ja lasen mõttel edasi lennata kuniks tekib lootus, et äkki jorsil on ka miskine kaubik ühes roolimehega rentida ja me saaks siit nõnda leebet teha ,et tagasi ei peaks tulema. Uuesti kiire kõne Martinile ja seletan meie geniaalset plaani, ja ja see jumala normaalne auto, diisel mootori ja automaatkastiga napilt viis aastat vana saan vastuseks, ahh tonti küll, sa ei saanud mitte midagi aru millest ma just rääkisin ja annan kaubiku jutuga loobuka. Asumisse jõudes ja seal ohtralt lamavaid politseinike ületades viskan pilgu koormale ja saan kergemad krambid sest mu ratas liigub kümmneid sentimeetreid vabalt valitud suunas. Juhin ka ebaprofesionaalse Mitko tähelepanu antud olukorrale kuid ainus reaktsioon on kiiruse vähendamine. Mingi ime läbi ei kukugi ratas ümber ja saame staabi juures motikad veeretada sisehoovi tasulisele parkimisalale. Enne veel kui kohtun maja ees Martiniga, et võtta vastu meie järgmise ööpäeva liikurvahend, plaanin administraatori juures ära klaarida järgmisteks päevadeks rataste parkimistasu. Paneb ikka imestama admini rumalus-ahnus kui püüab meilt kasseerida täpselt poole suurema summa kui oleks loogiline, sest arvutas ühele rattale terve auto parkimiskoha. Keeldun ülekohtust ning selgitan, et kaks motat võtab vähem ruumi kui üks auto millele saan vastuseks, et nii tähtsaid otsuseid teeb vaid mänekas. Administraatori kõne mänekale on vägagi lühike ning ootuspäraselt muutuvad summad õiglaseks. Pea koheselt jõuab maja ette ka rendiks pakutav sidrun mida keegi juba korralikult pigistanud sest külg parasjagu mõlkis. Enne veel kui vastan soovile esitada oma juhiluba ning pangakaart kordan üle, et me plaanime sellega Ungarisse sõita ja homme või hiljemalt ülehomme tagastada! Ei ei see ikka vaid kohalikeks sõitudeks ja ei mingit Ungarit kokutab rooli taga küürutav punnsilme nossov! Ahh mine perse, ma ju rääkisin sulle telefonis kolm korda, et meil sinu käru vaja Ungaris käimiseks, nii, et вон отсюда oma autoloksuga. Esimene plaan läks lõhki kui pinges õhupall kuid ei häda, tule alt saime minema ja juba tutvustasin Ossile ka olukorda, et äkki teab kedagi kes teaks kedagi kel on kaubik, kuhu rattad ja meie peale mahume, et sõit Ungarisse võiks alata. Lausa taevalikult mõnusalt mõjub jahe vihmutiga kümbluskamber ning ventilaatoritega varustatud elamine. Jahtunud kehal hakkavad ükshaaval igasugused funktsioonid normaalselt tööle ja nii tuleb teiste signaalide seast tummine alarm, et toiduosakond istub jupimat aega jõude. Äsja lõppenud röst kiirteel välistab kohese taaskohtumise päikesega, seega päris sööklasse minek lükkub hilisemaks. Nii kaabimegi rändurite gurmee sahvrist välja tuumanuudlid, vinnutatud veiseliha ja paar kuubikut sulajuustu ning keevitame sellest endale “tuuma-al dente lehma-karbonara” kiirtoidu. Õhtul kui päike sätib end mägede taha ja mõned telefonikõned on andnud veendumuse, et täna ei juhtu midagi, julgeme kui vampiirid toast välja tulla ning kõrtsi suunduda.
Kõrtsis on tore ja pakutav on meelt mööda, kohalike meistrite kätetööd nautides analüüsime evakuatsiooni plaanid põhjalikult läbi. Enne veel kui ladva kõikudes elamisse naaseme, jätame ka kõrtsmikule sõna, et äkki teab kedagi kes kaubikuga võiks meid Ungarisse visata.

Mis siis, et ärkamisega pole üldse kiiret sest esimesed vastused transa osas peaksid tulema alles peale lõunat on meil kaheksaks juba silmad peas ning algab tunde kestev mitte millegi tegemine. Taiplike reisisellidena põrkasime eila kõrtsust tulles ka minimarketist läbi ning hankisime hommikusöögiks vajaliku provianti. Vaatamata õhtusele ostukoti koreograafiale on üllatav kombel ellu jäänud ka viie kaupa kilekotti pakitud munad milledest saavad kohe toekate võikude osised. Kui hommikusöögi valmistamine ja menetlemine andis veel mingit tegevust siis peale seda on ikka täitsa tumm olla. Ei tea mis ime läbi saabub lõunaaeg mille täidame pakitoiduga sest nii on ratsionaalsem. Tohu mahitusel lähme solberdame pisut basseinis, ning tuppa naastest oleme üsna veendunud, et uppuja päästmine on uppuja enda asi mille peale hangin teisipäevaks bussi piletid Sofiasse ning õhtuks Ryanairi piletid Budapesti. Õhtusöögi lahendame juba koduses Voivodesi kõrtsis kus prõksab viimanegi õlekõrs sest kõrtsmikul pole ka mingit transa varianti pakkuda.
Teisipäev algab rahulikult sest buss mis paneb veereme meie logistilise ahelreaktsiooni väljub alles peale lõunat. Nii teemegi hommikusöögi, sätime kogu varustuse evakuatsiooni valmis ning koristame elamisest olemise jäljed. Pisut kaootilises eks-kommunistlikus lõunamaal pean lausa hädavajalikus jätta kõikide tegevuste jaoks jõhker ajaline varu. Nii ongi, et umbes-täpselt keskpäeval kui vikerraadiost läheb eetrisse suurem uudistemagasin, asume meie jalgsi mõne kilomeetri kaugusel paiknevasse bussikasse, jõudmaks 13.09 väljuvale bussile. Rääkigu need teadlased mis tahavad, et ajas rändamine pole võimalik, on küll kui tutvud lähemalt Bansko raudteejaam/bussijaam hoones ja selle ümbruses toimuvaga. Must-valge triibulised äärekivid, meeste vetsus poti asemel keraamiline auk/jalajäljed, rongide sõiduplaani põhi on trükitud Stalini elupäevil ning saabuvat rongi nähes kangastub silme ette vagunite kaupa I maailmasõja aegseid Austria sõdureid kiivrituttide lehvides rindele suundumas. Ega kaua lähegi kui mingi bussi laadne toode ette kallab ning paras sagimine lahti läheb. Ühes teiste reisilistega võtan ka mina vaevaks bussijuhi audientsi paluda ning pileti näitamise ettekäändel saan oma moeka telefoniga talle eputada. Ei pole sinu buss ja ka kõikidele muudele küssadele vastab kioskis konutav mutt teatab bussijuht ning lülitab mind oma universumis nähtamatuks. Tuhat ja tuline milline ebaviiskas Vares ootab mind kioskis, ilmselt on ta kursis kõikide episoodidega kuidas klientidega käituda ei tohiks sest ükskõik mida küsin saan vastuseks kurja kraaksatuse ühes ilmega, et kuule tont tõmba nah.i mul vaja pakiliselt mitte millegagi tegelda. Kena, kena, kraaksatuste tonaalsusest ja tont teab millest veel suudan ikkagist ära dešifreerida, et meie buss veel tuleb ning paberil piletit pole vaja, piisab vaid telost. Lõdva veerand tundi on graafikujärgsest väljumisest möödas kui lõpuks veereb jaama ette aiakäru ratastega plastist ilgus mis sündinud Türgis ning kannab nime Otokar Sultan. Roolist kargab välja poolpime ja vist täiesti kurt Dumbo kõrvadega penskar ning karjub enamikele tema poole pöördunud reisijatele üht fraasi час. Mitu korda telo näitamist, juurde mõned selgitused nii inglise kui ka vene keeles ja ilmselge tema poolne tüdimus sest vaevalt, et ta ekraanilt midagi nägi või minu selgitusi mõistis, teevadki võimalikuks meie pääsu Dumbolandi. Tuus mis tuus sest akende ees ripuvad kardinad, peatugede juurde on pandud valged linikud mis enam tegelikult väga valged polegi ning kuskilt salongi lõpust kostub ventilaatorite mühinat mis imekombel isegi pisut jahedust jagavad. Ega Dumbo lase end sellisest pisiasjast häirida, et oleks pidanud enam kui kakskümmend minutit tagasi siit leekima panema. Nagu aafrika vanasõnagi ütleb, aeg tuleb, nii longibki Dumbo laisalt kioskisse Varesele miskiseid pabereid viima ning siis jaamahoonesse oma veevarusid täiendama. Kuid pingutab mis ta pingutab, ühel hetkel saavad kõrvalised tegevused otsa ja potisinise triiksärgi lehvides, mil kinni vaid paar keskmist nööpi, naaseb äss rooli ning algab ühe ära ütlemata põneva seiklusmängu esimene osa: kus on käigud. Vaatamata vilumusele, nõuab kaks milli vuranud Otokari käigukastist õige käigu leidmine Dumbolt üksjagu võhma ning akrobaatilisi imesid. Olen sättinud end kundepoolse rea teisele istmele, et kui Dumbo peaks südari saama või lihtsalt magama jääma, saaksin koheselt juhtohjad haarata ning oma surmakuupäeva natukenegi edasi lükata. Tugevat alust süngetele tuleviku versioonidel annab ka Otokari tehniline seisund, esisillas on korralik sepapoiste kontsert käsil ning enne igat pidurdust rahmab Dumbo rooliga vasakule kompenseerimaks mitte töötavat vasakpoolset pidurit. Tõeline seljakotiränduri unistus rullub mu silme ees lahti millesse ma ilmselget vabatahtlikult ei satuks. Kangesti tundub meile mõlemile, et vaatame üht totakat E kategooria filmi kus ise peaosalised oleme kuid nagu barokambri katsealused midagi suunata ega muuta ei saa. Kiira-käära või õigem oleks öelda killadi-kolladi läbi asumite jõuame pooleteise tunniga läbida u 80 kilomeetrit kuniks ühtäkki kallutame endid BP tanklasse kus Dumbo teatab десет минути пауза ja haihtub kui dzinn. Kiirteele naastes saame veidike veel jahedama poolselt dumbolandi nautida kuniks ühel pikemal tõusul temperatuuri seier oma mugavustsoonist lahkub ning punanurka suundub. Lihtne, granaadiluugi mõõtu juhiaken irvakile ning konditsioneeri välja lülitamine taltsutab seieri kommunistlikud huvid ning reisijatele koheselt üsna hauduva olemise. Hea, et meie lennukile jõudmise ajavaru saab mõõta tundidega sest kui lõpuks Männiku Autobaasi laadses parklas kõiki lõppjaama ettekäändel välja aetakse on asi enam kui pool tundi ajast maas. Egas midagi, tänu mapy.com abile leian kiiresti kilomeetri kauguselt lähima metroo peatuse millega juba sujuvalt otse lennukasse saab. Vaatamata tugevale hilinemisel ja jalgsi metrooni vantsimisele on meil aega piisavalt, et mõistliku raha eest enne lendu keha kinnitada. Ega väga mingeid ägedaid sööklaid siin valida polegi peale mõne kebabi putka ja nii astumegi kõige popimasse ning tellime piltmenüü abil endale toekad praed. Tunnen juba peaaegu kebabi maitset suus kui tekib finantsiline error sest plastraha ei kõlba ja kohaliku pole. Pakun teenindaja 35 Leevise arve eest 20 eurot sest kursi järgi peaks meie arve olema 17.50€. Esimesed kolm korda saan eitava vastuse kuniks ilmselt tal raal mõistlikult tööle hakkab ja minu pakkumises rasvast jootraha adub. Huvitavad kombed siin riigis kui märkan lennujaama terminalis suitsunurka suunduvat turvameest kel automaat kaelas ripub. Turvakontroll peaks olema meile kui jalutuskäik pargis sest kahepeale vaid väike kotike milles paar särki, hambaharjad/pasta ning akupank millega märtsis muretult ümber maailma lendasin. Pisut ootuspäraselt tekitab seesinane akupank turvades hämmeldust, et kas sellise mahutavusega võib, ja nii kordub iga järgneva kõrgema tegelasega kuniks tähtis triiksärk laivi lendab. Uurib ja puurib seadmel olevaid andmeid mis järel asja läbi röntgeni saadab, seadet mulle ulatades teatab tähtsalt, et napilt mahtus näitajatega lubatud piiridesse! Mööh, ei saanud sellest avaldusest aru, kui 100Wh on lubatu ja mul 99.7Wh siis on kõik normis ja ei mingit napilt mahtumist sa kuradi ninatark. Liiga kaua aega ei võta, et turvakontrollist jõuda B terminali väravani 6A kust peaks väljuma säästulend Budapesti. Mõned korrad lennanuna järeldasin kohe, et värava numbri lõpus olev täht viitab peamiselt bussiga lennukile saamist. Ilmselt enamik teisi reisilisi lendas esmakordselt sest miks muidu organiseerisid endist enam kui sajameetrise järjekorra. Igatahes kui järtsi viimane hakkas piletikontrollini jõudma loivasime meiegi sinna, et siis rõõmsalt kõik koos trepikojas bussi oodata. Säästulendude üks parimaid omadusi on see, et neil on koguaeg kiire ja nii kasutavadki nad lennukite võimekust inimesi sisse ja välja lasta mitmest august mis omakorda tähendab vähem ootamist. Kuna mul lennuki kõige viimases reas vahekäigupoolne koht ja seal mingi tsikk seisab ja ootab midagi või kedagi pöördun päras olevasse vahekäiku, et stjuuardiga pisut naljaga vürtsitatud viisakusjuttu puhuda. Kui lõpuks enamik on toolide mänguga ühele poole saanud tekib minulgi võimalus oma kohale minna kus sissejuhatuseks mingi töll vaja eest ära ajada. Enne veel kui ruleerimiseks läheb pakub stjuuard mulle võimalust paar rida edasi kolida sest seal naabreid vähem ja ruumi rohkem. Budapestis maandudes tunnen siirast rahulolu, et neljast logistika ülesandest oleme vaatamata seiklustele teinud ära edukalt kolm ning siit edasi väga lappesse minna ju ei saa….
Hommikul suhtles Tohu Ungari majavaimu Kotaga, teemal, et äkki teab külast kedagi kes oleks nõus meid lennujaamast peale korjama ning Floside nyaralótini transportima. Nii ongi meil lennujaama jõudes tuttav nägu vastas ja jälle üks võimalik error vähem sest kohalikel koduses lennujaamas peaksid asjad lennates sujuma.
…. Saab ja kuidas veel, ma ei tea mis kellast nad siin tiksusid ning millega mõtlevad kuid tõkkepuuni jõudes käituvad kui kärbsed vastu klaasi lennates. Peale viiendat korda piletiga mitte avanevale tõkkepuule lehvitades saab nende arvates seda avada vaid protseduuri korrates ja korrates. Lõpuks viskab ka kuskil kõrgemal kellegil üle ning parkla post hakkab meie teejuhtidega rääkima mis toob neile teadmise, et tunnike tasuta olemist läbi ja muidu välja ei saa kui terminalis olevasse automaati makstes. Perkele kuidas saab nii lihtsa asjaga vähemalt veerandtundi jambo-mambotada, lõpuks saame siiski parklaga ühele poole ja nagu ulmefilmis, makstud piletiga tõkkepuule lähenedes kargab see ise kikki. Tegelikult minus peaks see kõik pasunad ja vilkurid põhjagaasiga tööle panema kui autojuhis ja Kotas tõkkepuu lugu imestust tekitab ja koheselt uuesti lühisesse jooksevad sest puudub täpsem selgus kuhu kurat sõitma peab. Seisma päris ei jäänud ja eesmistel istmetel tekib töörahu sest kiirtee laadsele teele me jõuame. Sõit käib kui karusellil, napilt oma sõidurea piirides uidates kord kaheksakümnega ja siis sajakahekümnega. Ei ole harv nähtus kui pealt sotiga sõites on ununenud viienda asemel neljas käik sisse ja saksa pimedate valmistatud subprodukt Opel Frontera undab kui Moskva metroo. Päris mitmeid keeli valdav ning kõrgelt haritud teejuht Kota astub normaalset pange kui üritab meile läbi auto esiklaasi taevas siravat valgust põhjanaelane tutvustada. Jaa päris huvitav sest me ei teadnudki, et põhjanaelal ka vilkuv roheline ja punane tuli küljes. Kui lennujaamas tekkis kahtlus, et Kota vist veits tongis siis nüüd saime kinnitust, et see sulaselge mällar kui proovib lennukit põhjanaelaks tembeldada. Olen kogu teekonna vältel jälginud mööduvaid teeviitasid ja pole neil näinud mitte ühtegi tuttavat asumit mis jääks meile vajalikus suunas. Pidev Szolnokile viitamine katkestab mu kannatuses sest mingi üldpilt Ungari kaardist on peas ja see pole temps mitte seal suunas kuhu meil vaja saada. Lükkan telol gps-i sisse ja WTF, kui peaksime sõitma Tallinnast - Tartu poole siis tegelikkuses oleme jõudnud juba Kuusalu lähistele. Hmhh kakskümmend viis kilti täiesti vales suunas on reaalsus sest roolis olev tüüp pidi vanakooli mees olema ja moodsaid navigaatoreid ta ei kasuta!!! Täitsa pael, E kategooria filmist sai plaksust S kategooria sest ükski normaalne inimene ei usu selliste juhtumiste võimalikust. Ennetades Kota soovi edasise navigeerimise ohjad endale haarata ning järgida google.mapsi poolt pakutavat otseteed, teen talle veenvalt selgeks, et kakskümmend viis tagasi ja siis õigele kiirteele on parim lahendus. Ei tea kas mällarist või pärani olevatest autoakendest, sest nemad kliimaseadet ei kasuta ja ainus jahutus tuleb tuulest, läheb nii mõnelgi liiklusõlmel minu juhiste saatmine roolimeheni napilt sest õlut limpsiv tõlkeseade läägab. Okey, ennetamaks tõlkja diskvalifitseerimist lasen endale hääldada järgmised fraasid : paremale-Jobbra, vasakule-balra ning otse-egeyenes, et need siis oma märkmetesse kanda. Justkui kõik juba sujub kuniks “tiigivee” paneb normaalselt lainetama roolimehe taskus tirisev telefon. Esiti ei tule mingit reaktsiooni kuid kui ühele vastamata kõnele järgneb koheselt teine, viib see tüübi taskutes kobamisega normilt rööpast välja. Ega panegi imestama, et kõige selle rähklemise käigus roolimine sootuks ununeb mille peale Subprodukt aplalt suunavööndite vahelisi plastposte rammides neid lendu saadab. Kui ma ennem arvasin, et roolis olev mürakas on lihtne siis nüüd olen täiesti veendunud, et sellega solvan ma kõiki tegelasi kelle muidu tituleeriks lihtsateks, seega nüüd ja edaspidi võin vabalt öelda, et olen kohtunud Kõige Lihtsamaga isiklikult. Õnneks ühel hetkel saabubki aeg kiirteega hüvasti jätta mille peale Kõige Lihtsam teatab, et navigaatorit pole vaja sest tunneb teed ning muljub käänulisel võsavaheteel uljalt pedaali. Umbes-täpselt tunnike hiljem kõige pessimistlikumast ETA-st oleme jõudnud tuttava aiani kus konutab meid päästev Usain. Jätkub.....