Kuidas me Gessudega Kreeka WRC-l käisime.
Postitatud: 07 Okt 2025, 11:30
24-da aasta suvel, järjekordsel TET-i sõidul viskan kamraadidele õhku kinda, et mis oleks kui järgmine aasta teeks mototripi välismaale ning selleks just sobilik koht oleks Rumeenia. Aasta lõpus selgub, et umbes-täpselt samal ajal kui meie peaks Rumeenias töllama toimub Kreekas WRC etapp, seega ei lase liitmistehtel end kaua paluda ja reis venib pikemaks ning mitmekülgsemaks. Natukene aimatavalt on juuniks kutsututel entukas otsas ning tõdeme Tohuga fakti, et reisilisi saab olema täpselt kaks. Olgu, mõneti ongi lihtsam ning vähem mähkimist sest haagise saab ju maha jätta kuna tsiklid mahuvad nüüd kongi. Laupäeva varahommikul kui enamik kaasmaalasi on end juba kuskile maapiirkonda jaane tähistama sättinud, keeran kiirjooksjal Usainil võtit ning suundun Tohu juurde, et saaks alata esimene ja üsna tüütu Via Baltica nimeline osa sellest matkast. Ilma liigsete vahejuhtumiteta edeneb päev ilusti ning lõunasöögiajaks jõuame sobilikult Bauskasse kus TAVERNA nimelises sööklas laseme hea maitsta toekal Peppa prael. Ega Bauskas pisut peatuda ja puhata enne Leedut on igati mõistlik ning tervislik tegevus sest kui meil Eestis liikluskorraldust vaadates jääb vahel mulje, et vastutavad ametnikud pole aastaid kabinetist välja saanud ning ei tea tegelikuses toimuvast suurt midagi siis leetlastel on ikka täitsa perse. Olen jumala kindel, et Leedu liikluskorralduse eest vastutab ainuisikuliselt mingine eks vangivalvur kellele autoga sõitmine ei meeldi üldse. Kuidas muidu seletada kilomeetreid pikkadel sirgetel teelõikudel topeltpidevat joont mis igaksjuhuks vöödiliseks freesitud, plastpostidega vürtsitatud ja i-le täpiks punaseks värvitud. Nagu sellest veel vähe oleks siis teed on üsna ebamugavas konditsioonis, ümberringi vaadata pole midagi ning igaks juhuks mõõdetakse kümmnete kilomeetrite kaupa keskmist kiirust. Ooo Rail Baltica tule juba rutem koos autode vedamise võimekusega ning päästa meid sellest jamast. Kuniks päästvat rongi ootame, saab end lohutada sellega, et Kaunasest edasi on juba 2+2 rida kus kulgemine juba vägagi inimlik ning tempo hea. Vanaaja õuduslood Poola rõvedatest teedest on juba aastaid tagasi unustatud ning nüüd võimalik kulgeda läbi terve riigi vaid neljarealistel teedel. Nii jõuamegi õhtul kaheksaks Poola kuullaagri pealinna Kraśnikisse kus ühel unisel liiklusõlmel satun tagasipöörde ritta ning soovist pisut pidevat joont ületada, et õigesse ritta naasta saan selja tagant tulnud politseinikult möliseda ning resoluutse käsu uuele ringile minna. Täpselt 1163km on tänaseks läbitud kui masina parklasse sätin ning koos kompsudega hotelli kaome. Täis kõht ja pikk päev teevad kõik endast oleneva, et kümmnest on pea padjal ning hommik saabub märkamatult. Saab küll kui tahta, anname kokkuvõtva hinnangu hotellile mis küsis vaid 56€ kahese toa eest koos normaalse hommikusöögiga. Slovakkias saame ebameeldiva üllatuse osaliseks kui selgub, et nii küla kui ka külavälised teed on päris pekkis mis omakorda nõuab ohtrasti tähelepanu ja kiiret roolimist. Ungaris tuttavate tarekesse jõudes väga pikalt end sügagi, nii raiumegi uuesti käigu sisse, et kimada suuremasse asumisse mil nimes järgnevad tähed Ö,Z,S,D,K,M,V ő,E ja veel üks E. No pärgel küll, on jah ungari keel meie sugulus keel kuid tunne on täpselt selline, et see on see kõige opakam sugulane kellel trauma järgselt pea mõlkis ning laliseb seosetult miskiseid häälikuid.
Kella kuueks oleme oma normi täis maganud ning asume askeldama hommikusöögi ja viimaste ettevalmistustega.Mõned tunnid hiljem ongi kõik toimingud tehtud ning aeg võtit keerata ja vahetada senine allüür juba märgatavalt põnevama vastu. Tänane plaan suht lihtne, kütame 554 km transiiti ja harjume olude ja kliimaga. Hmmhh, lihtne on see vaid teoorias, kiirtee vältimine viib meid jumala tuksis teedele ning ilmataat jebib temperatuuriga mis end enne lõunat juba üle kolmekümne kruvib. Napilt sada sõidetud kui teeme esimese pikema peatuse järjekordse lingvistika šedöövrite hulka kuuluvas asumis mil nimeks Püspökladány. Kohalikel võimuesindajatel paistab esmaspäeva ennelõunane aeg kibe maksu kogumise periood sest neid kohtab siinses asumis hulgim ja väga loovalt on mõnele asjale lähenetud. Enne veel kui “südalinnas” politsei meie poolt hõivatud parklas “suvepäevi” korraldab, märkan osavasti tee serva pargitud patrull autot millel tagumise ukse klaas alla keritud ning sealt turritab välja kiiruskaamera. Paus kotis, kütame edasi ning enne veel kui Rumeeniasse jõuame läbime mingit asumit Berettyóújfalu mille nime välja ütlemine sobiks vägagi hästi kainus kontrolliks. Ühel hetkel siiski keele harjutused lõppevad sest vastavad viidad teatavad meie saabumisest Rumeeniasse kus suht kohe läheb maastik meeldivalt mägiseks ning teed käänuliseks. Keset kõike seda palavust kipub meelest maha minema toitumine, jah paar tundi tagasi ühel pikemal pausil pistsime paar vorstikest põske kuid ega sellega kaugele lenda. Heas mõttes häiriva tegurina mõjub nauditav kangutamine mõõda siugteed, mis ei jäta väga tahtmist toitumiseks peatuda kuniks siiski ühel hetkel tee sirgeneb ja kõht valjuhäälselt korisedes end meenutab. Üsna varsti ongi sobilikult tee ääres hoone milles peaks leiduma vajalik asutus. Igatahes, kui kõik peatumisega kaasnevad protseduurid tehtud ja potensiaalsesse toitlasse marsitud selgub kurb tõde, et siit saab vaid vedelat, ei muud. Õnneks on miskine poelaadne asutus siiski avatud kust hangime pätsi saia, sulajuustu ja tüki sinki ning need mõned kilomeetrid hiljem viljapõllu äärses jõekäärus ka manustame. Päris julm milline keedu juurika tunne kui teeme mõned tunnid hiljem kiirtee äärses tanklas peatuse. Võtab ikka tükk aega lõõtsutamist konditsioneeritud jaamahoones koos külma vee ja jäätisega enne kui põhjamaalased end omas nahas taaskord inimlikumalt tunnevad. Tundub, et päris rets katsumus saab see reis olema sest täna vaid 36 kraadi kuid sellele lubatakse “parimatel” hetkedel veel vähemalt viis kraadi lisa. Bensukasse me ei jää ja nii veamegi ürbid üll, koorikud pähe ja käpikud kätte ning proovime vapralt viimased 150km vallutada. Carta nimelises asulas peidab end üks vahva kämps nimega De Oude Wilg kuhu olin juba varasemalt meile telgikohad bronninud. Oi blin kui kosutavalt mõjub esimene külm õlu tänase hautamise peale, see kaob justkui kerisele ning kui teine on poolele maale jõudnud ning jupp aega niisama lühkarites lesitud tekib alles tunne, et võiks pessu minna ja seejärel vigvami püstitama hakata. Üsna pea saabub motika põrina saatel meile naabriks üks poolakas kes kohe sõbralikult meiega tuvust loob ning ühtlasi teatab, et tal sõbrad ka varsti jõudmas. Kämpsi aiatagusteks naabriteks on mustlased kes pakuvad õhtu jooksul küllaldaselt imestust oma kommete ja käitumisega. Mustlaspäss arvab end jube kaval olevat ning seob oma ratsul esijalad kokku lootes sellega teda paigal hoida. Äähh kui loll mõtleb hobune ning kalpsab kinni seotud jalgadega paaristõugetega vanamehele eest ära. Öömajad püstitatud, muud vajalikud prepid tehtud saabuvad viimasedki poolakad kellega lepime kokku ühise õhtuse olengu. Samal ajal kui eestlaste lääne-naabrid kepsutavad ümber meiupuu ja kodused aru ei saa kas on jõulud või jaanipäev sest sajab kuradima külma vihma, muutub meil hilisõhtune temperatuur iga tunniga talutavamaks. Poolakad osutuvad päris lahedateks tegelasteks kel lai silmaring ning hea huumor ja nii saamegi tuttu alles peale keskööd vaatamata sellele, et mustlastel korralik trall veel käimas.
Nagu paganama viielised koolipingis kes peavad kõike püüdlikult essana tegema nii kaob ka meil uni juba enne seitset ja polegi muud kui asjatama hakata. Justkui varakevadistel karudel käib meie hommikune tegutsemine aegluubis ja mitte liialt reipalt mis tähendab, et hügieen, hommikusöök ja reisivalmiks pakkimine võtab enam kui kaks tundi. Kuid ega tegelikult väga vahet pole sest tänane ja üks selle reisi tippsündmustest algab siit lähedalt. Hommik on meeldivalt jahe “vaid” 24 kraadi ning tee edenedes peaks veel vähenema sest Transfăgărășani kõrgeim punkt asub enam kui kahe kildi kõrgusel. Taaskord olen selle tee läbimiseks pikima ilma kõrre tõmmanud mis tähendab selget taevast ja mõõdukat temperatuuri. Erinevalt kaheksa aasta tagusest USA vänniga siin kulgemisest on motikal super kaif kõrgustesse pürgival siugteel kulgeda. Ega asjata Top Geari saatejuhid aastaid tagasi seda üheks maailma ägedaimaks Sõidu teeks ei nimetanud! Miiidddaaa vaated ja olustik, ega seda polegi liialt hästi võimalik kirjeldada ega pildi vahendusel edastada, oma silm ja sõiduk on ikka kunn selliste kohtade nautimiseks. Õhtul poolakatega laua taga maurates teadsid nad rääkida, et karud pidid peale tunnelit käänulisel metsateel justkui rekvisiidid tee ääres tiksuma. Ja nii ongi, et pisut maad sõidetud kohtame üht karu ja siis veel teist kuniks kividest laotud teepiirde taga üks mõmmi end esiluuraja arvab olevat ja sellega mind korralikult ehmatab. Hämmastama paneb kui lollid on turistid kes iga Miša juures peatuvad ja tõsimeeli arvavad, et need on ohutud koduloomad ning kindlasti vaja neile näksi anda ja koos pilti teha. Teekonna lõpuks teatab karuloendur, et kohtasime kahteteist täiskasvanut ja viite poega. Vidraru Dami juures teeme väikese jalasirutus pausi kus hulgim motikaid ja vägagi rahvusvaheline seltskond uudistamas. Nähes meie ratastel sinimustvalget lehvimas tervitab mind nooremapoolne lätlane ning kukub jahuma oma juhtumistest ja kui palju parem on siin ikka kabrioletiga sõita. Kogu selle olukorra saab kokku võtta ühe anekdoodiga: Lätlane pöördub eestlase poole “Tere ma olen lätlane”, “mis teha” kostab eestlane, “eks meil kõigil ole omad mured”.
Peale tammi saame veel natuke aega kurvitada üle küngaste kuniks tee muutub tasasemaks ja on palistatud lõputute külade/asumitega kus liiklus tihe ja kiirus piiratud. Tänane päev osutub sõidu mõttes märgatavalt mugavamaks sest mägedes on palju jahedam ning lamedamale maale jõudes teeme ikka igas tunnis ühe pausi kus niisutame kuplit ja särki veega. Kui esialgne plaan sättis meid Craiova lähistel paikneva veelombi kaldale laagrisse siis tänast edenemist ja kella vaadates tundub see vägagi narr plaan. Kes ikka tahaks 38 kraadises lõõsas telki püstitama hakata ning seejärel mitmeid tunde mitte midagi tehes sulada nagu kliimasoojenemisega nakatunud liustik. Selle asemel tõmbame kiirtee äärsesse parklasse kus väikesed katusealused mille varjus hea lõunatada ning natuke lesida. Üllataval kombel on eilseks jaanipäevaks hangitud vorstid täiesti söödavad ning väikesel gaasipõletil saamegi oma jaanivorstid grillitud. Mida kilomeeter edasi seda sagedamini piidlen näidikutepaneeli kus ähvardav info peagi otsa lõppevast bensiinist. Lõpuks ei jäägi midagi muud kui vähendada kiirust ning esimesel võimalusel kiirteelt väljuda ja lähimast asulast sobiliku jaama otsida. Raudratsudele benssu, ratsanikele jätsi ning kelmteenindajale paar eurokümpsi tahtmatud boonust saab reaalsuseks Balsi nimelise asula Rompetroli tanklas. Edasi saab juba jälle julgemalt rutskat kerida sest järgmised paarsada kilti jannu me masinad ei sure. Enne veel kui Doonau äärsesse asumisse nimega Bechet jõuame, teeme peatuse suvalise juurika müüja juures, et endile pisut tomateid hankida. Üks euro teatab vanamutt kui on mu tomatid kaalule läigatanud, hmhh aga mul münte pole ning kohalik kupüür vaid sajane. Esiti väidab,et tal pole tagasi anda ent ühel hetkel võtab sajase ja loeb mulle midagi tagasi. Arvuta kuidas tahad kui sajasest saad tagasi vaid kaheksakümned siis läksid hetkega tomatid neli korda kallimaks. Häälekalt oma sajast tagasi nõudes lisandus kuskilt veel üks kümpsane eelnevale hunnikule ning veenev väide, et viiekat tal pole, ahh savi see viiekas ning tõmbame 90 lei ja tomatitega leebet. Sadamasse jõudes otsustame täna veel praamiga teisele poole jõge putkata ning seal endale laagripaik leida. Sadam on, rekka järjekord ka, jõkke suunduv slip on ka kuid mida pole on kahe kalda vahel pendeldav küna. Lõpuks kuulame rekkameestelt maad, et kas, millal ja mis tulemas on? Jaa, peaks juba välja tulnud olema kuid ju on mingi jama ja jääb hiljaks, ülesõit võtab 40 minti pluss laadimised ehk enne paari tundi te Bulgaariasse ei saa on rekkameestelt korjatud info kokkuvõte. Ühel hetkel poeb rekkarivist mööda üks dekaadi vanune musta värvi S-klassi mersu mis ülbelt keset slippi end diagonaalset parkima sätib. Mersust ukerdab välja keskealine silikoonne rullmops kes ahnelt suitsu kimub ning konisid külviku kombel igasse ilmakaarde lennutab. Kiire pilk rehvidele räägib fassaadi tagusest nii mõndagi sest ju sa ikka üks tavaline eputrillast ihnur oled kui ligi neljakümne kraadises kuumuses närakaks kulunud noname lamellrehve autol kasutad. Lõpuks hakkab ikkagi teiselt kaldalt küna liikuma ning rühib isegi läbi vastuvoolu meieni. Jopenpuhh mida koorikut, kahest jõelaevast kokku keevitatud pargas millel punased viisnurga ninades ning nimeks halvaendeliselt PRIPIYAT 1.
Laev jõuab slipile juba allalastud aparelliga millel madrusesärgis praagamagu sigareti läidab kuigi tema kohal seda keelav silt. Laev veereb tühjaks ja siis algab juba teistest laevasõitudest tuttav terror, tundub, et enamikel ahvidel kes laeval koormakujundusega tegelevad on kallal koristaja/valvuri sündroom. Täiesti valimatult ja põhjendamatult võivad nad sinu pihta kärkida ja sõimata vaatamata sellele, et ise on andnud vastuolulisi suuniseid ning tihtilugu puudub kõiges selles veel loogika. Laevasõit on täpselt nii romantiline ja lummav, et terve reisi võiks vabalt hinge kinni hoida ja loota, et libedal tekil käna ei käi ja kui peaks ümber minema siis äkki mõni rekka sind ei lömasta. Kui prundiks pandud rekkad on end välja tagurdanud oleme meie käsklusi ootamata end juba valmis sättinud ja kütame esimesel võimalusel minema siit. Ega kaugele jõuagi sest mäeotsas ootab meid piletikassa kus algab tülikas mäng nimi-number-riik anna 27 leid ja nii mõlemi rattaga eraldi. Inglise keel justkui sobib aga teenindajale kohale midagi ei jõua, venekeelega läheb pisut paremini ja kui teatan Tohu ratta numbrikombinatsiooniks четыре и ноль lööb see kassiiril pirni põlema mispeale mühatab, et see ju сорок. Olgu või сто сорок, võta oma papp ja lase meil minna sest iga minut valget aega saab täna olema kulla hinnaga. Ainus sobilik laagripaik mille siin maanurgas välja raalisin asub ei rohkem ega vähem kui saja täiesti tundmatu kilomeetri kaugusel. Esimene paar kilti … teed ei ole, no tegelt on aga see raisk nii aukus, et tõuksiga upuks esimesse, kuid siis tuleb enam kui üheteistkilomeetri pikkune noolsirge ja laudsile teelõik. Päris mõnus on sellisel lõigul kõvasti rulli keerata ning loota, et mäger või mõni suurem metsaline võssist välja ei karga. Ühel hetkel üks kährikuline isegi pistab enne Tohu tulekut nina välja kuid õnneks adub halba ja kaob sinna kust tuli. Mida edasi seda tihedamaks läheb liiklus neil kehvadel teedel, rohkem tekib asumeid ja päike kukub aina rohkem alla kuni lõpuks kaob sootuks. Viimased paarkümmend laseme juba kottpimedas parajat rodeot sest nähtavust piiravad lugematute satikate jäänused mis on kiivri visiirile kleepunud. Peale tanklat kui jäänud veel vaid viis kilti tekib teed vaadates küsimus, kus teil see sektor on millele augud toetuvad sest augu sees ju eraldi auku ei tohiks olla? Õnneks lisasime mõlemile rattale tegusad LED lambid mis selle mülka nüüd kenasti ära valgustavad. Kaks kilti enne lõppu jõuame pärapõrgu külla nimega Peshterna millest nagu Mad Maxi hullumeelsed läbi kimame ja lõpuks laagripaigana markeeritud võssi jõuame. Tsikli tulede valgel tundub naabruskond kaunis ning kinnistub otsus, et siia me jääme. Justkui Somaalia näljahädalistele toodud ÜRO toidukoorem mõjume meie keset seda võssi kõikvõimalikele satikatele, mõned lendavad niisama silma, kõrva, ninna, teised sutskavad kohe londid sisse ja katsuvad väärt kraami imeda. Sääsemürk on abiks ja ega lähegi väga kaua kui enamik neist ödökatest meid rahule jätavad ning saame istuda lauda, et “nautida” bensukast osted võikusid sest pakitoitu teha ei viitsi ja ega väga tahagi. Esiti tundub, et pimedas sõidust väsinud silmad trikitavad kui väikeseid valgus sähvatusi märkan kuid peagi teatab internetis kolanud Tohu, et tegemist Tulekärbes tüüpi satikatega kes helendavad. Ega pikalt täna tiksugi, võrk ustega nailonmaja püsti ning üsna peatselt saabub öörahu.... jätkub
Kella kuueks oleme oma normi täis maganud ning asume askeldama hommikusöögi ja viimaste ettevalmistustega.Mõned tunnid hiljem ongi kõik toimingud tehtud ning aeg võtit keerata ja vahetada senine allüür juba märgatavalt põnevama vastu. Tänane plaan suht lihtne, kütame 554 km transiiti ja harjume olude ja kliimaga. Hmmhh, lihtne on see vaid teoorias, kiirtee vältimine viib meid jumala tuksis teedele ning ilmataat jebib temperatuuriga mis end enne lõunat juba üle kolmekümne kruvib. Napilt sada sõidetud kui teeme esimese pikema peatuse järjekordse lingvistika šedöövrite hulka kuuluvas asumis mil nimeks Püspökladány. Kohalikel võimuesindajatel paistab esmaspäeva ennelõunane aeg kibe maksu kogumise periood sest neid kohtab siinses asumis hulgim ja väga loovalt on mõnele asjale lähenetud. Enne veel kui “südalinnas” politsei meie poolt hõivatud parklas “suvepäevi” korraldab, märkan osavasti tee serva pargitud patrull autot millel tagumise ukse klaas alla keritud ning sealt turritab välja kiiruskaamera. Paus kotis, kütame edasi ning enne veel kui Rumeeniasse jõuame läbime mingit asumit Berettyóújfalu mille nime välja ütlemine sobiks vägagi hästi kainus kontrolliks. Ühel hetkel siiski keele harjutused lõppevad sest vastavad viidad teatavad meie saabumisest Rumeeniasse kus suht kohe läheb maastik meeldivalt mägiseks ning teed käänuliseks. Keset kõike seda palavust kipub meelest maha minema toitumine, jah paar tundi tagasi ühel pikemal pausil pistsime paar vorstikest põske kuid ega sellega kaugele lenda. Heas mõttes häiriva tegurina mõjub nauditav kangutamine mõõda siugteed, mis ei jäta väga tahtmist toitumiseks peatuda kuniks siiski ühel hetkel tee sirgeneb ja kõht valjuhäälselt korisedes end meenutab. Üsna varsti ongi sobilikult tee ääres hoone milles peaks leiduma vajalik asutus. Igatahes, kui kõik peatumisega kaasnevad protseduurid tehtud ja potensiaalsesse toitlasse marsitud selgub kurb tõde, et siit saab vaid vedelat, ei muud. Õnneks on miskine poelaadne asutus siiski avatud kust hangime pätsi saia, sulajuustu ja tüki sinki ning need mõned kilomeetrid hiljem viljapõllu äärses jõekäärus ka manustame. Päris julm milline keedu juurika tunne kui teeme mõned tunnid hiljem kiirtee äärses tanklas peatuse. Võtab ikka tükk aega lõõtsutamist konditsioneeritud jaamahoones koos külma vee ja jäätisega enne kui põhjamaalased end omas nahas taaskord inimlikumalt tunnevad. Tundub, et päris rets katsumus saab see reis olema sest täna vaid 36 kraadi kuid sellele lubatakse “parimatel” hetkedel veel vähemalt viis kraadi lisa. Bensukasse me ei jää ja nii veamegi ürbid üll, koorikud pähe ja käpikud kätte ning proovime vapralt viimased 150km vallutada. Carta nimelises asulas peidab end üks vahva kämps nimega De Oude Wilg kuhu olin juba varasemalt meile telgikohad bronninud. Oi blin kui kosutavalt mõjub esimene külm õlu tänase hautamise peale, see kaob justkui kerisele ning kui teine on poolele maale jõudnud ning jupp aega niisama lühkarites lesitud tekib alles tunne, et võiks pessu minna ja seejärel vigvami püstitama hakata. Üsna pea saabub motika põrina saatel meile naabriks üks poolakas kes kohe sõbralikult meiega tuvust loob ning ühtlasi teatab, et tal sõbrad ka varsti jõudmas. Kämpsi aiatagusteks naabriteks on mustlased kes pakuvad õhtu jooksul küllaldaselt imestust oma kommete ja käitumisega. Mustlaspäss arvab end jube kaval olevat ning seob oma ratsul esijalad kokku lootes sellega teda paigal hoida. Äähh kui loll mõtleb hobune ning kalpsab kinni seotud jalgadega paaristõugetega vanamehele eest ära. Öömajad püstitatud, muud vajalikud prepid tehtud saabuvad viimasedki poolakad kellega lepime kokku ühise õhtuse olengu. Samal ajal kui eestlaste lääne-naabrid kepsutavad ümber meiupuu ja kodused aru ei saa kas on jõulud või jaanipäev sest sajab kuradima külma vihma, muutub meil hilisõhtune temperatuur iga tunniga talutavamaks. Poolakad osutuvad päris lahedateks tegelasteks kel lai silmaring ning hea huumor ja nii saamegi tuttu alles peale keskööd vaatamata sellele, et mustlastel korralik trall veel käimas.
Nagu paganama viielised koolipingis kes peavad kõike püüdlikult essana tegema nii kaob ka meil uni juba enne seitset ja polegi muud kui asjatama hakata. Justkui varakevadistel karudel käib meie hommikune tegutsemine aegluubis ja mitte liialt reipalt mis tähendab, et hügieen, hommikusöök ja reisivalmiks pakkimine võtab enam kui kaks tundi. Kuid ega tegelikult väga vahet pole sest tänane ja üks selle reisi tippsündmustest algab siit lähedalt. Hommik on meeldivalt jahe “vaid” 24 kraadi ning tee edenedes peaks veel vähenema sest Transfăgărășani kõrgeim punkt asub enam kui kahe kildi kõrgusel. Taaskord olen selle tee läbimiseks pikima ilma kõrre tõmmanud mis tähendab selget taevast ja mõõdukat temperatuuri. Erinevalt kaheksa aasta tagusest USA vänniga siin kulgemisest on motikal super kaif kõrgustesse pürgival siugteel kulgeda. Ega asjata Top Geari saatejuhid aastaid tagasi seda üheks maailma ägedaimaks Sõidu teeks ei nimetanud! Miiidddaaa vaated ja olustik, ega seda polegi liialt hästi võimalik kirjeldada ega pildi vahendusel edastada, oma silm ja sõiduk on ikka kunn selliste kohtade nautimiseks. Õhtul poolakatega laua taga maurates teadsid nad rääkida, et karud pidid peale tunnelit käänulisel metsateel justkui rekvisiidid tee ääres tiksuma. Ja nii ongi, et pisut maad sõidetud kohtame üht karu ja siis veel teist kuniks kividest laotud teepiirde taga üks mõmmi end esiluuraja arvab olevat ja sellega mind korralikult ehmatab. Hämmastama paneb kui lollid on turistid kes iga Miša juures peatuvad ja tõsimeeli arvavad, et need on ohutud koduloomad ning kindlasti vaja neile näksi anda ja koos pilti teha. Teekonna lõpuks teatab karuloendur, et kohtasime kahteteist täiskasvanut ja viite poega. Vidraru Dami juures teeme väikese jalasirutus pausi kus hulgim motikaid ja vägagi rahvusvaheline seltskond uudistamas. Nähes meie ratastel sinimustvalget lehvimas tervitab mind nooremapoolne lätlane ning kukub jahuma oma juhtumistest ja kui palju parem on siin ikka kabrioletiga sõita. Kogu selle olukorra saab kokku võtta ühe anekdoodiga: Lätlane pöördub eestlase poole “Tere ma olen lätlane”, “mis teha” kostab eestlane, “eks meil kõigil ole omad mured”.
Peale tammi saame veel natuke aega kurvitada üle küngaste kuniks tee muutub tasasemaks ja on palistatud lõputute külade/asumitega kus liiklus tihe ja kiirus piiratud. Tänane päev osutub sõidu mõttes märgatavalt mugavamaks sest mägedes on palju jahedam ning lamedamale maale jõudes teeme ikka igas tunnis ühe pausi kus niisutame kuplit ja särki veega. Kui esialgne plaan sättis meid Craiova lähistel paikneva veelombi kaldale laagrisse siis tänast edenemist ja kella vaadates tundub see vägagi narr plaan. Kes ikka tahaks 38 kraadises lõõsas telki püstitama hakata ning seejärel mitmeid tunde mitte midagi tehes sulada nagu kliimasoojenemisega nakatunud liustik. Selle asemel tõmbame kiirtee äärsesse parklasse kus väikesed katusealused mille varjus hea lõunatada ning natuke lesida. Üllataval kombel on eilseks jaanipäevaks hangitud vorstid täiesti söödavad ning väikesel gaasipõletil saamegi oma jaanivorstid grillitud. Mida kilomeeter edasi seda sagedamini piidlen näidikutepaneeli kus ähvardav info peagi otsa lõppevast bensiinist. Lõpuks ei jäägi midagi muud kui vähendada kiirust ning esimesel võimalusel kiirteelt väljuda ja lähimast asulast sobiliku jaama otsida. Raudratsudele benssu, ratsanikele jätsi ning kelmteenindajale paar eurokümpsi tahtmatud boonust saab reaalsuseks Balsi nimelise asula Rompetroli tanklas. Edasi saab juba jälle julgemalt rutskat kerida sest järgmised paarsada kilti jannu me masinad ei sure. Enne veel kui Doonau äärsesse asumisse nimega Bechet jõuame, teeme peatuse suvalise juurika müüja juures, et endile pisut tomateid hankida. Üks euro teatab vanamutt kui on mu tomatid kaalule läigatanud, hmhh aga mul münte pole ning kohalik kupüür vaid sajane. Esiti väidab,et tal pole tagasi anda ent ühel hetkel võtab sajase ja loeb mulle midagi tagasi. Arvuta kuidas tahad kui sajasest saad tagasi vaid kaheksakümned siis läksid hetkega tomatid neli korda kallimaks. Häälekalt oma sajast tagasi nõudes lisandus kuskilt veel üks kümpsane eelnevale hunnikule ning veenev väide, et viiekat tal pole, ahh savi see viiekas ning tõmbame 90 lei ja tomatitega leebet. Sadamasse jõudes otsustame täna veel praamiga teisele poole jõge putkata ning seal endale laagripaik leida. Sadam on, rekka järjekord ka, jõkke suunduv slip on ka kuid mida pole on kahe kalda vahel pendeldav küna. Lõpuks kuulame rekkameestelt maad, et kas, millal ja mis tulemas on? Jaa, peaks juba välja tulnud olema kuid ju on mingi jama ja jääb hiljaks, ülesõit võtab 40 minti pluss laadimised ehk enne paari tundi te Bulgaariasse ei saa on rekkameestelt korjatud info kokkuvõte. Ühel hetkel poeb rekkarivist mööda üks dekaadi vanune musta värvi S-klassi mersu mis ülbelt keset slippi end diagonaalset parkima sätib. Mersust ukerdab välja keskealine silikoonne rullmops kes ahnelt suitsu kimub ning konisid külviku kombel igasse ilmakaarde lennutab. Kiire pilk rehvidele räägib fassaadi tagusest nii mõndagi sest ju sa ikka üks tavaline eputrillast ihnur oled kui ligi neljakümne kraadises kuumuses närakaks kulunud noname lamellrehve autol kasutad. Lõpuks hakkab ikkagi teiselt kaldalt küna liikuma ning rühib isegi läbi vastuvoolu meieni. Jopenpuhh mida koorikut, kahest jõelaevast kokku keevitatud pargas millel punased viisnurga ninades ning nimeks halvaendeliselt PRIPIYAT 1.
Laev jõuab slipile juba allalastud aparelliga millel madrusesärgis praagamagu sigareti läidab kuigi tema kohal seda keelav silt. Laev veereb tühjaks ja siis algab juba teistest laevasõitudest tuttav terror, tundub, et enamikel ahvidel kes laeval koormakujundusega tegelevad on kallal koristaja/valvuri sündroom. Täiesti valimatult ja põhjendamatult võivad nad sinu pihta kärkida ja sõimata vaatamata sellele, et ise on andnud vastuolulisi suuniseid ning tihtilugu puudub kõiges selles veel loogika. Laevasõit on täpselt nii romantiline ja lummav, et terve reisi võiks vabalt hinge kinni hoida ja loota, et libedal tekil käna ei käi ja kui peaks ümber minema siis äkki mõni rekka sind ei lömasta. Kui prundiks pandud rekkad on end välja tagurdanud oleme meie käsklusi ootamata end juba valmis sättinud ja kütame esimesel võimalusel minema siit. Ega kaugele jõuagi sest mäeotsas ootab meid piletikassa kus algab tülikas mäng nimi-number-riik anna 27 leid ja nii mõlemi rattaga eraldi. Inglise keel justkui sobib aga teenindajale kohale midagi ei jõua, venekeelega läheb pisut paremini ja kui teatan Tohu ratta numbrikombinatsiooniks четыре и ноль lööb see kassiiril pirni põlema mispeale mühatab, et see ju сорок. Olgu või сто сорок, võta oma papp ja lase meil minna sest iga minut valget aega saab täna olema kulla hinnaga. Ainus sobilik laagripaik mille siin maanurgas välja raalisin asub ei rohkem ega vähem kui saja täiesti tundmatu kilomeetri kaugusel. Esimene paar kilti … teed ei ole, no tegelt on aga see raisk nii aukus, et tõuksiga upuks esimesse, kuid siis tuleb enam kui üheteistkilomeetri pikkune noolsirge ja laudsile teelõik. Päris mõnus on sellisel lõigul kõvasti rulli keerata ning loota, et mäger või mõni suurem metsaline võssist välja ei karga. Ühel hetkel üks kährikuline isegi pistab enne Tohu tulekut nina välja kuid õnneks adub halba ja kaob sinna kust tuli. Mida edasi seda tihedamaks läheb liiklus neil kehvadel teedel, rohkem tekib asumeid ja päike kukub aina rohkem alla kuni lõpuks kaob sootuks. Viimased paarkümmend laseme juba kottpimedas parajat rodeot sest nähtavust piiravad lugematute satikate jäänused mis on kiivri visiirile kleepunud. Peale tanklat kui jäänud veel vaid viis kilti tekib teed vaadates küsimus, kus teil see sektor on millele augud toetuvad sest augu sees ju eraldi auku ei tohiks olla? Õnneks lisasime mõlemile rattale tegusad LED lambid mis selle mülka nüüd kenasti ära valgustavad. Kaks kilti enne lõppu jõuame pärapõrgu külla nimega Peshterna millest nagu Mad Maxi hullumeelsed läbi kimame ja lõpuks laagripaigana markeeritud võssi jõuame. Tsikli tulede valgel tundub naabruskond kaunis ning kinnistub otsus, et siia me jääme. Justkui Somaalia näljahädalistele toodud ÜRO toidukoorem mõjume meie keset seda võssi kõikvõimalikele satikatele, mõned lendavad niisama silma, kõrva, ninna, teised sutskavad kohe londid sisse ja katsuvad väärt kraami imeda. Sääsemürk on abiks ja ega lähegi väga kaua kui enamik neist ödökatest meid rahule jätavad ning saame istuda lauda, et “nautida” bensukast osted võikusid sest pakitoitu teha ei viitsi ja ega väga tahagi. Esiti tundub, et pimedas sõidust väsinud silmad trikitavad kui väikeseid valgus sähvatusi märkan kuid peagi teatab internetis kolanud Tohu, et tegemist Tulekärbes tüüpi satikatega kes helendavad. Ega pikalt täna tiksugi, võrk ustega nailonmaja püsti ning üsna peatselt saabub öörahu.... jätkub