Kiiruskaamerad AD 2025

[Admiral Vint]

Päevalehe artiklist: https://www.delfi.ee/artikkel/120380359 ... t-uletavad

Möödunud aastal oli tavatult palju mootorrattaõnnetusi ja tänavune kevad näitas, et kihutavaid tsiklijuhte see ei hirmutanud. Mootorratastel pole ees numbrimärki ja kõik kiiruskaamerad neid ei püüa. Mõnedki ratturid on teinud sellest järelduse, et kiirusepiirangud pole ilmselt nende jaoks.

PPA kavatseb sedagi mõttemustrit muuta. „Tegelikult saab kaamerad nii tööle panna, et nad mõõdavad ka neist teises suunas möödunuid ja alates juunist me seda ka teeme,“ ütles Belitšev. See tähendab, et kiiruskaamera teeb pildi temast mööda kihutanud mootorratta tagumisest numbriplaadist.

PPA ei tee saladust, millal kaamerad ka tagurpidi tööle pannakse. „Meie eesmärk ei ole ju võimalikult palju trahvida, vaid liikluskäitumist muuta,“ ütles Taavi Kirss.

Kaamerate mõlematpidi töölepanek on igal juhul kasulik. „Kaamerate juures muudavad kõik oma liikluskäitumist natuke tasasemaks ja nüüd, kui kaamerad kahte pidi tööle paneme, muutub mõjuala kaks korda pikemaks,“ sõnas Belitšev.

Mõlemas suunas liikuvate sõidukite kiirust hakkavad mõõtma politsei kaheksa mobiilset kiiruskaamerat.

[Ikka mina]

Ok, kui asjal oleks ka tegelikult see üllas eesmärk („Meie eesmärk ei ole ju võimalikult palju trahvida, vaid liikluskäitumist muuta,“ ütles Taavi Kirss.) siis on kõik arusaadav ja piisaks ka sellest kui ametnik oleks kenasti teeääres ja kaugele näha, arusaadav ja korrale kutsuv AGA TEGELIKUS: 28.05 Tallinn-Tartu mnt kolmjalg/rahakassa tee ääres ja tegelase auto paksus võsas. Loomulikult pikal sirgel ilusa ilmaga keset päeva.....
Paar päeva tagasi VIA Baltical - kaitsesein- möödudes nägin vormis kätt koos "periskoobiga", ei ametniku (ainult käsi), ei masinat, ei muud, no kuulge, kaob ära igasugune lugupidamine.

Ametniku jura lugedes peab aru saama et ka tal on pere, kulud, tahaks ka olla eesrindlik ja preemiat saada ja peabki sellist jura ajama AGA no kuulge!

Palun inglikestel mitte hakata tädi Marta möga ajama et ärge kiirustage, ärgake varem, ärge tehke möödasõite, jne, jne, jne - küllap oleme siin kõik piisavalt liikuvad tegelased ja kilomeetreid seljas miljonite kaupa - peaks teadma miks on vaja teha möödasõite, ületada lubatud kiirust "kriminaalse" -10 km/h võrra, jne.
Lihtsalt - mitu berzzeet neil politseinikel siis tegelikult on?
Jutt on üks aga teod nagu miilitsal.

[yeekim]

Riskides kõlada vanamoodsalt:" Kiiruse ületamine ei ole kohustus!"
Ilus suvepäev, pikk sirge, tühi tee.....
Sõitsid TEADLIKULT kiiremini, maksadki trahvi, mitte et KRDi ametnik on süüdi

Ilmselt

[Jesper]

piisaks ka sellest kui ametnik oleks kenasti teeääres ja kaugele näha

Jajah, nad võiks "kõik puhuvad" reidi puhul ka eelmisele ristmikule viida üles panna, et "tongis peaga keera vasakule" - siis on liiklus kontroll-punktis kenasti ontlik ja kaine.

[urmas66]

Ok, kui asjal oleks ka tegelikult see üllas eesmärk („Meie eesmärk ei ole ju võimalikult palju trahvida, vaid liikluskäitumist muuta,“ ütles Taavi Kirss.) siis on kõik arusaadav ja piisaks ka sellest kui ametnik oleks kenasti teeääres ja kaugele näha, arusaadav ja korrale kutsuv AGA TEGELIKUS: 28.05 Tallinn-Tartu mnt kolmjalg/rahakassa tee ääres ja tegelase auto paksus võsas. Loomulikult pikal sirgel ilusa ilmaga keset päeva.....
Paar päeva tagasi VIA Baltical - kaitsesein- möödudes nägin vormis kätt koos "periskoobiga", ei ametniku (ainult käsi), ei masinat, ei muud, no kuulge, kaob ära igasugune lugupidamine.

Ametniku jura lugedes peab aru saama et ka tal on pere, kulud, tahaks ka olla eesrindlik ja preemiat saada ja peabki sellist jura ajama AGA no kuulge!

Palun inglikestel mitte hakata tädi Marta möga ajama et ärge kiirustage, ärgake varem, ärge tehke möödasõite, jne, jne, jne - küllap oleme siin kõik piisavalt liikuvad tegelased ja kilomeetreid seljas miljonite kaupa - peaks teadma miks on vaja teha möödasõite, ületada lubatud kiirust "kriminaalse" -10 km/h võrra, jne.
Lihtsalt - mitu berzzeet neil politseinikel siis tegelikult on?
Jutt on üks aga teod nagu miilitsal.

Miks reeglid üldse on olemas? Peamine põhjus on, et kõik saaksid samad tingimused liiklemiseks. Oletame, et sa tahad kõrvalteelt peateele keerata ja näed, et kaugelt tuleb mingi sõiduk. Teed oma manöövri ära ja kiirendades mõõdukalt lubatud kiiruseni see tagantulija kütab sulle selga, sest sa oleks justkui talle ette keeranud.
Sul on mõtlemises midagi katki, kui pidevalt peab kiirust ületama. Äkki ka punase foori alt on ok sõita, kui keegi ei näe?
Seniks kuni piisavalt suur mass liiklejaid ei suuda ennast talitseda, peabki olema varjatud mõõtmine. Mina pooldan püsikiirusalade teemat nagu on peaagu igalpool meist lõunapoole jäävates riikides. Seal on palju parem liigelda,sest liiklus on ühtalaselt sujuv.
Kui kogu Tallinna ringteel oleks püsikiiruse ala, siis päris kindlasti oleks hommikune ummik Jüri ringil olematu.

[maatriks]

Seniks kuni piisavalt suur mass liiklejaid ei suuda ennast talitseda, peabki olema varjatud mõõtmine.

Siis pole ka imestada, kui politseinikke miilitsateks peetakse. Minu jaoks sama kategooria kaamerate jälgimissüsteemiga, mida õigustatakse paari kurjategijaga, ent pilti jäävad ning liikumine salvestatakse mitmeks kuuks ka sadadel tuhandetel mittekurjategijatel.

[jkristjan]

Parem räägime sellest, et hoiatustrahv saadetakse vastutavale kasutajale A, kes võib esitada andmed, et sõidukit valdas sel ajahetkel kodanik B. Kui kodanik B tegu omaks ei võta, läheb hoiatusmenetlus üle tavaliseks väärteomenetluseks, kus tuleb tõendada isiku süü.

See on põhjus, miks seni on alati pildistatud autosid eestpoolt ning kaamerad on seadistatud selliselt, et on lootus saada ekspertiisikõlbulik pilt juhi näost, mida vajadusel kohtule tõendina esitleda.


Igasugune agant poolt pildistamine ja kiivrite pildistamine on seega hoopis midagi muud. Hoiatustrahve maksmiseks võib lakkuda A-dele, B-dele ja C-dele ja loomulikult 99,9% juhtudel lihtsalt need makstakse ära, aga õigulik olukord ja menetluse perspektiivikus on seal teine.

Me me kõik saame aru, et kui tegemist on raskete kuritegudega, siis kõik kohad on kaameraid täis ja on võimalik koguda pildimaterjal ja panna kokku toimik, mis eluliselt usutavalt tõendab isiku süü kohtu jaoks tema riiete, kiivri, liikumismaršruutide ja kasvõi isikule omaste liigutuste või kehaasendi järgi. Raskete kuritegude korral teostatakse läbiotsimised, leitakse isikute kodust riided ja kiivrid, võetakse sõrmejäljed ja DNA näidised ning ehitatakse selle peale üles süüdistuse tõendusmaterjal. Aga see kõik ei ole reaalne väikeste kiiruseületuste korral, sellist menetlust ei hakka keegi tegema, selleks ei ole aega ja ressurssi.

[urmas66]

Seniks kuni piisavalt suur mass liiklejaid ei suuda ennast talitseda, peabki olema varjatud mõõtmine.

Siis pole ka imestada, kui politseinikke miilitsateks peetakse. Minu jaoks sama kategooria kaamerate jälgimissüsteemiga, mida õigustatakse paari kurjategijaga, ent pilti jäävad ning liikumine salvestatakse mitmeks kuuks ka sadadel tuhandetel mittekurjategijatel.

Tegemist ei ole meie puhul küll mitte paari rikkujaga. Sõites hommikusel Tallinna ringteel Kanama-Nehatu lubatule +5, olen ma selgelt julm pidur, sest 80% lasevad ikka tubli +15 lubatule. Piirangud enne ummikut ei ole üldse argument, sest seal lastakse +40 lubatule sirge jalaga, et siis äkkpidurdusega seisma jääda. Meil on siin ikka väga katkine mõtlemine. Mingi enesetõestamise vajadus on kõigil, aga kuidagi valedes kohtades viiakse seda ellu. Tegelikult on need hommikused paarutajad ju peaveaga, sest see ei anna neile midagi, nad on minust 10 autot eespool ummikus ja seega ajaline võit NULL.
Kuu algul tulin Holland-Tallinn läbi saksa-poola jne ning sellist asja peaagu kuskil ei kohta. On paarutajaid,aga need on üksikud, meil aga vastupidi enamus. Sama ka Hispaanias, kus olin peale seda 8 päeva ja sõitsin ringi. Mul oli rendiauto ja panin lubatud kiirusega spido järgi ning tundus,et peaagu kõik lasid nii. Seal kus mass liikus sutskiiremini, siis ikka koos nendega, aga üldiselt oldi ikka väga sirgelt lubatu piires. Eriti just linnades.

[jkristjan]

peaveaga

Ma arvan, et see peaviga on palju suurem ja laiem veel. Vaata kogu sõidukite turgu, reklaami, äri. "Elamused", "maastike vallutamine", "sport", "adrenealiin", "kilovatid". 35-45 profiiliga rehvid 21-tollistel velgedel 2,5 tonnise 250kW mootoriga auto all. Inimesed käivad seal hommikusel Tallinna ringteel mitte tegelemas transpordiga, tööle minemisega, vaid elamustega, pingete maandamisega, püüdlustega oma absurdset liisingumakset kuidagi õigustada ja ennast sellega abielus olles paremini tunda. Sama muidugi mootorratastega, pool või enam mootorratta teemat algab inimeste peas sõnaga "sport". Ma tahaks teada, mis sport see selline on, mida üks keskmine "sportbike" omanik/ostja teeb, kes sellega kunagi ei lähe kuskile mujale kui avalikud teed avalikus liikluses? Mis spordialaga on tegemist? Huiamise olümpiaad? Aga see ongi see viga seal peas, kui inimene juba istub mootorratta peale või autosse mingi sellise meelsusega, et lähen avalikele teedele ja nüüd algab mingi sport ja kilovattide ära kasutamine ja põnevus, siis on suht perses, sealt head nahka ei tule. Kujuta ette, kui sul on näiteks relvaluba ja relv ja sa tead, et ei tohiks, aga sul ikka on pidev Robocopi kompleks ja tahaks paugutada ja auto aknast möödujate pihta tulistada ja siis sa maadled seal oma keelatud soovide küüsis, püüad metsavahel mõne paugu teha ja loodad, et politseid ei ole jne. Suht õudne, aga sõidukite ja liikluse osas on sellist kompleksi väga palju, mulle tundub, rallisõitja kompleksiga inimesed on oma sõidukitega liikluses ja maadlevad keelatud ihadega, vahel võites, vahel neile alla jäädes. Reklaamid on sellesmõttes head ühiskonna kraadiklaasid, sest reklaamijad teavad, mis töötab. Kui ikka sõidukeid ei saa müüa kui häid, praktilisi, töökindlaid, odavaid jne vaid nad lähevad nagu soojad saiad kui nad on kõige võimsamad, kõige kiiremad, meelierutavad, elamusi pakkuvad, maastike vallutavad, ralliauto häält tegevad, "sport", siis on teada, et midagi on tõsiselt perses inimeste peas.

[urmas66]

@jkristjan Sul on väga hea kirjeldus sellele, mis toimub ja seega on põhjus salajasele kiirusemõõtmisele ja kõigele muule kaasnevale täiega põhjendatud. Me peame end mega tarkadeks headeks juhtidek,kuid see oli meil siin kunagi ammu ja siis ka ikkagi võrdluses teiste liiduvabariikidega,mitte kogu maailmaga. Tänasel momendil on meil ikka väga kehvad juhid. See kes ei oska hinnata adekvaatselt olukorda ja ei pea reegleid milleksi on kehv juht.
Kui me tööl olles teeme tööd ka siis kui ülemust silmapiiril pole(mõned eriti lollid ei tee ka), aga liikluses ei suuda kuidagi olla,kui politseid või kaameraid silmapiiril pole,siis on ikka midagi väga valesti.

Ma töön ühe näite: Sõidan oma autoga üldjuhul +5km/h spido järgi ja see on GPS-i järgi +3km/h. Sõitsin kodust Pärnu poole ja just seal kus 2+1 tee lõppeb pani minust paremaskurvis mööda hall audi suurte velgedega ja hethiljem sama tooni 5.seeria bemm(tema küll juba sirgel). Minu ees kaugemal oli rekkaid ja muid autosid päris palju. Minu kiirusega ma enamusele rekkadele(kes 90-ga sõidavad) järgi ei jõua ja seega tekib möödasõidu vajadust vähe. Mõned mõned aeglasemad jäävad alati ette ja kui mingi kolonn ees, siis sellest ma lähen ka üldjuhul(kiirust korraksületades kahjuks) mööda. Üldiselt sujub sõit suht stressivabalt. Tol korral kui ma jõidsin Pärnu piirile ehk sellel esimesel suurele fooriga ristmikule,siis see halla audi ja hall bemm seisid seal foori taga minust natuke eespool. Me saime koos sama rohelisega üle. Ma ei usu,et nad seal kuskil peatusid,sest ma sõistin suht stabiilselt kogu tee ja oleks siis neist möödunud. Mul on suur ja keskmisest võimasm 4x4 auto, kuid sõidan linnadevahelisi teid 5-6l küttekuluga. Sellise kiirusega sõites ei pea mõtlema kus keegi sulle kiiruse eest trahvi tahab teha jne,kuid oled kohal samal ajal kui mõni selline halli audiga peaveaga tegelane.

[Ain]

Ok, kui asjal oleks ka tegelikult see üllas eesmärk („Meie eesmärk ei ole ju võimalikult palju trahvida, vaid liikluskäitumist muuta,“ ütles Taavi Kirss.) siis on kõik arusaadav ja piisaks ka sellest kui ametnik oleks kenasti teeääres ja kaugele näha, arusaadav ja korrale kutsuv AGA TEGELIKUS: 28.05 Tallinn-Tartu mnt kolmjalg/rahakassa tee ääres ja tegelase auto paksus võsas. Loomulikult pikal sirgel ilusa ilmaga keset päeva.....
Paar päeva tagasi VIA Baltical - kaitsesein- möödudes nägin vormis kätt koos "periskoobiga", ei ametniku (ainult käsi), ei masinat, ei muud, no kuulge, kaob ära igasugune lugupidamine.

Ametniku jura lugedes peab aru saama et ka tal on pere, kulud, tahaks ka olla eesrindlik ja preemiat saada ja peabki sellist jura ajama AGA no kuulge!

Palun inglikestel mitte hakata tädi Marta möga ajama et ärge kiirustage, ärgake varem, ärge tehke möödasõite, jne, jne, jne - küllap oleme siin kõik piisavalt liikuvad tegelased ja kilomeetreid seljas miljonite kaupa - peaks teadma miks on vaja teha möödasõite, ületada lubatud kiirust "kriminaalse" -10 km/h võrra, jne.
Lihtsalt - mitu berzzeet neil politseinikel siis tegelikult on?
Jutt on üks aga teod nagu miilitsal.

Sa seda pole kunagi mõelnud, et need on samasugused inimesed valdavalt nagu me kõik kes lihtsalt oma tööd teevad. Igalepoole satub alati ka kerge hälbega inimesi. See Sinu jutt on minuarust selline elus ja kõiges muus kibestunud inimese jutt mis kõlbaks saunalavale aga mitte avalikku ruumi..
Põõsa ja mitme berzzeetjutu valguses alusta näiteks sellest, et võta ette oma profiil ja mõtle miks Sa ei ole julgenud oma pärisnime sinna panna..

[Ikka mina]

jajahhh, muidugi muidugi.
Kui natukene viitsiks lugeda siis saaks ka aru milles point - SALAkaamerates ja ennast petvates ametimeestes (kui lubatakse mitte poliitkorrektselt ennas väljendada) - no igaks juhuks ka ametinaistes loomulikult) mitte nendes tõelistes politseinikes kes reaalselt hoiavad korda, kiirust jne ja seda AVALIKULT ja häbenemata seistes oma masina kõrval nt maantee ääres ohtlike kohtade peal.
Keegi siin keeras jutumulli "osavalt" muidugi hullude ja teiste KIHUTAJATE peale.
Ahh, ju jääb, ju ma olen ainukene kes julgeb tunnistada et olen elus paar korda kiirust ületanud kas tähelepanematusest, vajadusest jõuda lennukile, tehes möödasõitu 5 rekkast kes üksteisel konksu otsas ja kiirus meeletu, oma 75-80 km/h, jne, jne.
Hea et olen siin ainus - usk paremasse maailma pole kadunud

[Ain]

jajahhh, muidugi muidugi.
Kui natukene viitsiks lugeda siis saaks ka aru milles point - SALAkaamerates ja ennast petvates ametimeestes (kui lubatakse mitte poliitkorrektselt ennas väljendada) - no igaks juhuks ka ametinaistes loomulikult) mitte nendes tõelistes politseinikes kes reaalselt hoiavad korda, kiirust jne ja seda AVALIKULT ja häbenemata seistes oma masina kõrval nt maantee ääres ohtlike kohtade peal.
Keegi siin keeras jutumulli "osavalt" muidugi hullude ja teiste KIHUTAJATE peale.
Ahh, ju jääb, ju ma olen ainukene kes julgeb tunnistada et olen elus paar korda kiirust ületanud kas tähelepanematusest, vajadusest jõuda lennukile, tehes möödasõitu 5 rekkast kes üksteisel konksu otsas ja kiirus meeletu, oma 75-80 km/h, jne, jne.
Hea et olen siin ainus - usk paremasse maailma pole kadunud

Proovi vaadata elus laiemat pilti! Kui tahad, et maailm muutuks paremaks- proovi alustada endast! Vaata peeglisse!
Nii nagu ütlesin vaata oma profiili nime ja proovi mõtelda. Vaata oma kõiki postitusi... mida on Sul hetkel ~156 tk. Vaata mis teemad Sind erutavad. Siis mõtle mis asi see biker.ee üldse on ja mis asja siin aetakse...
Edu!

[Turist]

Ahh, ju jääb, ju ma olen ainukene kes julgeb tunnistada et olen elus paar korda kiirust ületanud kas tähelepanematusest, vajadusest jõuda lennukile, tehes möödasõitu 5 rekkast kes üksteisel konksu otsas ja kiirus meeletu, oma 75-80 km/h, jne, jne.
Hea et olen siin ainus - usk paremasse maailma pole kadunud

Olen üsna kindel, et iga päev rikun nö mõistlikkuse piiriides teadlikult mingit liiklusseaduse punkti ja julgen seda tunnistada, aga loomulikult seejuures arvestan sellega, et kusagil mulle mitte nähtavas kohas võib politseinik olla ja rikkumise trahviks vormistada. Ei näe põhjust millegi (trahvide tegemise, politseinike varjatud kohas passimise...) üle kurta.

[Ikka mina]

Miks sa Ain lähed isiklikuks?
Tänud muretsemast ma ei saa just kurta oma vaadete, suhtumise ja õiglusmeele puudumise üle.
Kui näen et pöösas passimine ja suurte sõnade tegemine („Meie eesmärk ei ole ju võimalikult palju trahvida, vaid liikluskäitumist muuta,“ ütles Taavi Kirss.) ja valetamine: on minu arust väär siis seda ka ütlen.
Ei ole sinusarnane ideaalne inimene kes kordagi pole nt kiirust ületanud ja teinud muid patte, on mul juhtunud ja suures osas kogemata.
Väljas ilus ilm, tõmba motikas käima
Peace!

[Macintosh]

Ma pole vaimustuses, et hakatakse trahvima. Kihutajaks ma end ei loe aga mootorrattaga sõites hoian teadlikult natuke kiiremat tempot kui autod – mitte selleks, et adrekalaks kätte saada vaid, et tervena koju jõuda. See on mu isiklik turvapadi: “Natuke kiiremini – natuke turvalisemalt.” Püüan liiikuda lubatud kiirusest +5-10kmh kiiremini aga viimasel ajal tundub, et see on sama hea kui istuda keset maanted ja juua teed. Olgu siis küpsistega või ilma. Enamus kihutab mööda nagu oleks teel sünnitusmajja. Ma ei taha, et kaks tonni närvilist terast ja plasti mulle kuklasse hingab enne kui saab oma (täiesti ebavajaliku) möödasõidu tehtud. Aga kahetsusväärselt täpselt seda nad teevad ja täie mõnuga. Pikivahe tundub olevat keskmise autojuhi jaoks kas sõimusõna või siis alusetu linnalegend. 9/10 nendest proovivad ikka järgi, et kui lähedale täpselt nad mu tagrattale suudavad saada enne kui kokkupuude tekib. Mõni suudab päris lähedale saada. Minu jaoks kaob sel hetkel üks oluline turvakiht.

Aga ma saan aru, et riigikassa vajab täitmist ja kiiruse mõõtmine on kõige lihtsam ja kahepalgelisem tee selle eesmärgi täitmiseks. Trahvide süstemaatiline kogumine oleks minu silmis OK, kui trahviraha suunataks liiklusohutusse ja mitte eelarve aukude täitmiseks.
Aga las koerad huguvad, karavan läheb ikka edasi.
(Neile, kellele kohale ei jõudnud siis meie siin oleme koerad.)

Kui nüüd keegi arvab, et ma mõtlesin selle turvaprintsiibi ise välja siis:

Mootorratturi veidi kiirem liikumine võrreldes autodega on aktsepteeritud ja soovitatud taktika paljudes liiklusohutuse käsiraamatutes ja koolitustes:
• Sujuv eespool püsimine aitab hoida sind nähtavana, vältida ohtlikke pimealasid ja vähendab riski, et sulle tagant otsa sõidetakse.
• Lääneriikide sõidukoolitustes (nt UK Motorcycle Roadcraft, US MSF – Motorcycle Safety Foundation) räägitakse selgelt sellest, et mootorrattur peaks hoidma enda ümber „turvavööndit“ - see tähendab, et vajadusel on mõistlik mööduda ja liikuda kiiremini, selle asemel et jääda autode vahele või neile ette.
• Eestis on see samuti mõistetav praktika – paljud kogenud mootokoolitajad soovitavad mitte jääda „autode vahele kinni“ (olen ka kohanud politseinikke, kes leiavad, et see on õige ja aktsepteeritav taktika aga nende sõnade kohaselt "seadus ei näe ette erandit mootoratturitele")

See taktika ei tähenda kihutamist või reeglite põhimõttelist eiramist, vaid:
• mõõdukat kiiruseelist (nt kui piirang on 90 km/h, siis liikuda ~95-100 km/h),
• mitte jäämist autode "surve alla",
• omaenda nähtavuse ja valikuvabaduse tagamist.

[MustVälk]

Ma olen pikkivahet mitte hoidjatega proovinud suhelda läbi ohutulede ja käemärkidega. Isegi kui nemad ei hoia pikkivahet, siis proovin rahulikuks jääda ja sõidan oma sõitu edasi. Või jään seisma ja lasen mööda.
Mind kaamerad ei häiri. Kihutan seal kus ei ole kaameraid ja linnas sõidan ilusti.

[Ain]

Miks sa Ain lähed isiklikuks?
Tänud muretsemast ma ei saa just kurta oma vaadete, suhtumise ja õiglusmeele puudumise üle.
Kui näen et pöösas passimine ja suurte sõnade tegemine („Meie eesmärk ei ole ju võimalikult palju trahvida, vaid liikluskäitumist muuta,“ ütles Taavi Kirss.) ja valetamine: on minu arust väär siis seda ka ütlen.
Ei ole sinusarnane ideaalne inimene kes kordagi pole nt kiirust ületanud ja teinud muid patte, on mul juhtunud ja suures osas kogemata.
Väljas ilus ilm, tõmba motikas käima
Peace!

Ma ei ole läinud isiklikuks. Ma ei ole kuskil ütelnud, et olen ideaalne inimene ja ei riku ühtegi seadust. Jah rikun küll! Aga ma ei võta seda kui mulle tehakse trahv või hoiatus isiklikult. Ma ei ole liiklushuligaan. Viimase 10a jooksul on vast mõned trahvid. Asja eest sain! Ma ei kibestu sellest.. Teen järeldused ja lähen eluga edasi. Ma olen pigem positiivne inimene. Vaata trahvimist näiteks selle pilgu läbi, et ma ei ületa kiirust! Teen teile tünga mehed! Passige seal põõsas aga minult ei saa te mitte ühtegi senti! Tunne sellest rõõmu!
Sõitsin eile pika tiiru tsikliga. Lahe oli!

[Turist]

Kui näen et pöösas passimine ja suurte sõnade tegemine („Meie eesmärk ei ole ju võimalikult palju trahvida, vaid liikluskäitumist muuta,“ ütles Taavi Kirss.) ja valetamine: on minu arust väär siis seda ka ütlen.

Paraku "igaühega tuleb rääkida sellest keeles, millest ta aru saab". Just varjatud järelevalve ja trahvid tegelikult muudavad liikluskäitumist ja ohjavad suuremaid huligaane. Mida rohkem seda tehakse, seda rohkem muudab. Selgesti nähtava järelevalve puhul liigeldakse kuulekalt ainult seal kus politseid näha on ja teatakse, et kui enam näha pole, siis võib jälle huligaanitseda. Näiteks ka need kiiruskaamera hoiatusmärgid enne mobiilset kaamerat on naljanumbrid, täpselt kuni kaamerani sõidetakse korralikult ja peale seda paljud jälle "keeravad ära".

[Ain]

Need õigustajad võiks minna ja rääkida näiteks selle tsiklistiga kellele kaubik otsa sõitis punase tulega(kusjuures punase tulega sõitjatest oli see kaubik juba viies) tsiklistil oli üle 20 luumurru ja mitu kuud koomas. Ja rääkida kuidas igale asjale on õigustus. Kaamerad on inimõiguste rikkumine. Mendid passivad põõsas ja täidavad riigikassat... Kõik ju ületavad kiirust. Mul lähedane oli hädas ja naine sünnitab.

[Assamait]

Nüüd siis lisanduvad enne kiiruskaamerat pidurdavatele autodele vahetult pärast kiiruskaamerat äkkpidurdavad mootorrattad - ÄKKI saab enne pilti hoo maja.
Ootame, millal esimene mootorrattur surma saab, sest üritas kaamera-kiirust päästa.

Kas kellelgi tehnilist ettekujutust? Ment on selgelt välja öelnud hetkel ainult, et mobiilne bandiit hakkab selja tagant tulistama. Aga seisvad? Tuleb mingi erisus, et jämmed postid ei mõõda, aga triibulised postid mõõdavad?

Statsionaarsete kiiruskaamerate vastu tuleb siis Temust keerajaga numbrimärgi-alus tellida ja see GPSiga integreerida... Mobiillsed maanteeröövlid on probleem...

[urmas66]

See taktika ei tähenda kihutamist või reeglite põhimõttelist eiramist, vaid:
• mõõdukat kiiruseelist (nt kui piirang on 90 km/h, siis liikuda ~95-100 km/h),
• mitte jäämist autode "surve alla",
• omaenda nähtavuse ja valikuvabaduse tagamist.

Igati loogiline jutt ja ka selgitused kuid see kõik toimib kindlasti väga paljudes riikides pea kogu euroopas, aga raudselt ei toimi see meil.
Kiirus +5+10 on meil siiski "nõrkadele". Meil oleks vaja 90 alas ees-eemal liikumiseks kiirust vähemalt 105-110 ja ka siis saab mingi "suurte velgedega hall auto" sul perses istuda, sest ta peab sulle koha kätte näitama. Tal pole seda vaja, aga ta PEAB, sest ta on ostnud omale nii vinge auto ja sellega ei saa teisena sõita.

Meie probleem pole tsiklid või üksikud kallite autodega kihutajad(neid on igalpool maailmas) vaid meil on probleem üleüldine. Paarutavad liiga paljud suvalitse autodega-busside-tsiklite-rolleritega jne sõitjad. Täiesti tavaline, et hommikul tööle sõites(+5 lubatule püsikaga) sõidab minust mööda kaubikuid, pirukaid, suvalisi odavamaotsa sõiduautosid ja mõni üksik fäänsi masin ka. Ehk meil on pea kõigil mingi "peategelase" sündroom, kus kõik peavad olema esimesena pildil.

Kui keegi mäletab kuidas sõideti kunagi ammu poolas ja leedus ning bulgaarias ja rumeenias ning paljudes endisetes sots maades, siis meil oli liiklus nendega võrreldes kuidagi tasakaalukas. Tänaseks on,aga kõik vastupidi, seal on liikluses rahu ja üldine reeglite järgi liikumine, kuid meil käib "le mans 24" isegi igal külavaheteel. Enamustes neist riikidest saadi palju tehtud just tänu mitmekordsele elektroonilisele jälgimisele. Kaameraid igale poole ja püsikiiruselalasid kõigile teedele ja asulatesse,millest maanteed läbi lähevad. Kuid ka saksamaal ja prantsusmaal ning hispaanias ja hollandis on neid alasid mingil põhjusel tehtud.
Kuniks me päriselt oma peaga mõtlema ja oma tegevusi mõtestama ei hakka, ei muutu midagi. Keskmine eesti liikleja on lihtsalt rumal ja haridust-haritust lisamata ta ei muutu.

[Macintosh]

Need õigustajad võiks minna ja rääkida näiteks selle tsiklistiga kellele kaubik otsa sõitis punase tulega(kusjuures punase tulega sõitjatest oli see kaubik juba viies) tsiklistil oli üle 20 luumurru ja mitu kuud koomas. Ja rääkida kuidas igale asjale on õigustus. Kaamerad on inimõiguste rikkumine. Mendid passivad põõsas ja täidavad riigikassat... Kõik ju ületavad kiirust. Mul lähedane oli hädas ja naine sünnitab.

Ain, sa old asjast valesti aru saanud. See printsiip mida lakkamatult propagreeritakse on: teeme seda asja, mis tulemusi ei andnud lihtsalt rohkem ja karmimalt ja kui ka see tulemusi ei anna siis duubeldame veelkord. Rohkem kaameraid, rohkem trahve, karmimalt ja kõikjal.
Erinevate maade praktikad ja uuringud on näidanud, et liiklusohutuse tõstmiseks pole lihtsat võluvitsa (trahvi) millega kõik korda saab. See on pikk protsess, milles karistuse osa on kõige väiksema, lihtsam odavam ja kõige kasutum. Võimalik. et giljotineerimine annaks paremaid tulemusi aga me peame siis arvestama, et pead tuleb maha raiuda ka kõikidel pereemadel, kes 1x 20 aasta jooksul kogemata radarisse sõidvad.
Eesti pole pika plaani jaoks kogu oma iseseisvuse aja suurt midagi teinud, kui mõned üksikud kapaaniad välja arvata. Meil puudb süsteem, meil on trahvid ja kui see ei aita siis suuremad trahvid. See on ka põhjus, miks ma ütlen, et riik on kahepalgeline, kogub trahviraha riigieelearvesse kui tulu ilma selge lubaduseta see liikusohutusse (kas või mingis kindlas ulatuses) tagasi suunata.

Ammu on selegeks tehtud, et mudel, mis töötab võik olla midagi sellist:
1. Füüsiline keskkond, mis suunab
• Kitsamad sõiduteed, tõstetud ülekäigurajad, haljastusega eraldatud sõidusuunad – füüsiline disain mõjutab käitumist rohkem kui märgid.
• Tuntud näide: Hollandi „self-explaining roads“, kus tee enda kujundus ütleb juhile, kui kiiresti ja kuidas liikuda.

2. Liikluspsühholoogia ja haridus
• Alustada koolist ja sõiduõppest – mitte ainult tehnika, vaid ka:
• empaatia,
• riskitaju,
• stressikäitumine.
• Norra ja Rootsi kasutavad psühholoogilisi komponente liiklusõppes juba pikalt. Tulemus: vähem impulsiivset ja agressiivset sõitu.

3. Normide muutmine läbi eeskujude ja kampaaniate
• Kui ühiskond muudab suhtumist „kiirustamine = lollus“, mitte „kiirustamine = oskus“, siis muutub ka käitumine.
• Näide: Rootsi “Vision Zero” – iga elu loeb, kõik õnnetused pole paratamatud. Ühiskondlik väärtus muutus, ja numbrid kukkusid.
• Eestis on küll kampaaniad, aga need on tihti hirmutavad, mitte empaatiat ja mõistmist loovad.

4. Tagasiside ja nähtavus
• Kohad, kus kuvatakse sõidukiirus ja meeldetuletus, mitte lihtsalt trahv.
• Tagasiside korrigeerib käitumist paremini kui karistus. Seda on uuritud (nt Behavioural Insights Team UK).

5. Järjepidev ja mõistlik järelevalve
• Mitte ainult radarid ja trahvid, vaid:
• märgatud ja seletatud rikkumised, mitte lihtsalt karistsued.
• hoiatused ja vestlused esmarikkujatele.
• Paljudes riikides saab väikese rikkumise eest esimese korra puhul lihtsalt meeldetuletuse – see töötab.

6. Veapunktisüsteem
• Eesmärk pole trahvitulu, vaid käitumismustrite tuvastamine ja korrigeerimine.
• Erinevalt ühekordsest trahvist koguneb ajas pilt, kes on päriselt riskikäitumisega juht.
• Võimaldab eristada „üks kord hajus tähelepanu“ vs „järjekindel kihutaja“.

Loetelu pole lõplik aga saad aru küll, et on olemas ka teisi meetodeid, millel on pikajaline ja jääv mõju.

[Jesper]

Iga Jumala kord, kui midagi järelevalves parandatakse, on vastukaja täpselt ühtemoodi - kilomeetripikkune hala sellel teemadel "miks mina sain trahvi ja teised ei saanud", "pluss kümme on ju täiesti normaalne", "riigikassa vajab täitmist" jne. Sry aga tulge mõistusele, õige kiirusega sõita ei ole raske. Vilkuva rohelisega pidurdada ei ole raske. Isegi kui mingi lohh on sabas, siis las ta sügeleb seal kui meeldib, mootorratas ei kuku lihtsalt niisama heast peast külili.

See on nagu mingi viiruslik peahaigus, et absoluutselt igaüks arvab, et ta on millegi poolest nii eriline, et reeglid temale ei kehti. Anna debiilikule kollane vilkur ja ta vilgutab seda vahetpidamata ka sõites, et kõik näeksid - siin ei sõida mingid suvalised lotod, vaid Taganurga tänava sitauputusele kiirreageeriv santehnikabrigaad! Anna tsikkel ja ta muutub kohe nii hoolivaks kodanikuks, et pargib selle risti kõnniteele - muidu oleks parklas ju 230 tühja koha asemel 229, milline raiskamine see oleks! Tõmba talle kilepüksid jalga, siis muutub automaatselt profitiimi kandidaadiks, kes lihtsalt ei saa ülekäiguraja ees isegi mitte aeglustada, sest kui vo2 langeb kolmeks sekundiks alla ettenähtu, on kogu aasta treeningplaan tuksis! Anna talle värviline kuubik selga ja ta muutub automaatselt võtmetähtsusega maailmapäästjaks, kelle ennastsalgava kihutamiseta massiliselt nälga surdaks! Pane kaks titte käeotsa tolknema, siis... oeh, ma isegi ei jaksa alustada...

Selles pole muidugi fundamentaalselt midagi halba, kui inimesed otsivad tähelepanu ja eneseteostust, lihtsalt liiklus on selleks väga vale koht, liiklus toimib hästi siis, kui kõik käituvad igavalt. Õppige ma ei tea, maalima, grillima, purjelaevade mudeleid tegema või trummi mängima, nii hästi, et kõik märkavad, sedasi on maailm palju parem koht.

[Ain]

Ma ei ole liiklusspetsialist! Aga ma püüan tuua välja mingeid vaatepunkte mida inimesed ise ei pruugi näha. Minuarust ei ole ok Sellist suhtumist avalikkuses kultiveerida kuidas trahvid on riigikassa täitmiseks, meil on politseiriik, kaamerad rikuvad minu põhiõigust jne. Sellised inimesed kibestuvad ja nad võibolla ise ei märkagi mis nendega toimub. Õppige kaotama! Saage aru, et kui sain trahvi siis tegin midagi valesti. Õppige tegema järeldusi. Proovige endas midagi muuta, et liikluses midagi muutuks ilma, et igale asjale oleks õigustus..

[Macintosh]

Minu oponendid pole vist 21. sajandi riigi kontseptsioonist päris õigesti aru saanud. 18. sajandi riigimudel lähtus sellest, et riigil on vägivalla monopol ja ta kasutab seda ulatuses, mis on vajalik oma eesmärkide täitmiseks. Tollased eesmärgid olid üsna selged: maksud, sõjavägi ja sisejulgeolek. Ülejäänu oli peenraha – luksus, millele pöörati tähelepanu vaid siis, kui aega ja tahtmist üle jäi.
Tänapäeval on enamus arenenud demokraatlikke ühiskondi jõudnud arusaamiseni, et riiki saab juhtida ka teisiti. Tugevama õiguse asemel saab lahendada asju teadlikult, targalt ja suures osas vägivallata. Meil on teadmised, oskused ja tehnilised võimalused, et hoida ühiskonda korras ilma pideva hirmu ja kontrollita.

Paraku eelistab suur osa inimesi endiselt piitsa ja prääniku lähenemist. Ja ka präänikut jagatakse, nagu ikka, väga mõõdukalt. Küsimus, mille me esitama peaksime on: kas me soovime düstoopiat või utoopiat?
See ei ole poeetiline liialdus, vaid praktiline ja igapäevane arusaam. Utoopiline riik ei tähenda lõputuid siniseid taevalotusi, vikerkaari ja roosasid prille, vaid põhimõtet, et võim kasutab oma jõudu läbipaistvalt, proportsionaalselt ja viimasel võimalusel. See tähendab ennetust enne karistust, usaldust enne järelevalvet, haridust enne trahvi.

Düstoopiline riik seevastu toimib läbi hirmu ja kontrolli. Seal ei usaldata kodanikku – seal jälgitakse teda. Seal ei kasvatata mõistvat liikluskultuuri – seal tõmmatakse radar üles ja lastakse, kuni keegi pihta saab. Seal ei lahendata probleeme, vaid mõõdetakse ja karistatakse. Mitte selleks, et olukord muutuks paremaks, vaid et süsteem iseennast toidaks. Parendamine on vaid retoorika, millega kaetakse tegelikkust.
Tänapäeval on meil olmas kõik vahendid, et luua turvaline, õiglane ja mõistlik ühiskond, kus usaldus on süsteemi keskmes. Aga kui me valime jätkuvalt automatiseeritud trahvimasinad, kohese karistamise ja narratiivi „ausal inimesel pole midagi karta“, siis me ei ehita mitte tulevikku – me ehitame lihtsalt efektiivse, külma ja hästi toimiva düstoopia.

Utoopiline ühiskond ei ole ideaalne, aga seal püütakse inimest mõista ja temasse panustada. Düstoopias nähakse inimest kui riski, mida tuleb kontrollida ja ohjeldada. Valik on olemas. Küsimus on, millise tee me ise valime – enamusele tundub millegipärast düstoopia olevat meeltmööda.

Viimase viie aasta jooksul olen saanud keskmiselt kaks trahvi või karistust aastas. Rikkumisd on suures osas olnud väikesed. Mitte ühtegi rikkumist pole ma teinud teadlikult – kõik on olnud kas tähelepanematusest või olukorrast tingitud. Enamikel juhtudel on karistus tulnud täie rauaga, ilma aruteluta, ilma kontekstita. Ainult kahel korral on politseinik minuga rääkinud ja otsustanud, et trahv pole põhjendatud – piisab hoiatamisest.
Esimene neist oli kiiruseületus 30 km/h alas, kus liikusin 62-ga. Teine kord olin autoroolis, kui sõidukil oli nii kindlustus kui ka ülevaatus puudu (isenesest kõikdie asjaolude kokkulangemine ja politsei kohaolek ning ostsus on isegi veidrad aga see on nii pikk jutt ei ei tasu siinkohal avardamist). Mõlemal juhul vaadati olukorda inimlikult, mõisteti põhjust ja selgitati, mitte ei karistatud reflektiivselt. Ja ma poleks kumbagi travi siinkohal tajunud kui ebaõiglast, sest eksimise ulatus piisavlt suur. Aga politsinik otsustas, et trahv pole siinkohal vajalik.
Sams, enamus teisi rikkumisi, isegi kui need olid ilmselgelt tahtmatud, on saanud automaatselt ja täie rauga. Nii nagu seadus võimaldab. Enamust, mitte küll kõiki, olen tajunud selgelt kui ebaõiglasi.

[Jesper]

Eks jah, kui järjekordne tahmas jolbert peateele ette keerab ja keegi tsiklijuhtidest haiglas või mulla all lõpetab, siis alustame ka südamlikust vestlusest. Kui sama asi teist korda juhtub, siis pole ka mõtet tõmmelda, saadame mingi meeldetuletuse postkaardiga näiteks, et ole ikka norm vunts, ära võta nii paljiu napsu ja vaata teinekord vähe paremini ette. Peaasi, et poleks ebaõiglust ja düstoopiat, 21. sajand ja värgid.

Ilkumist kõrvale jättes, see "rahustuspaus" on muarust geniaalne idee ja seda peaks palju laialdasemalt rakendama. Paraku ilmselgelt politseil pole sellist inimressurssi ja eks sobivate kohtade valik ole ka piiratud. Selle pärast kaameravärki arendataksegi, et sinna pole patrulli vaja ja kaamera võib olla ka kohas, kus peatumine on keeruline.

[Macintosh]

Eks jah, kui järjekordne jolbert peateele ette keerab ja keegi tsiklijuhtidest haiglas või mulla all lõpetab, siis alustame ka südamlikust vestlusest. Kui sama asi teist korda juhtub, siis pole ka mõtet tõmmelda, saadame mingi meeldetuletuse postkaardiga näiteks, et ole ikka norm vunts, vaata teinekord vähe paremini ette. Peaasi, et poleks ebaõiglust ja düstoopiat.

Äärmuste loopimine on mugav ja demagoogiline, aga see ei vii meid edasi. Kui keegi keerab peateele ette ja keegi teine lõpetab haiglas või halvemal juhul mulla all, siis on see tragöödia. Seda ei vaidlusta keegi. Aga kas lahendus on see, et igale vea tegijale kukub kaela maksimaalne trahv, varade konfiskeerimine ja nädalavahetus häbipostis koos sildi ja lehmakellaga ning edasi igavene pagendus Sajusaartele?
Kas see muudab teda paremaks liiklejaks? Kas see paneb teda järgmine kord paremini märkama? Või muudab see ülejäänud liiklejad tähelepanelikumaks? Või äkki paneb see inimesed mõtlema, kuidas toimida nii, et vahele ei jääks, mitte kuidas paremini käituda. Ainult väike hulk inimesi rikub reegleid päriselt pahatahtlikult ja süsteemselt, uuringute järgi sõltuvalt ühiskondlikust aregust 5–10%, mitte rohkem. Ometi on kogu süsteem ehitatud nii, nagu oleks iga inimene potentsiaalne seaduserikkuja. See väike protsent annab tooni, ja selle järgi luuakse reeglid, järelevalve ja karistused.

Trahv ei ole imerohi. See ei ole mingi moraalne litakas, mis äkitselt avab inimese kolmanda silma ja muudab ta liikluses valgustunuks. Hirm ei kasvata vastutust, vaid tekitab trotsi, passiivsust ja lõpuks ka ükskõiksust. Kui süsteem ei tee vahet tahtlikul sigadusel ja siiral eksimusel, siis kaob austus kogu süsteemi vastu.

Kui me tõesti tahame paremat liiklust, siis vajame süsteemi, mis suudab mõelda, mitte ainult mõõta. Süsteemi, mis ei trahvi seepärast, et “nii on lihtsam” või “eelarves on auk”, vaid oskab hinnata olukorda ja inimest.

Muidu jääbki nii, et üks unustab end hetkeks ja sõidab 80-ga 70 alas ja saab täie rauaga. Teine paugutab autoromuga mööda kõnniteed, raudlatt risti ees nagu rammimisvõistlusel, näos ilme nagu oleks just Marsilt maandunud ja mitte midagi ei juhtu. Sest radarit polnud ja keegi ei teadnud, millise kastikese alla see rikkumine süsteemis täpselt liigitub.

Korduvalt on teadlased rõhutanud, et mitte karistuse karmus, vaid selle saabumise vältimatus mõjutab inimese käitumist. Kui inimene usub, et teda võib tabada, siis see ohjeldab rohkem kui teadmine, et kui juhuslikult tabatakse, tuleb pauk eriti valus. Ja kui süsteem jätab mulje, et tabamine on loterii, siis ei kasva mitte vastutus, vaid kalkuleeriv ükskõiksus. Selles vaates on näiteks kekmise kiiruse kaamerad väga õiglane lahendus, et need ei karista mitte ühekordset eksimust vaid süsteemset eiramist.

Allikad:
1. Daniel Nagin, kriminoloogiaprofessor (Carnegie Mellon University):
“There is little evidence that increasing the severity of punishment deters crime. Certainty of being caught is a vastly more powerful deterrent than punishment.”; Nagin, D.S. (2013). Deterrence: A Review of the Evidence by a Criminologist for Economists. Annual Review of Economics.
2. National Institute of Justice (USA Justiitsministeeriumi uuringutega tegelev allasutus):
“The certainty of being caught is a vastly more effective deterrent than the severity of the punishment.” – NIJ.gov - Five Things About Deterrence
3. Beccaria, 18. sajandi õigusteoreetik, kirjutas juba 1764:
“It is not the intensity of punishment that has the greatest effect on the human spirit, but its certainty.”

Täiendus:
Minu nägemuses oleks esimene aus samm vaepunktisüsstemi loomine. Kui veapunktisüsteem oleks õiglaselt ehitatud, võimaldaks see väiksematele eksimustele reageerida paindlikult ja süsteemselt. See ei tähendaks „trahvi iga pisiasja eest“, vaid tõhusat filtrit, mis aitab tuvastada harjumuslikke rikkumisi ja keskenduda neile, kes päriselt teisi ohustavad. Aga nende vastu, kes mootoratturit nägemata peateele sõidavad see ei aita, sest põhjus miks nad seda teevad on muus: see pole alati lihtsalt “hooletus”. Probleem on aju tajus, ootustes ja tähelepanus, mida toetavad ka psühholoogia- ja liiklusohutusuuringud. Siin ei aita muu, kui ohutuskampaaniad, mootorratturi nähtavuse parandamine ja kaitsev sõidustiil.

Mõelda võiks näiteks selle üle, et viimane suurem "Märka mootorratturit" ("Märka kaherattalist") kampaania toimus 10 aastat tgasi, 2015 aastal.

[Piipz]

Ma olen autoga sada korda kiiruskaamera eest saanud, viimane oli veel eriti totter, nägin Wazest, et tee ääres on politsei, ei lasknud gaasi lahti, sest "vaevalt et nad +10 peale kottida viitsivad", oli hoopis kaamera. Ega ma hea meelega ei maksa neid aga pahane olen ikka enda peale. Minuarust ei muuda see, et motikaid pildistada saab, nüüd küll suurt midagi. Niikuinii on enamus neist enamuse ajast enamusele ette teada, seega ainult minusugused jobud ehmatavad sinna kinni ennast aegajalt. Pigem on see selline meeldetuletamise ja korralekutstumise värk, kui totaalne kontroll.

[slev]

Trahvid ei ole üldse õige asi, kui eesmärk on kihutajate käitumist muuta.
Palju tõhusam oleks juhiluba mingiks ajaks ära võtta. See oleks väga valus, sest näiteks minu suve reisiplaanid oleks kohe pekkis.

Samas on arusaamatu politsei eesmärk, mida nad on välja öelnud, et vähendada liikluses hukkunute arvu nullini.
Siis peaksime hakkama tööle sõitma hobusega nagu Kesk-Aasias