Mootorratturite paradiis Taimaal
Postitatud: 20 Jaan 2025, 15:19
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kui saabusin Bangkoki lennujaamast hotelli, mis asub kesklinnas Sukhumvit kvartalis. Hotelli administraator oli üllatunud, sest tavaliselt broneeritakse tube selles hotellis ühe tunni kaupa, aga mina kavatsesin peatuda kaks ööpäeva järjest. Öösel pidin magades kasutama mootorratturi kõrvatroppe, aga ma ei ütle miks.
Teine päev kulus peamiselt reisiväsimusest puhkamisele ning sellele, et käisin Panda Rider motopoes. Motopoode on Bangkokis üldse väga vähe, arvestades linna suurust, kuid Panda Riderit võin soovitada nii valiku kui ka hinna poolest. Sealt ostsin avatava Caberg kiivri, millel on ka väga vajalik päiksevisiir. Muu varustus oli mul Eestist kaasa võetud ja juba ka lennukis seljas. Kauplesin taksojuhilt sõiduks väga soodsa hinna ja olin endaga väga rahul, kuid ta peatus poolel teel ja käskis mul kaduda. Hiljem sain veel mitmel korral valusa õppetunni, et Taimaal on piisavalt odavad hinnad ja kedagi ei tasu täiendavalt lowball’ida.
Kolmandal päeval algas imeline motoreis Taimaal. Kuna Bangkoki liiklus on hull, siis esialgu oli motorendi poole kõndides selline tunne nagu „dead man walking“. Motorratta rentisin BSR bikeshop kaudu, mida tahaksin jällegi soovitada. Nende tsiklitel on piiramatu läbisõit ning nad müüvad ka täiskindlustust, mis on Taimaal haruldane nähtus ning inglise keelne omanik. BSR tsiklite hulgast valisin endale Honda CB300R. Minu jaoks oli oluline see, et sellel tsiklil pole tuuleklaasi, mis kuumas kliimas kõvasti jahutas.
Üllataval kombel õnnestus mul Bangkokist välja pääseda suuremate vigastusteta. Võtsin suuna mereäärsele Pattaya’le, kus elevad peamiselt välismaa pensionärid ja puhkavad turistid. Sõit kulges maanteel rekkade vahel slaalomit sõites ja oli igavavõitu. Huvitavamaks läks kohe siis kui kohale jõudsin ja hakkasin oma hotelli otsima. Saatuse tahtel algasid kõikide hotellide nimed selles piirkonnas sõnaga „Nova“, ning selle õige Nova leidmiseks pidin kitsastel tänavatel ringi keerutama. Taimaal on vasakpoolne liiklus, aga mina sattusin ristmikel pidevalt paremale teepoolele. Lühikese ajaga kulutasin niimoodi ära enamuse oma üheksast elust. Õhtul käisin tutvumas kohalike vaatamisväärsustega. Hotelli tagasi jõudes jõin kogemata kohvi soolaga ja keerasin magama.
Neljandal päeval sõitsin Pattayast edasi ida poole. Maastikud muutusid järjest mitmekesisemaks ja merevaated ilusamaks. Välja hakkas kujunema rütm, nagu ütleb Ott Tänak. Kuna päev oli olnud lühike, siis võtsin päikest ja sõitsin õhtul veel mööda mereäärt ringi kuni läks pimedaks - see juba umbes kella kuue paiku.
Viiendal päeval sai päevitamisest küllalt. Kuna ma polnud viitsinud reisi planeerida, siis valisin navigaatoril kõige kõrgema mäestiku Taimaal ja hakkasin põhjapoole liikuma. Täiesti juhuslikult viis tee läbi ühe looduskaitseala aka Jurassic Park. Ringi liikusid püssimehed ja liiklusmärgid hoiatasid mitmete suurte loomade, eelkõige elevantide ja pühvlite eest. Elevandid olid mitmes kohas kõveraks tallanud metallist teepiirded. Kõike seda nähes kahetsesin hoobilt, et polnud Eestis harjutanud üle parema õla tagasipöördeid. Sellel ajal kui sõin lõunat, tahtsid ahvid varastada mootorratta.
Kuuendal päeval jõudsin Põhja-Taimaa suuremasse linna Chiang Mai. Sõit käis nüüd mägistel teedel, kus asfalt olid hea ja kiirused suured. Märkasin, et mitmetes kurvides seisid inimesed, kes mind fotokaameraga pildistasid. See ajas ikka väga närvi – kas tõesti politseinikud? Tegelikult pakkusid need inimesed mootorratturitele pildistamise teenust, kes mägedes põlv maas kurve võtsid. Samas, mõni kilomeeter edasi oli üks Tai kolleeg sõitnud mootorrattaga betoonist teepiirdesse. R.I.P. Tema veri voolas üle kahe sõiduraja. Chaing Mais lasin pingutada ketti, mis oli lõpuni läbi kulunud. Veab kui niimoodi üldse Bangkoki tagasi jõuan.
Seejärel sattusin Pai linna, mis on päris Birma lähedal. Need mägised teed olid natuke liiga kurvilised ja järsud minu maitse jaoks. Laskumistel sisenesin kurvi sageli liiga suure kiirusega ja üritasin viimases hädas käiku alla vahetada ning pidurdada. Tsikkel tahtis seetõttu pidevalt külje ette tõmmata. Ööbisin arhailises pehkinud puidust hotellis mäeküljel, mis oli Booking.com saanud ainult suurepäraseid hinnanguid. See hotell oli tõesti ehe, eelkõige Lääne-Euroopa turisti jaoks.
Kaheksandal päeval liikusin Birma piiri äärsetes mägedes seigeldes tagasi lõunapoole Bangkok suunas. Olud olid nüüd peaaegu ideaalsed, sest laskumised polnud enam ülemäära järsud ja selliseid vaateid näeb ainult postkaartidel. Ärev hetk oli siis, kui kontrollpunktis peatas mind politseinik. Ta läks mitte midagi küsimata või seletamata oma putkasse ja hakkas pabereid täitma, aga mina seisin tsikli kõrval ja ootasin. Mõtlesin, et nüüd siis hakatakse nus* ja panin valmis 500 bahti, millega sealmail mõnikord probleeme lahendatakse. Viie minutit pärast tuli politseinik tagasi, andis mulle energiajoogi (ise kõrvuni naeratades) ja ma sõitsin minema. Raha polnud niisiis vaja. Lihtsalt et, tema päev sai väga lõbus, aga minu oma mitte eriti.
Enne Bangkoki jõudmist otsustasin veel lasta tsikli puhtaks pesta. Naissoost teenindaja oli väga kohusetundlik ja pesi survepesuriga näidikuid ja mootoriruumi nagu praeahju. Vaatasin kõike seda pealt nutt kurgus ning Bangkoki sõitsin sisse vesi USB pordis loksumas.
Kokkuvõttes on Taimaa mootorratturite jaoks nagu paradiis. Kogu aja jooksul ei näinud ma Taimaal ühtegi sääske ega putukat ning jaanuaris on ka vihma tõenäosus 0%. Liiga palav ei olnud ning mägedes oli ilm hommikuti pigem jahedavõitu. Teed on head ja liiklus on maapiirkondades väga viisakas. Oleksin väga tahtnud jõuda ka Laose piiri äärde, võib-olla kunagi edaspidi…
Teine päev kulus peamiselt reisiväsimusest puhkamisele ning sellele, et käisin Panda Rider motopoes. Motopoode on Bangkokis üldse väga vähe, arvestades linna suurust, kuid Panda Riderit võin soovitada nii valiku kui ka hinna poolest. Sealt ostsin avatava Caberg kiivri, millel on ka väga vajalik päiksevisiir. Muu varustus oli mul Eestist kaasa võetud ja juba ka lennukis seljas. Kauplesin taksojuhilt sõiduks väga soodsa hinna ja olin endaga väga rahul, kuid ta peatus poolel teel ja käskis mul kaduda. Hiljem sain veel mitmel korral valusa õppetunni, et Taimaal on piisavalt odavad hinnad ja kedagi ei tasu täiendavalt lowball’ida.
Kolmandal päeval algas imeline motoreis Taimaal. Kuna Bangkoki liiklus on hull, siis esialgu oli motorendi poole kõndides selline tunne nagu „dead man walking“. Motorratta rentisin BSR bikeshop kaudu, mida tahaksin jällegi soovitada. Nende tsiklitel on piiramatu läbisõit ning nad müüvad ka täiskindlustust, mis on Taimaal haruldane nähtus ning inglise keelne omanik. BSR tsiklite hulgast valisin endale Honda CB300R. Minu jaoks oli oluline see, et sellel tsiklil pole tuuleklaasi, mis kuumas kliimas kõvasti jahutas.
Üllataval kombel õnnestus mul Bangkokist välja pääseda suuremate vigastusteta. Võtsin suuna mereäärsele Pattaya’le, kus elevad peamiselt välismaa pensionärid ja puhkavad turistid. Sõit kulges maanteel rekkade vahel slaalomit sõites ja oli igavavõitu. Huvitavamaks läks kohe siis kui kohale jõudsin ja hakkasin oma hotelli otsima. Saatuse tahtel algasid kõikide hotellide nimed selles piirkonnas sõnaga „Nova“, ning selle õige Nova leidmiseks pidin kitsastel tänavatel ringi keerutama. Taimaal on vasakpoolne liiklus, aga mina sattusin ristmikel pidevalt paremale teepoolele. Lühikese ajaga kulutasin niimoodi ära enamuse oma üheksast elust. Õhtul käisin tutvumas kohalike vaatamisväärsustega. Hotelli tagasi jõudes jõin kogemata kohvi soolaga ja keerasin magama.
Neljandal päeval sõitsin Pattayast edasi ida poole. Maastikud muutusid järjest mitmekesisemaks ja merevaated ilusamaks. Välja hakkas kujunema rütm, nagu ütleb Ott Tänak. Kuna päev oli olnud lühike, siis võtsin päikest ja sõitsin õhtul veel mööda mereäärt ringi kuni läks pimedaks - see juba umbes kella kuue paiku.
Viiendal päeval sai päevitamisest küllalt. Kuna ma polnud viitsinud reisi planeerida, siis valisin navigaatoril kõige kõrgema mäestiku Taimaal ja hakkasin põhjapoole liikuma. Täiesti juhuslikult viis tee läbi ühe looduskaitseala aka Jurassic Park. Ringi liikusid püssimehed ja liiklusmärgid hoiatasid mitmete suurte loomade, eelkõige elevantide ja pühvlite eest. Elevandid olid mitmes kohas kõveraks tallanud metallist teepiirded. Kõike seda nähes kahetsesin hoobilt, et polnud Eestis harjutanud üle parema õla tagasipöördeid. Sellel ajal kui sõin lõunat, tahtsid ahvid varastada mootorratta.
Kuuendal päeval jõudsin Põhja-Taimaa suuremasse linna Chiang Mai. Sõit käis nüüd mägistel teedel, kus asfalt olid hea ja kiirused suured. Märkasin, et mitmetes kurvides seisid inimesed, kes mind fotokaameraga pildistasid. See ajas ikka väga närvi – kas tõesti politseinikud? Tegelikult pakkusid need inimesed mootorratturitele pildistamise teenust, kes mägedes põlv maas kurve võtsid. Samas, mõni kilomeeter edasi oli üks Tai kolleeg sõitnud mootorrattaga betoonist teepiirdesse. R.I.P. Tema veri voolas üle kahe sõiduraja. Chaing Mais lasin pingutada ketti, mis oli lõpuni läbi kulunud. Veab kui niimoodi üldse Bangkoki tagasi jõuan.
Seejärel sattusin Pai linna, mis on päris Birma lähedal. Need mägised teed olid natuke liiga kurvilised ja järsud minu maitse jaoks. Laskumistel sisenesin kurvi sageli liiga suure kiirusega ja üritasin viimases hädas käiku alla vahetada ning pidurdada. Tsikkel tahtis seetõttu pidevalt külje ette tõmmata. Ööbisin arhailises pehkinud puidust hotellis mäeküljel, mis oli Booking.com saanud ainult suurepäraseid hinnanguid. See hotell oli tõesti ehe, eelkõige Lääne-Euroopa turisti jaoks.
Kaheksandal päeval liikusin Birma piiri äärsetes mägedes seigeldes tagasi lõunapoole Bangkok suunas. Olud olid nüüd peaaegu ideaalsed, sest laskumised polnud enam ülemäära järsud ja selliseid vaateid näeb ainult postkaartidel. Ärev hetk oli siis, kui kontrollpunktis peatas mind politseinik. Ta läks mitte midagi küsimata või seletamata oma putkasse ja hakkas pabereid täitma, aga mina seisin tsikli kõrval ja ootasin. Mõtlesin, et nüüd siis hakatakse nus* ja panin valmis 500 bahti, millega sealmail mõnikord probleeme lahendatakse. Viie minutit pärast tuli politseinik tagasi, andis mulle energiajoogi (ise kõrvuni naeratades) ja ma sõitsin minema. Raha polnud niisiis vaja. Lihtsalt et, tema päev sai väga lõbus, aga minu oma mitte eriti.
Enne Bangkoki jõudmist otsustasin veel lasta tsikli puhtaks pesta. Naissoost teenindaja oli väga kohusetundlik ja pesi survepesuriga näidikuid ja mootoriruumi nagu praeahju. Vaatasin kõike seda pealt nutt kurgus ning Bangkoki sõitsin sisse vesi USB pordis loksumas.
Kokkuvõttes on Taimaa mootorratturite jaoks nagu paradiis. Kogu aja jooksul ei näinud ma Taimaal ühtegi sääske ega putukat ning jaanuaris on ka vihma tõenäosus 0%. Liiga palav ei olnud ning mägedes oli ilm hommikuti pigem jahedavõitu. Teed on head ja liiklus on maapiirkondades väga viisakas. Oleksin väga tahtnud jõuda ka Laose piiri äärde, võib-olla kunagi edaspidi…
