Et kõik ausalt ära rääkida, pean minema tagasi aega, kui keset talve järsku läks jutt lahti, et pärast pea 30 aastat on Ducati taas teinud ühepütalise. Supermoto, mida ise nimetab Hypermotardiks. Turundus-pasun hüüdis, et kõigi aegade kõige võimsam ühepütaline ja revolutsioon ja bla-bla, tavapärane haip. Sinna juurde veel kohutav videomaterjal pidutsevatest noortest, kellest enamus iial midagi nii kallist endale lubada ei saaks..
Eniveis, esimese hooga jättis see supermoto mind mõnevõrra leigeks, aga mis kõrvad (khm) kikki ajas, oli potensiaal, et sellele platvormile sünnib ka törtsu universaalsem kaksik-sport ja vot see oleks juba (vähemasti käesoleval hetkel) rohkem minu tassike teed.
Küsisin siis Bikepointist, et kas nemad on äkki kursis, kas on lootust Ducati 698 HyperEnduro vms sünniks, aga sealt tuli noot, et kui, siis ilmselt mitte niipea. Minu poolt läks vastu noot, et vist oleksin sellisel juhul Ducatist huvitatud ja paneks oma Triumph Bobberi müüki (mis mugavasti nende juures seal talvitus). Siis aga jäi see teema soiku, sest tegin ise ka peas arvutused, et summa-summaarumid kõrvale jättes - kui mu Bobber läheb nende juurde komisjoni müüki ja kui sellele kevadel ostjat ei leia, siis on reaalne olukord, et ühel hetkl on ilmad ilusad, ja mul pole ratast, millega ringi sõita..
Mõtlesin siis, et müün parem ise ja vaatan edasi, mis järgmisena võtta. Aga võta näpust - ühel päeval potsatas postkasi kiri, et mu Bobberile on huviline, mis raha eest ma selle ära annaks. Ja siis käis juba kõik mega-kiirelt ja Bobber oli läinud ja Eesti seni ainus isend Hypermotard 698 oli minu nimel

Tsiklil on siis üks pool 1299 Panigale L2 mootorist, kogu masinal kaalu väidetavalt kilo-paari võrra rohkem kui KTMil-konkurendil (see SMC-R, või 701 Supermoto, või SM 700). Kui Austria toodang võib kiidelda tugevama väändega ja jõulisemate pööretega seal keskmiste kandis, siis 698 Mono läheb palju kõrgemale pöördesse ja põhiline jõud on ülemises otsas. Asjatundlikumad teavad seletead, et parem vääne madalal on supermoto jaoks kardirajal kõvasti parem, aga kuna ma ei otsi tsiklit kardirajale vaid peamiselt linna, siis mulle on see suht pohh. Ma ise loodan, et linnakiirustel on tsikkel vähem närviline kui konkurent ja on üleüldiselt mõnusam. Aga eks näis. Olen siiani katnud võib-olla max 20 km poest koju sõites ja üks väike rind kodu kandis ja kuna õues on veel kõik sigajäine, siis pole julenud ratast Urban seadest välja võtta. Lisaks pehmemale gaasi-käitumisele vaigistab see ka kõvasti mootorist tagarattasse jõudvaid hobuseid..

Nagu ikka - mingit meeletut ümberehitamist ma sellega ei plaani. Kuna mudel on väga uus, siis järelturg on veel suht olematu. Kui ühel hetkel see seis paremaks läheb, siis ilmselt paneks mingit vähe asisemad ja saledamad lõpupütid (ilmselt Arrow). Tahaks osta ka teisaldatava Puig tuuleklaasi, mida pikematel otstel kasutada. Ma tean, see muudab tsikli mõnevõrra ebardlikuks, aga seda kasutaks tõesti ainult maanteel. Lihtsalt siiber on hammastega esirauast kinni hoidmisest, nagu ma oma 701 supermotoga tegema pidin..
Ja siis tellitud on juba ka Rottweileri kinnitusega peeglid, mis lähevad käekaitsmete külge. 701 peal need olid ja kuigi need on napakalt kallid, siis need on kõige paremas asukohas, kõige tagasihoidlikumad, vibreerivad kõige vähem ja minu jaoks väärt seda raha.
Kui olen jõudnud hea ja rahuldavad uue disainini, siis ilmselt tuleb ka taaskord Crostic kleebisering.
Ja kui rehvid ära kuluvad, siis ilmselt järgmisena panen Pirelli Scorpion Rally STR rehvid alla.

Pilte kah:

Aga et miks ma siis oma ilusa Bobberi maha müüsin? Ja miks ma võtsin supermoto, kui ise seletan, et tahaks metsapoole masinat?..
Kõik täiesti head ja mõistlikud küsimused. Oleks mul mingi väga mõistlik vastus ka, siis ma ei peaks hakkama midagi luuletama. Oli isu uue ratta järgi, võimalus tekkis ja haarasin võimalusest kinni..
Tegelt pärast ühte hooaega Bobberi seljas ma tundsin, et selliste sõitude jaoks, nagu mina teen, on seal ikka liiga palju ratast. Liiga raske ja kohmakas ja kuigi välimus on imeilus ja hääl mõnus mehine - selline super-kerge võrr nagu see 698 Mono on ikka kõvasti lõbusam. Vähemasti minu jaoks. Lisaks see kõrge isteasend, mis annab linnas mõnusalt hea ülevaate.
Ja enduurokaga pole mul kiiret. Lapsed ikka veel liiga väikesed ja võtavad jätkuvalt lõviosa mu tähelepanust, mis tähendab et kuskile kaugele ja kauaks müttama nii kui nii veel ei lähe. Ja poodi piima järgi kihutada on supermotoga väga mõnus. Lisaks - retsilt ilus masin on ka see Ducati. Loomulikult on see vaataja silmades kinni, aga minu jaoks on ta mõnevõrra nägusam ja paremate proportsioonidega kui konkurent. Kütusekork on ka normaalsema koha peal - kui sabakott selja taga, siis ei pea iga kord tankimiseks seda lahti sõlmima.
Ühesõnaga - põhjuse/vabanduse leiab alati.

Õnnelikke kilomeetreid , Ducatid on nohh, lihtsalt super sexid, Itaalia disaini vastu ei saa mitte miski ja tehnika poole pealt ega hullem ikka pole kui teised .
Ise kulgen (vist elu jooksul kolmas Kolhoosis Tehtud Motikas ja olen rahul aga kui oleks lisa võimalusi (üleliigset pappi) siis murraksin vist koheselt KTM-mile Desert Xga truudust või tooksin lisa pruudiks garaazi .
Momendil saab mõistus veel võidu.
Eks maailm on häid rattaid ääreni täis, üks parem kui teine aga mõni meeldib kohe rohkem - justkui kooli diskol omal ajal

Ducatiga vist tsiklifännil sama nagu autofännil Alfa Romeoga, et sa pole õige petrol head kui pole vähemalt ühte omanud.
Ma siin ootan samuti seda õiget hetke Desert X garaažiuksest sisse lükkamisest.

Ma mäletan ka seda Alfa Romeo väidet, aga seal vist oli see, et selle masina puhul pead ikka hingega asja juures olema, kuna see konstantselt vajab hoolt ja tähelepanu, et normaalselt liiguks. Ma natuke loodan, et kaasaegne Ducati on natukene töökindlam
Kuigi jah, täiesti uus mootorilahendus, üldse uus mudel - ilmselt neid beebi-probleeme ikka tuleb.

Eks see itaallaste tehnika ole ka arenenud ja paranenud ning tänapäevane auto või mootorratas pole vast ainult päris “hulludele” mõeldud. Tänapäeval ei räägita enam Fiatist kui roostehunnikust jne., täitsa kestavad. Sama ratastega, ega neidki muretuteks sõidunaudingu pakkujateks peetud, itaallase omanik pidi olema ikka õlinäpu kiiksuga kohe algusest peale. Need ajad vist möödas.
Aga noh, uue ratta puhul siis - näpp õliseks!

Lahe ratas jah, kindlasti funktsionaalne

Õlitopsid (neil oli ka n.ö. meditsiiniline termin proovide andmisele aga las olla) lenksul ja siis see pidurivooliku kaar?
Need kaks asja lähevad vist itaallaste kiiksude alla, et jutu teemat oleks

@hmm Kusjuures ma pole päris kindel, aga üks nendest õlitopsidest on kuidagi eriti kiivas.. Kuigi need tahaks mingi vähe viisakamade vastu välja vahetada ühel hetkel. Rizoma on restilt kallis, aga kui nii näos istuvad, siis tõesti võiks olla vähe viisakamad..

Aga see pidurivooliku kaar on pigem nagu sedalaadi tsiklite teema.. KTMi suurtel ühepütalistel on see voolikupundar täpselt sama moodi "prominentsel" kohal.

Otsisin huvipärast oma vana Husky pildi välja ja seal jah, see juhtmepundar pole võib-olla päris nii näos, aga ikkagi suht sarnane lahendus:

Ma Desert X i kogemuse pealt või öelda, et tuuningvidinad, esimesed hakkavad tulema poole aasta pärast, suurema valikuni läheb aasta.

https://youtu.be/VziyPIki7Fw
woolichi tugi taha tuleb siis näeb palju sealt välja pigistatakse

Ma vaatasin ka seda, uuemas video võttis ta õhufiltrilt kaane maha ja tuli juba mingi 3-4 hobust juurde ja tasandas mitu auku ära..

Sai mõned peeglid juurde kruvitud.. tea, vist palju sai...

Tegelt teema selles, et sain uued peeglid kätte ja hooga kruvisin käepidemete külge, aga kui hakkasin vanu peegleid maha keerama, tuli välja, et need neetud originaalpeeglid hoiavad ka vedelikupotskasid ratta küljes..
Kuni uued poldid kohale jõuavad, saab uhkeldada keskmisest parema tahavaatega

Sain peegli asenduspoldid kätte. Kruvisin originaal-peeglid maha ja vedelikupotsikud poltidega jälle ilusti lenksu külge kinni. Siis aga vaatasin, et see sidurivedeliku reservuaar on väga lõdvalt kinnitatud ja otsustasin kruvi üle käia. Sai päris mitu-mitu keeret juurde keeratud ja ootasin, et seal see kummitihend kinni hakkaks, aga siis käis krõks ja polt oli pooleks. Tuli välja, et mutter jõudis vindi lõppu enne kui korralikult potskat kinni hakkas hoidma..
Kohalikust väikesest ehituspoes sain natukenegi sarnase kinnitusdetaili (mingi mööbli süvistatav jublakas) ja õnneks leidsin oma piiratud tagavarast ka õige suurusega poldi.

Väga kibelesin juba sõitma ja vähemasti sain kõik jälle sõidukorda, et midagi niisama ei tilpne. Kaassõitja jalased kruvisin ka külge. MItte, et ma väga ette näen kedagi minuga lähiajal kaasa sõitmas, aga ma olen harjunud kandasid nende vastu puhkama ja selle pärast mulle meeldib, kui need olemas on. Poisil mul ka lõbusam kui on rohkem mille otsas turnida

Hetkel siis komplekt selline: