Kahtlesin esialgu kas see jutt siia ikka sobiks, aga kuna teema on mootoratturite reisikirjad, mitte ainult mootorratast transpordivahendina kasutades tehtud reiside reisikirjad, siis ehk läheb läbi. Lõppeks sõitsin suure osa ajast ikkagi kahel rattal. Päris kogu lugu kirja ei pane, aga sellised asjad, mis kohe jooksvalt meenuvad.
Tekkis võimalus külastada tuttavaid kohalikke Filipiinidel. Lennupiletid said ostetud juba 9-10 kuud varem, kui sooduspakkumine tehti. See andis umbes tuhat eurot rahalist võitu, võrreldes lihtsalt omale sobivate kuupäevade valimisega ja oli otsustavaks tõukeks selle reisi ette võtmisel.
Paar kuud ennem plaanitud lendu, hakkasin vaatama rataste rentimise infot, sihtkohaks oleval saarel ning panin kaardile mõned punktid huvitavatest kohtadest, mida võiks vaatama minna. FB-s oli üks Valkyrie riders grupi tegelane maininud, et rendib seal saarel mootorrattaid. Kuna enamus rendipunkte pakuvad 100-150cc rollereid, siis kirjutasin
tegelasele, et uurida mida temal pakkuda oleks, millel kindlasti kohvrid küljes, et saaksin ka oma riided jms. nodi seljakoti asemel kuhugi mugavamalt paigutada. Mõne aja pärast sain pakkumise BMW GS650, millel on topbox. Hinnaks 4000 PHP päevas (ca 65 EUR). 150cc roller samasuguse pagasilaiendusega maksab sõltuvalt rendipunktist 5-10x vähem. Loobusin siis seekord mootorrattaga sõidust ja läksin rolleri teed. Mainin siia ära, et 4000 PHP päevas on juba selline hinnaklass, et kui koha peal oleks plaan viibida kuu või kauem, kannataks kasutatud rollu osta, ära hooldada ja sellega sõita. Teoreetiliselt saaks pärast müügist veel midagi tagasi ka.
Suve jooksul jõuti lennuplaane mitu korda ringi muuta ning ka juba reisi alustanult, olin sunnitud vastu võtma üllatuse, kui üks lennuk "hoolduskõlbmatuks" kuulutati ja lend ära jäeti. Mind kupatati hoopis teise lennufirma lennule, mis Frankfurti lennujaamas omaette elamus on. Sain seal kokku vist 5 korda passi näidata ja vähemalt 3 korda turvakontrolli läbida.
Kõik lendudega seotud vintsutused lõpuks selja taga, astusin Lapu Lapu saare lennujaamast välja ja sain tugevalt vastu vahtimist õhuniiskuse ja kuumaga. Mul oli lennust veel fliis selga jäänud, mis siis unise inimese kohta erakordselt vilka liigutusega maha tõmmatud sai. Seejärel varustasin end kohaliku rahaga lennujaama automaadist ning võtsin takso juba broneeritud hotelli. Paar päeva olin üsna paikne, kohanedes ajavööndi ja temperatuuriga. Samas ka jõudumööda Cebu City vaatamisväärsustega tutvust tehes. Külastasin San Pedro nimelist hispaanlaste ehitatud kindlust, Magellani risti ja Santo Niño kirikut. Santo Niño on nende kristliku elu kõige tähtsam reliikvia. Veel sõitsin Jeepney nimelise marsruuttaksoga ja kuulasin ööpäevaringselt kukelaulu ja maitsesin balut, lechon ning muude eksootiliste nimedega toitusid.
Saabus aeg roller võtta ja hakata kaugemaid tiire tegema. Läksin ZG Rental nimelisse ettevõttesse, kellega oli kokku lepitud kohvriga Yamaha Nmax rent. Kohale jõudes selgus, et mingi paha ameeriklane ei olnud ratast kokkulepitud ajaks tagasi toonud. Anti mulle asenduseks Xmax, mis on küll 300cc mootoriga, aga kohvrit nad temale paigaldama nõus ei olnud, seega jäi kokkulepe, et kasutan seda sel päeval, ilma lisatasudeta ja pärast tulen tagasi broneeritud ratta järgi. Huvitaval kombel, olgugi, et mootoritel kahekordne kubatuurivahe, ei saanud väga aru, et kiirendus erineks. Nmax oli muidugi ka hulka kergem.
Rattad alla saanud, suundusin suurlinnast välja. Esimeseks külastasin Leah templit, mis on võrdlemisi värske ehitis ja sisuliselt mälestusmärk ühe jõuka mehe kadunud abikaasale. Seal oli vaatamist omajagu, aga kahjuks pääsesime sisse vaid ühe poole esimesele korrusele, mujal käis mingisugune ehitustöö. Avanes ka hea vaade linnale, kust just lahkunud olin. Lisaks nägin spetsiaalselt turistide jaoks loodud politseid. Ei tea kas see oli kohaliku muuseumi erieksponaat või mitte, aga mujal sellise kirjaga tegelasi ei näinud. Edasi sai sisse põigatud Väikeseks Amsterdamiks ristitud Sirao botaanikaaeda. Hollandi elemente oli sinna kuhjatud küll, aga mäestikuvaated ei haakunud kuidagi.
Öö sai mööda veedetud bookingu kaudu leitud majutusasutuses, mis õnneks aktsepteeris ka bookingu kaudu tasumist. Tasu oli küll vaid kolossaalsed 10 EUR, kuid kuna minu kaardid seal riigis pea kuskil terminalides ei toiminud, siis kadus sularaha uskumatu kiirusega käest. Ent ka väiksemate kohtade pangaautomaadid ei aktsepteeri välismaiseid kaarte. Kui häda päris käes, siis Western Unioni punkte on pea igal pool, nii et saab endale sellisel viisil sularaha "kanda".
RedDoorz nimeline majutus oli oma hinda väärt. Konditsioneeri ei olnud, kuid ventilaator siiski anti. Toa uks ei olnud väljast poolt lukustatav, kuigi võti anti, dušš oli seinas olemas, kuid vett sai vaid kraanist. Õnneks oli kopsik ja ämber, nii et pesemise lahendas ära.
Alguses oli plaan järgmise päevaga sõita saare põhjatippu välja, kuid kuna rahapuudus pitsitas ja ei teadnud kas kütusest jätkub linna tagasi jõudmiseks, kus saanuks jälle sularaha välja võtta, siis päris nii kaugele ei jõudnud. Kohaliku tuttava soovitusel sai külastatud Bogo Citys asuvat kirikut, kus olid üsna verised kristuse kujud ja ka üks Neitsi Maarja kuju, mis väidetavalt on ime korda saatnud. Kohalike sõnul olla ta suure laevahuku aegu nutnud. Seda tüüpi reliikviaid on üle kogu saare palju, ja inimesi kes neid ümmardamas käivad on samuti suurel hulgal.
Edasi oli suunaks tagasi, juba varem mainitud põhjusel. Ent, et sadulas istumine liiast pikk ei oleks leidsin kaardilt mälestusmärgi, mille juures peatuda. Tegu on Jaapanlaste esimese alistumise punktiga sel saarel ning mälestusmärgi hooldaja on neiu kes ise 2,5 aastasena osasid sündmuseid pealt näinud ning lahkelt mälestusi jagama nõustus.
Linnas varusid täiendades jäi kaubanduskeskuses silma üks huvitav IT teenuste pakkuja ja korraliku tagavedrustusega ratas. Siin ei ole kaks amorti ühele küljele viidud, vaid topelt oli mõlemal pool. Juba eos Aasiasse mõeldud masin.
Mida aga poodides ei müüdud on vihmakeebid. Väiksema vihma võtsin küll selles palavas rõõmuga vastu, aga kuna mõni päev kallas ikka korralikult, tundus, et oleks parem ennast vihmakeebiga varustada. Kohaliku abiga sai lõpuks leitud vihmakeepidega hangeldaja kontakt, kes pakkus välja ühe poe parkla, kokku saamise kohaks. Sinna jõudes ja hangeldajaga ühendust võttes paluti edasi liikuda üht kõrvaltänavat pidi, kaubamaja taga. Nii jupi kaupa juhiste järgi edasi liikudes sai lõpuks hangeldajani jõutud ja 200 PHP (ca 3,5 EUR) eest 2 korralikku vihmakeepi soetatud. Tegu oli tugevate keepidega ja elasid mitu kandmist üle, ilma et mingeid rebendeid ega probleeme trukkidega tekkinud oleks.
Järgmistel päevadel sai keskendutud rohkem looduslikele vaatamisväärsustele. Mäestikuvaateid teedelt väga palju ei ole, kuna vaateid varjavad kas dzungel või majad. Siit-sealt vilksamisi midagi näeb. Koskesid on mägedes palju. Kõiki ei jõuaks kuidagi läbi käia, kuid sai tehtud mingi valik, eelnevalt netis nähtud piltide põhjal. Enamike koskede juurde pääses kenasti ligi, kuid ühe juurde ei õnnestunud kuidagi navigeerida. Ikka jõudsime mingitesse hoovidesse. Ühest pakkus perenaine kohe välja, et parkige aga ratas ära 10 PHP parkimistasu ja poeg juhatab kose juurde. Juhataski, kõige otsemat teed, üle põldude, läbi aiamaade ja hoovide. Kusjuures kõndida ei tulnud palju, vaevalt 15-20 minutit ühes suunas, aga oma peaga ei oleks seda kohta kuidagi üles leidnud. Sai poisile ka toreda retke eest jotsi jäetud, mida sealkandis turistidelt ka mingil määral oodatakse.
Viimasel pildil oleva kose juurde viis kitsas tee, kuhu peale oma rattaga ei lubatud. Öeldi, et maksa ja sõidutame sind rattaga viimase pool või kolmveerand kilomeetrit alla. Kuna ma kahtlesin kas ma tahan kohaliku noore naga, kes minust 2-3 korda vähem kaalub, taha istuda, käisin välja ultimaatumi, et sõidan oma rattaga või lähen jala. Irvitati vastu, et mine siis jala. Oli see vast jalutuskäik. Päris 45 kraadise nurga all see tee ei langenud, aga palju puudu ka ei jäänud. Alla ei olnud ilmselgelt veel nii kohutav minna, aga üles tulles sai ikka kaks või kolm korda hingetõmbepause tehtud.
Looduslikuks vaatamisväärsuseks liigitan ka poolmetsikute ahvide vaatamist. Tegu on täiesti kohalike loomadega, kes on suurimad kohalikud kiskjad. kuna inimestele meeldib ahve nuumata ja kiputakse igasugust sodi sisse söötma, siis on tekitatud spetsiaalne koht, kus saab käia ahve söötmas ja sobivat toitu antakse pisikese raha eest koha peal. Ahvid on inimestega harjunud ja lasevad päris ligi, isegi kui toitu näpus ei ole.
Kui saare lõunatipu juures oli ära käidud, siis tagasiteele jäi veel üks matkarada mis viis kohaliku kõrgeima matkatava mäe tippu. Kohalikud kutsuvad seda Osmena Peak. Nagu paljude koskede juurde, ka sinna mäkke omapäi ei lubata, peab giidi võtma. Ametlikud tasud ei ole suur raha, vast 40 või 60 PHP inimese kohta ning giidi teenus on rannikust eemal elavatel kohalikel tihti ainuke sissetulek. Tipp ise ei ole kõrge, vast kilomeeter kopikatega, üle merepinna. Aga ikkagi kohalik kõrgeim, nii et vaade on kena. Saare mõlemad kaldad nagu peo peal.
Osmena Peak juurest lahkudes valisin google kaardi järgi kõige otsema tee järgmisesse linna. See tee ei olnud suures osas veel valmis. Sain üsna selgeks, et offroad ei ole rollerite jaoks. Järsku langust kivide otsas turnides tundsin käiguga pidurdamisest ja üldse sidurist puudust. Võimalik et see ei oleks nii väga häirinud, kui mul oleks mingisugust offroad kogemust.
Hispaania-aegsetes ehitistes on suures osas kasutanud ehitusmaterjalina koralli. Seda oli näha seintes ja sillutistel. Viimane ehitis-vaatamisväärsus oli Simala pühamu, mis on midagi kloostri ja palverännakute kiriku vahepealset. Peamiselt, nagu kirikud ikka, raha kasseerimise masin. Väikese raha eest sai vastavast letist isegi Neitsi Maarjale sünnipäevatervitusi saata.
Sellega sai tollele retkele joon alla tõmmatud. Paar päeva veetsin veel tuttavate seltsis niisama mulli ajades, kohalikke vilju süües jms rahulikumate tegevustega tegeledes .
