Kõige halvem idee oli kümmekond aastat tagasi võõra tsikliga sõita ja siis sellega kõhuli panna. Valus ja kallis oli- põlv, käsi, heebel, suunakas, peegel, käiguvaheti... Nii häbi oli, et nägin seda kolarit hiljem mitu korda uneski. Tänaseni ei ole päris täpselt aru saanud, kuidas kõik juhtus...

Olin 13 ja jaurasime tuttavatega kuskil põllul, kui üks kamraad pakkus lahkesti oma rollerit proovida. Kuna polnud kunagi varem ühegi mootoriga kaherattalisega sõitnud, aga tahtsin ikka äge olla, võtsin veel ühe preili taha istuma ja nii me kenasti seal ringi kärutasime. Hakkasime ülejäänud seltskonna juurde oma ringiga tagasi jõudma, kuid pidurdamise asemel keerasin miskipärast gaasirutskat peale ja leidsin otsasõiduks AINUKESE asja, mis seal põllul oli - valge žiguli. Ratas maandus kenasti auto vasakus esikoopas ja mina oma esihammastega esiklaasis. Rahval oli nalja kui palju, roller oli mõlkis, autol olid kraapsud-kriimud ja minu üks esihammas pooleks. Rollerijuhile maksin kahjude hüvitamiseks 300 krooni ja žiguli omanik ei tahtnud sentigi - vist hakkas kahju. Vanematele ütlesin, et esihammas murdus jalgrattaga kukkudes. Rohkem pole seda seltskonda näinud ja ega nad õnneks mind ära ka ei tunneks. Häbi on ikka suur

Käisn proovisõitu tegemas 600 cbr ja painutasin taga rattasse, hakkas üle minema, see hetk mõtlesin et kus ikka oli loll idee.
Aga ei läinud.

TAIM kirjutas:

Käisn proovisõitu tegemas 600 cbr ja painutasin taga rattasse, hakkas üle minema, see hetk mõtlesin et kus ikka oli loll idee.
Aga ei läinud.

Ja selliste asjade pärast saabki proovisõidule alles siis kui raha ja dokumendid omanikku vahetanud

Plika nagu ma olen, blond ka pealegi, peaks nagu olema baasi küll, et sellel teemal sõna võtta.
Eelmiselt aka esimeselt hooajalt väke vahejuhtum..

Ratas oli vast tolleks hetkeks alla kuu aja eksisteerinud kui oli parajasti kevadise semestri lõpp ja minul vaja hommikul eksamile vurada. Juhtumisi jagus eelnevaks ööks vaid jupike und, mistõttu olin ikka jube uimane küll. Aga no kes sellisel palaval suveilmal raisku siis laseks minna, kähku täisvarustus ilusti selga, ratas välja ja üsna uljalt kooli poole ajama. Jõuan vaevu 1 bussipeatuse jagu sõita kui ratas hakkab korra turtsuma ja jääb üldsegi seisma. Proovin käivitada, ei piuksugi, ajab ikka kukalt kratsima küll. Hetke pärast mõtlen, et küttes ometi ju asi olla ei saa. Loksutan, ei loksu midagi, vaatan paaki, täiesti tühi. Imelikul kombel oli paagi täitsa kuivaks lürpinud ta, kuigi reservi polnud näppinud. Ei, küttes asi olla ei saa, seda ju pole! Edasine idee oli kiirel sammul (a'la kümme minutit) koju tatsata, kankuga rattale joodavat juurde tuua (kui seda seal on, ja kui pole, siis kiirelt tanklast läbi) ja siis ideaalis veel väikse hilinemisega eksamilegi jõuda. Mõeldud, tehtud. Kogu oma varustuses kuuma ilmaga kiirelt jalgsi koju, kodus kankus paras tilk võrrile mõeldud kütet - pole hullu, võtan kaasa, pärast kähku tanklast puhast kütust peale ja suitseb mitte-nii-hullusti. Annan siis jalgadele valu, et kiirelt rattani tagasi jõuda, kanku käe otsas, juuube palav on juba. Ratta juures avastan, et meeleldi tangiks ära, aga võtit pole enam kuskilt võtta. Ei ole seda üheski taskus ega kiivri sees. Eriti totter lugu, et ma koju läksin ja sealt tulin 2 eri teed pidi. Üht teed pidi koju sammudes (kanku oli loomulikult jälle käe otsas) leidsin õnneks võtme kodu ukse eest trepilt. Lisaks tuli ka tore mõte seljakott võtta, sest kuhu ma selle kankuga hiljem sõidan, pole ju kuskile õieti toppida teda. Selleks hetkeks on eksam kestnud juba natuke aega, aga otsustasin veel jupikese riideid vahetada, sest mind oleks justkui vette loobitud. Muu hulgas olid mu papud, mis pole üldsegi mõeldud niisuguste distantside läbimisteks jalgsi, ka jalgadele juba natuke tunda andnud, aga valulävi on selline, et juhtumisi polnud kandadel enam ammugi mitte villid vaid olid juba 2eurose mündi suurused veritsevad augud. Nojah, nüüd peale riietumise ja seljakotiteema ka vaja jalad kiirelt plaasterdada. Nüüd läksin ratta juurde juba teksade ja ketsidega, kanku tühjaks, tanklast ka läbi ja saigi eksamiaeg läbi. Success.

See päev ei saanud veel läbi tegelikult.. Kuna eksamile niikuinii ei jõudnud, siis mõtlesin enne tehnilist joonestamist veel kursavenna juurest läbi astuda ja osad oma joonised ära tuua. Veeren siis ilusti täis paagiga ühe kortermaja ette, mille esine asfalt on kaunis kuumaastik. Kuna aega oli piisavalt uute kohustusteni, siis võisime veel natuke lobisedagi. Sel ajal aga tulid kuskilt mehed ja tassisid diivanivolaskit, kursavend arvas, et ma võin neile rattaga ette jääda, mistõttu otsustasin graatsiliselt rattal istudes ja jalgadega kummaltki poolt lükates selle olukorra lahendada. Kahjuks ühe jalatõuke ajal polnud enam mu jala all maapinda, mistõttu hakkas ratas kummuli vajuma ja kui jalg maha ulatus, siis ma enam teda vertikaali tagasi ei jaksanud tirida, mistõttu ma asetasin oma ratta ilusti külili, niimoodi tasakesi. Kui ratta püsti tagasi sikutasin, siis avastasin, et maas vedeleb midagi. See midagi oli mu ratta piduriheebel. Edasi tuli sõit Depoosse, väga harjumatu oli ainult tagumist pidurit kasutada, aga jõudsin kukkumata ja ohtlike olukordadeta Depoosse. Seal panin heebli, asjasse täpsemalt süvenemata, letile ja mulle müüdi uus. Paraku polnud enam aega seda seal samas ära vahetada, mistõttu avastasin alles kodus, et müüdi heebel ilma selle klotsikeseta, kuhu külge ta kinnitub, sest hoopis see oli mulle vajalik jupp, heebel ise oli ainult natuke kõver. Nojah, järgmisel päeval õnneks sain heebli tagasi müüa ja klotsi selle asemele osta.

See polnud muidugi viimane kord kui kütus liiga vara otsa sai. Näiteks korra olen sõitnud Kohilast Tallinna poole, suts enne sealset Statoili käis peast läbi, et võib-olla tuleks tankida, aga kuna arvasin, et vähemalt 60 kilti peaks veel välja tulema, siis ma peatust ei teinud, paar kilomeetrit hiljem sai möödasõitu tehes küte otsa. Õnneks oli piisavalt suur hoog sees, et veeresin ilusti möödasõidu lõpuni ja siis parkisin kohe tee serva

Võrrile oli kunagi soov kaks esilaternat panna. Võrri enda vooluallikas andis 12v välja aga pirn põles nagu sea silm. Teise laterna jaoks sai pandud jalgrattadünamo tagaratta vastu käima. Läks aga sõidu pealt otsaga kodarasse ja aamen. Valus külg oli.

Üsna halb mõte oli parkida peale motoorjenteerumist tsikkel telgi kõrvale. Õnnelik õnnetus, aga hommikuks oli tsikli seisuhark pehmesse pinnaselsse vajunud mille tulemusena sikkle ilusti mu telgi peale prantsatas. Ise magasin telgi teises servas ja viga ei saanud, ja kiidusünad suzukile, öö läbi külili asendis vedelenud tsikkel läks hmmikul käimagi

Ei ole just halvimad ideed, aga kaks enda meelest üsna naljakt lugu, mille oma kodukale juba mõnedki aastad tagasi kirja olen pannud. Saagu need siiagi, äkki keegi saab muiata.. ise sain uusesti lugedes küll päris palju:)

Kord oli selline lugu, et järgmine päev peale väikest hooldust õlivahetuse jm näol muutusin veidi murelikuks. Nimelt avastasin Hondast möödudes lekke.
Kas on õli või jahutusvedelik, see oli vaja kohe järgi uurida, niisiis kummardusin ruttu probleemi ligi, näpp sisse ja nuusutama. Aru ei saanud. Nuusutasin veel ja hõõrusin näpu vahel. Imelik. Vist maitsesin ka, et kas on magus (jahutusvedelik), või viha (õli). Aru ei saanud. Siis aga hakkas silma kaslane, kes samas ligidal aeglaselt ringi õõtsus. Saba püsti ja kaugelt näha.. isane. Tõehetk saabus just siis, sest lekke koha kõrgus rattal vastas just ja kohe kiirel vaatlusel kassi märgistusveliku ava kõrgusega. Väike lõhn saabus veidi hiljem.
Selle väikse asja pärast ei saanud ju kaslase peale pahane ka olla.. ratas oli vähemalt korras

See lugu juhtus ajal, mil ma akvaariumipoes töötasin . Tänu sellele kulges minu tööelu ja rütm kenakese graafiku järgi, niiet tihti tuli ette, et vabad päevad olid nädala sees.
Ühel sellisel päeval mina siis garaazis STle miskit lisanäidiku korpust nikerdasin.
No ja läks nii, et selle töö käigus võtnud kätte arvestatavalt terava vaibanoa ja sellega siis pingsalt plastikut töötlema asusuin. Töö sai tõsine ja nõudis korralikku kägarasendit, et lõige saaks tehtud. Ja üldse on ju ka kaval põlve kohal noaga vehkida eks. Selle pingutsue juures juhtus aga väike lipe, mille käigus terav raud sirtsti korra põlve riivas. Asi oleks tavalise väikse enesesõimuga piirdunud, kui vaid lõige poleks sattunud just põlve juurde. Haav üsna väike, pikkust vaevalt sent, küll ehk veidi sügav, aga ei midagi, millest oleks tasund pikemalt juttu teha. Asja tegi eriliseks aga see, et põlve piirkonna liikuv ja pingutuv nahk ajas asja pisut inetuks.Olukorda veidi hinnanud, otsutasin, et siia tuleks lasta üks niit panna, muidu hakkab liialt toimetamist segama. Et iga kord kui põlvest kõverdada, justkui pisike veretav silamke oleks avanenud seal, nõme noh. Rahulikult tegin veel mõned toimetused, panin asjad ära ja alles seejärel sõitsin päris muretult traumapunkti.. et üks õmblus paluks.
Olin üsna valmis kohaliku personali küsimusteks seoses sellega, et ilmub tegelane keset tööpäeva ja nõuab õmblemist. Vaja ju kohe tööõnnetust vormistama hakata. Ja just nii läkski. Et kuidas juhtus, tööl juhtus jah jne. Need jutud lõikasin üsna ruttu lühikeseks. Kindlameelse lausega (õigust on ju lihtne rääkida) teatasin nagu asjad olid. Et siis vaba päev, oma asju ajasin, väike vääratus, palun nüüd see niit siia jah.

Aga nüüd järnes midagi täiesti ootamatut.. Ilma mingi liigse emotsoonita teatas vanem tohtriproua täiesti ametlikult ja tõsiselt: "No selge, hakkame siis politseile avaldust kirjutama, kes ja kuidas teid noaga lõi." Täpselt nii ütleski! Hetk täielikku üllatust, siis käis hetkeks peast läbi "WTF sa vanamutt sokid!!" Jäädes siiski viisakaks ja rahulikuks uurin, et milles nüüd küsimus, ma just seletasin, et olin üksi garaazis, vaibanuga jne. Selle peale teatab tädi, et see haav ei näe nii välja ja kohe sekkub politsei ja kirjutagu ma avaldus jne. Ja lisaks, et me teame küll ja näeme siin selliseid asju tihti. No pagana pihta, kas tõesti käib teil siin tihti ohvreid, keda on kääbus põlve pussitanud, pärin mina vastu ja seletan veel aeglasemalt ja veidi paluvas toonis. Et vaadake nüüd, niimoodi istusin, põlve kohal lõikasin, tera libises ja näete, klapib ju. Kui see seletus ei sobinud, hakkas mulle tunduma, et see väike lugu ei lõpe siiski nii lihtsalt, kui olin lootnud. Niit oli selle seletamise peale ammu sisse pandud ja nagu ma isegi arvasi, tõesti ühest pistest piisas ja põlv sai hea. Kuna kirjutan seda lugu aastaid hiljem, siis on mul loo lõpuosa veidi meelest läinud. See mitu korda ma veel pidin seletama ja loo olematut kriminaalsut tõestama. Päris kohe ma minema ei saanud, aga avaldust ka siiski kirjutama ei pandud. Aga ilmselt nii neid kuritegusi siiski lahendatakse, et vaja ikka kohe jaole saada enne kui haav jahtub. Imeline entusiasm:))

Kk

aastaid tagasi oli halb idee külma rehviga, külmal ja kergelt liivasel asfaldil vasakpööret tehes liiga palju gaasi anda muid lollusi nagu ei meenu...

Heh mul oli samasugune halb idee aga ainult parem pööret tehes ja kui nägin et nüüd läheb külg maha ja kondel [Motobot: õige on "gondel"] saab kahjustada, siis veel halvem idee oli seal juures enda jalg tsikli ja tee vahele panna et ratta gondlit võimalikult palju säästa

Olin siis vast 13 ja oli sellise kone aeg, nagu Delta. Sõbraga oli komme sõita tammelinna tänavatel õõsel pimedas ja ilma tuledeta gaas põhjas ikka ja kuna harastasime seda üle päeva, siis olime oludega suht kursis. Kui 1 kord umbes 35- 40 vast sees peale pisikest kurvi avastasime, et kurat, hiljuti seda kraavi ju polnud. Sõber sõkkus siis pidurit kõvasti ja sai enne auku pidama, mina muidugi lisasin lapakat juurte, peale mida maandusin mingi eramaja hekis ( õnneks oli muld ja muu jama meie tuleku suunas loobitud), ise sain hekist kiirelt minema, aga võrriga oli tegemist.
Teine juhtum. Tulime ujumast 4-5 kesi moppidega , mis teistest sai, ei mäleta, aga ise läksin ropka sõõkla tagant, et läbi pargi kipitada ja sõber siis miniga vaatas, et panen altkaudu plehku. Tuli siis sõõkla eest , siis paremale ja otse , peale mida saime ristis kokku ja tegelane põrutas mulle vast nii 30-35 esirattase, mõlemad lendasime mõned meetrid eemale murule, ma sellili mopp kaksiraksi peal, sõber pikali maas ja jalg vastu silkut ( jupp aega võis jalalt silku ribisid lugeda). Ei mäleta, et oleks valus olnud, aga 15 minutit irvitamist oli karanteeritud .
Panen siis 3 korra ka, mis kõige napakam. Jälle delta teema, kulgesime sõbraga kahekesi Tartu lähedal liivasel teel ja keset sõitu otsustasin sülitada, tabades paremat kätt. Et sülg on ebameeldiv , asusin seda keset liikumist vasaku käega ära pühkima . Järgmine hetk olin küllili maas, liivane, aga tatt käelt kadunud.

Pigem ebaõnn, kui halb idee. Aga siiski, tulevikus õppisin paremini asju siduma:

Nimelt sõitsime sõbraga ühel aastal Idasõõrile, kogu mu varustus oli tagaistmel torukotis, kuid väga kehvasti kinni seotud.
Mingi hetk sõidab sõber kõrvale ja lehvitab, et jää seisma. Jäin seisma ja avastasin, et torukott oli tsiklist 3m tagapool, kuid numbrimärgi külge rihmapidi kinni jäänud. Päris korralik auk oli ka veel sees.
Sõber ütles, et see niiviisi lohises päris mitusada meetrit. Küsimuse peale, et miks sa siis kohe kõrvale ei sõitnud ja ei öelnud, tuli vastus, et tal oli tegemist täiest kõrist kiivrisse naermisega

Vedasin tagaistmel uut tagumist rehvi, sõiduajal tegi see pool pööret ja kukkus sise servaga vastu siis sõidus olevat taga rehvi, tunnen, et poob ja poob kinni. Suht kähku taipasin seisma jääda, nii et servad ei saanud suuri kahjustusi ja õnneks ei tõmmanud hooga kaasa ka, et oleks porilaua vahele läinud. Sidusin küll mõlemalt poolt servadest kinni, aga rihmad olid taha kokku jooksnud

1) Kevadel üks esimesi sõite. Olin ostnud uue tagarehvi ja käinud autoga (velg pagasis) ning lasknud selle alla monteerida.Ilus läikiv rehv oli, otse tehase kilepakist võetud.
Kodu parklast välja keerates lasin veel enda ees üle tee ühe lapsevankriga jalutava kena noore emme ja no nagu alateadlikult keeras käsi natuke rohkem gaasi hoovist välja keerates. Edasine toimus imeruttu, esimene käik + uus õline rehv = elegantne "highside" ehk lendasin uhke kaarega üle tsikli murule ja ratas mulle järgi. Õnneks ei saanud mina pihta ja õnneks ei maandus tsikkel nii pehmelt kevadisse mutta, et kuskile ei tulnud kriimugi. Küll aga sain kasutada oma eelmisel suvel Moto Survivalil omandatud teadmisi, kuidas üksi olles 200+ kilost tsiklit püsti upitada. Jääb vaid lisada et keset mururiba oli jäme terastorust laternapost, millest mina maandusin umbes paari meetri ja tsikkel paarikümne sentimeetri kaugusele.

==============

2) Sama rattaga (100% tänavaratas, sile rehv, 230kg) üritasin kuskil Paldiski vanades kindlusevaremetes mööda mullavalle üles-alla sõita. Juhtus see, mis juhtuma pidi, ühel hetkel kaevas tagaratas ennast sisse. Tirisin, tõmbasin, ähkisin ja puhkisin oma veerand tundi. Palav ilm ja täisvarustus.

==============

3) Krossipisik on mind vallanud juba varasest lapsepõlvest saadik. Umbes 13-aastasena üritasin oma Riga mopeediga läbi sõita umbes 3 meetrit sügavast ja peaaegu täisnurkse põhjaga magistraalkraavist. Nõlvast alla sai ilusti. All lendasin üle lenksude, ratas külili ja riided puruks.

==============

4) Olin umbes 15-aastane, kui isa usaldas mulle oma 200cm3 Zündapp motorolleri. See aus sõiduriist on minuga kukkunud vast korda 5...6, pääsenud napilt vastu betoonseina sõidust (enne kurvi tuli meelde, et pidurid on ju remondis) jne.

Üks juhus oli selline - olin just tööle saanud esipiduri, mille tross oli üle 20 aasta kinni olnud. Läksin metsavahelisele kruusateele proovima. Nii kui esimest korda pidurdasin, oli esiratas loha (esiratta trummel oli roostes ja pidur "ülitõhus") ja mina külili maas. Mäletan, et enne kui seljast lendasin fikseeris silm kiiruse, mis oli umbes 80. Lohisesin meetrit paarkümmend - luumurde küll ei saanud aga tuttuus Marati puuvillane dress oli ribadeks ja käed-jalad korralikult lõhki. Kiivrit mul ei olnud, õnneks ei löönud pead kuhugi vastu ära, oleks võinud ka väga kurvalt lõppeda... Koju ei julgenud tükk aega minna... Mõelda vaid, roller kriime täis ja uus dress ribadeks...

==============

5) Olin Saksamaalt kasutatud tsikli tellinud (R1100S, vt. p1 ja 2). Sain ta transpordifirma laost kätte, oli ilusti rihmadega tehase puitraami peale pakitud ja kahveltõstukiga pandi mulle järelkäru peale. Aga kodus maha mõtlesin veeretada üksinda, palusin isegi tõstukimehel spetsiaalselt ta nii kärusse panna et esiots oleks käru tagaluugi poole. Ostsin ekstra ehituspoest liimpuidust tahvli, mille siis ühte serva pidi maha ja teisega järelhaagise tagaotsale toetasin - no nagu rambi moodi asi.

Hakkan 230-kilost tsiklit maha veeretama, ise kaksiratsi peal ja esipiduriga pidurdan... Tunnen, et ramp vajub (libiseb käru otsa pealt ära). Tagasi tõmmata rsk ei jaksa. Mootor küll käib aga tagurpidikäiku rattal pole. Paari meeleheitliku sekundi pärast vajuski mu isetehtud trampliin plätaki asfaldi peale ja tsikkel maandus kõhuli käru servale. Õnneks oli tegu poolgondlis rattaga ja mootori all plastikut ei olnud, pealegi boksermootoriga mille leegitorude peale ta siis kindlalt seisma jäigi. Sain naabreid appi kutsuda ja kõvasti seletada. Aga BMW leegitorud osutusid korralikeks tugevateks, mõlkigi ei tulnud sisse.

Üks episood tuli meelde. Aasta kuskil 1984 vast. Liiklesin siis Jawaga. Kord linnas sattusin juurikapoe juurde, kus juhuslikult arbuuse müüdi. Kole arbuusiisu tuli, valisin suurema ja ilusama välja, selline korvpallist suurem kera oli.... tarisin selle ratta juurde, siis alles kargas pähe, et kuidas sellega koju saab. Mul oli pakiraam ja igavene pikk amortnöör, sellega vedisin siis selle kera kuidagi pakiraamile kinni ja lasin vaikselt kodu poole. Riia ringil (Tartu) otsustas see asi siiski nööride sees mööda pakiraami veerema hakata ja veeres sisekurvi küljele ning jäi nagu küljekohver, rippu. Käna ei käinud, aga auringi sõitsin ringteele peale küll.

martis kirjutas:

1) 5) Olin Saksamaalt kasutatud tsikli tellinud (R1100S, vt. p1 ja 2). Sain ta transpordifirma laost kätte, oli ilusti rihmadega tehase puitraami peale pakitud ja kahveltõstukiga pandi mulle järelkäru peale. Aga kodus maha mõtlesin veeretada üksinda, palusin isegi tõstukimehel spetsiaalselt ta nii kärusse panna et esiots oleks käru tagaluugi poole. Ostsin ekstra ehituspoest liimpuidust tahvli, mille siis ühte serva pidi maha ja teisega järelhaagise tagaotsale toetasin - no nagu rambi moodi asi. Hakkan 230-kilost tsiklit maha veeretama, ise kaksiratsi peal ja esipiduriga pidurdan... Tunnen, et ramp vajub (libiseb käru otsa pealt ära). Tagasi tõmmata rsk ei jaksa. Mootor küll käib aga tagurpidikäiku rattal pole. Paari meeleheitliku sekundi pärast vajuski mu isetehtud trampliin plätaki asfaldi peale ja tsikkel maandus kõhuli käru servale. Õnneks oli tegu poolgondlis rattaga ja mootori all plastikut ei olnud, pealegi boksermootoriga mille leegitorude peale ta siis kindlalt seisma jäigi. Sain naabreid appi kutsuda ja kõvasti seletada.

Siinkohal väike note igaks juhuks. Ma olin kah aastaid mingeid rampe tekitanud kärudele tsikli mahaveeretamiseks. Kuni viimase tsikli mahaveeretamise eel mõtlesin valjult ja murelikult, et kust ma hea ja sobiva plangu leian (tsikkel 240 kg, ise 60+) - ja appi tulnud sõber teatas, et tänapäevased autokärud on auto poolt klambritest lahtilastavad ning nii ise rambiks tehtavad.

Et teemast mitte välja minna - milliseid halbu ideid mul on olnud tsikliga... olen teinud neid kõiki Üks hullemaid vist oli see, kui Jawal oli esirehv tühjaks läinud, sidur ei töötanud ja naisega kahekesi paigalt minnes tuli käik sisse raiuda ning siis kõvasti gaasi anda, et välja ei sureks. Esiratas tõusis uhkelt õhku. Kitsas parkla Taevaskojas. Viskusin kõhuli paagile ja sain ratta jälle maha, kuid selleks hetkeks oli plaanitud suund ammu käest läinud ja vastu tulnud mingi kraav. Kuidagi õnnestus ratast nii hoida, et ukerdasime kraavist läbi (refleksid sundisid gaasi andma ja see oli neist kena) ja põrutasime kenasti rahulikult 30ga Põlva poole nagu oleks selline start meie jaoks tavaline asi. Pealtnägijail võis olla nalja kui palju.

Sadness kirjutas:

...tänapäevased autokärud on auto poolt klambritest lahtilastavad ning nii ise rambiks tehtavad.

Osa kärusid on, osa ei ole ja kui rendist võtad, siis ei tea kunagi millise saad, mina olen enamasti saanud sellise mis ei kalluta.
Mina lahendasin probleemi edaspidi enda jaoks nii, et selle plate ülemisse (käru poolsesse) serva lasin risti platega tugevad puidukruvid, vähemalt 6mm läbimõõduga ja vähemalt 4 tükki. No nagu "konksud". Nende kruvide abil käib plate siis käru põhjaplaadi ja allalastud tagaluugi vahelisse pilusse (hingede vahele). Peab muidugi tähele panema, et neid kruvisid ei tohi liiga plate serva kruvida (vähemalt kümmekond cm peaks servani ruumi olema, muidu võib prao sisse lüüa ja kruvi jääb lahti) - parem on isegi väike auk ette puurida.
Ega seal mingeid suuri jõude ei ole, on vaja lihtsalt platet natuke paigal hoida et ta ära ei libiseks. Põhilise survejõu kannab ikka laud ise.

Vasest karteripunni seibid ei ole korduvkasutatavad - kui just hermetsi ei pane vahele. Ei aita kõvemini kinnitõmbamine - ikka tilkub. Ei jäänudki muud üle, kui punni ümbrus ära puhastada, õli lasta vanni - poest osta mõned uued seibid (et sama idee ei tuleks uutel aastatel tagasi) - uus asemele - kinni ja õli uuesti sisse.

Ja pärast mõtlesin, et kas tõesti ei võiks õliga mäkerdamise asemel hoopis ilusa ilmaga (nagu täna) tarude ümber paar kiiremat teha?

remlak kirjutas:

Vasest karteripunni seibid ei ole korduvkasutatavad - kui just hermetsi ei pane vahele. Ei aita kõvemini kinnitõmbamine - ikka tilkub. Ei jäänudki muud üle, kui punni ümbrus ära puhastada, õli lasta vanni - poest osta mõned uued seibid (et sama idee ei tuleks uutel aastatel tagasi) - uus asemele - kinni ja õli uuesti sisse.

Ja pärast mõtlesin, et kas tõesti ei võiks õliga mäkerdamise asemel hoopis ilusa ilmaga (nagu täna) tarude ümber paar kiiremat teha?

Oled sa kindel, et seibi viga? Mul on autol juba 11 aastat ja 140k km sama seib ja viimasel rattal 4 aastat ja ligi 30k km sama seib ja mitte üks tilk punni vahelt.

Ivoonu kirjutas:

remlak kirjutas:

Vasest karteripunni seibid ei ole korduvkasutatavad - kui just hermetsi ei pane vahele. Ei aita kõvemini kinnitõmbamine - ikka tilkub. Ei jäänudki muud üle, kui punni ümbrus ära puhastada, õli lasta vanni - poest osta mõned uued seibid (et sama idee ei tuleks uutel aastatel tagasi) - uus asemele - kinni ja õli uuesti sisse.

Ja pärast mõtlesin, et kas tõesti ei võiks õliga mäkerdamise asemel hoopis ilusa ilmaga (nagu täna) tarude ümber paar kiiremat teha?

Oled sa kindel, et seibi viga? Mul on autol juba 11 aastat ja 140k km sama seib ja viimasel rattal 4 aastat ja ligi 30k km sama seib ja mitte üks tilk punni vahelt.

Midagi ma tegin ju õigesti, sest tilkumine jäi ära... See variant võib ka olla, et kui seib teisipidi tagasi panna, ehk see madalam osa, mis polt (poldi äär) on surunud, jääb siis karteri ja poldi vahele - ehk sinna jääb selline tühimik...

remlak kirjutas:

Ivoonu kirjutas:

remlak kirjutas:

Vasest karteripunni seibid ei ole korduvkasutatavad - kui just hermetsi ei pane vahele. Ei aita kõvemini kinnitõmbamine - ikka tilkub. Ei jäänudki muud üle, kui punni ümbrus ära puhastada, õli lasta vanni - poest osta mõned uued seibid (et sama idee ei tuleks uutel aastatel tagasi) - uus asemele - kinni ja õli uuesti sisse.

Ja pärast mõtlesin, et kas tõesti ei võiks õliga mäkerdamise asemel hoopis ilusa ilmaga (nagu täna) tarude ümber paar kiiremat teha?

Oled sa kindel, et seibi viga? Mul on autol juba 11 aastat ja 140k km sama seib ja viimasel rattal 4 aastat ja ligi 30k km sama seib ja mitte üks tilk punni vahelt.

Midagi ma tegin ju õigesti, sest tilkumine jäi ära... See variant võib ka olla, et kui seib teisipidi tagasi panna, ehk see madalam osa, mis polt (poldi äär) on surunud, jääb siis karteri ja poldi vahele - ehk sinna jääb selline tühimik...

Karteril või poldil mingeid kriime ei ole? Ei tahaks uskuda, et punni vahelt lihtsalt läbi tilkuma hakkab.

Ja vasest seibi saab termotöödelda, nii, et see muutub ikka täitsa pehmeks. Ajad tulega "punaseks" ja viskad külma vette, see muudab vase pehmeks.

Loff kirjutas:

Ja vasest seibi saab termotöödelda, nii, et see muutub ikka täitsa pehmeks. Ajad tulega "punaseks" ja viskad külma vette, see muudab vase pehmeks.

Soojendamiseks/punaseks ajamimiseks kulunud gaasi eest saaks lõdvalt paar uut seibi osta

Nii paarikümneks aastaks

yeekim kirjutas:

Loff kirjutas:

Ja vasest seibi saab termotöödelda, nii, et see muutub ikka täitsa pehmeks. Ajad tulega "punaseks" ja viskad külma vette, see muudab vase pehmeks.

Soojendamiseks/punaseks ajamimiseks kulunud gaasi eest saaks lõdvalt paar uut seibi osta

Poole õlivahetuse pealt kuhugile linnapeale seibi otsima minna ka vähe totter, kui sellised võtted võimalikud. Kui gaasi (agne "gaari") ei taha raisata siis võid selle seibi ahjualla ka panna või õhtuse grillimise kõrval ära "lõõmutada"
Seda ühte seibi võid elulõpuni (seibi, ratta, enda) lõõmutada.

Loff kirjutas:

yeekim kirjutas:

Loff kirjutas:

Ja vasest seibi saab termotöödelda, nii, et see muutub ikka täitsa pehmeks. Ajad tulega "punaseks" ja viskad külma vette, see muudab vase pehmeks.

Soojendamiseks/punaseks ajamimiseks kulunud gaasi eest saaks lõdvalt paar uut seibi osta

Poole õlivahetuse pealt kuhugile linnapeale seibi otsima minna ka vähe totter, kui sellised võtted võimalikud. Kui gaari ei taha raisata siis võid selle seibi ahjualla ka panna või õhtuse grillimise kõrval ära "lõõmutada"
Seda ühte seibi võid elulõpuni (seibi, ratta, enda) lõõmutada.

anna andeks aga :
gaari - ?
lõõmutada - ?

ehk ma liiga noor?

Gaari = gaasi, näpukas lihtsalt.
Lõõmutada - sa oled vist vähe noor jah

reimps kirjutas:

Gaari = gaasi, näpukas lihtsalt.
Lõõmutada - sa oled vist vähe noor jah

Löö või katust aga 30 aastaga polnud säärast väljendit kuulnud

Vabandan, ei lugenud oma teksti läbi, sattus sisse üks näpukas ja lõõmutamise all mõtlesin laiemalt metalli termilist töötlemist.

Loff kirjutas:

Vabandan, ei lugenud oma teksti läbi, sattus sisse üks näpukas ja lõõmutamise all mõtlesin laiemalt metalli termilist töötlemist.

Sitta siin vabandada. ise olen loll.
joon nüüd õlut edasi