Postitatud: 10 Sept 2006, 00:03
Mõne sõnaga siis „harrastaja” vaatenurgast Sauga võistlusest…
Kogu see „hullus” hakkas mõni aeg tagasi, kui otsustasime Korkega ikkagi osaleda. Teadupärast on ju tal terve garaazh igasugu kawa tükke täis ja oli selge, et on võimalik meil mõlemal mingi enamvähem sõidetav riist kokku saada…
Siis aga juhtus järjest kaks pisut sarnast juhtumit – üks nendest oli Korke põrkumine poolakate autoga, mis hävitas ühe tsikli, teine aga Korke eemaldumine Sauga rajalt suunas, mis polnud plaanitud, mis hävitas teise tsikli… olukord oli seega hetkeks natukene kurb…
Aga pole hullu. Otsustasime püssi mitte põõsasse visata ja minu abikaasa suureks meelehärmiks tegime kogu sellest vanarauahunnikust kaks „korke tuuningut” valmis. Mis ikka välja nägid nad nagu hernehirmutised, aga liikusid edasi sellegipoolest. Üks pisut kiiremini kui teine… Kogu selle konstruktori kokku lappamine tipnes kolmapäeva öösel vastu neljapäeva minu garaazhis, mille Korke ja õlivahetuseks külla tulnud Stonefree tundmatuseni muutsid. Sellist segadust ei ole ma oma kodus veel kunagi näinud. Vaatamata kõigele olid siis rattad kella 4-ks öösel nii enam vähem. Teha oli veel õlivahetus, gondli kinnitus, pidurivoolikute vahetus ja veel mõned pisiasjad… Samal ajal kui meie töötasime, tegid nii mõnedki „ületunde.” Käisin veel kesköö paiku Trammi jaoks Veldi juurest rehve toomas… ka sellise taseme mehed tegid öösel tööd…
Kolmapäeva õhtul hankisime veel igaks juhuks ühe jooksu vihmarehve, kuna kes teab… Hommikul Sauga poole startides, ootaski meid uudis – vihma sajab! Minule see hirmsasti meeldis, kuna tahtsingi vihmakogemust saada ja rehviost läks asja ette. Korkele nii väga aga see sadu ei meeldinud. Tulemuseks oligi minu igati lahe neljapäevane treeningpäev ja teiste harrastajatest kamraadide kurvad näod raja ääres, kuna sõita nad ju ei saanud. Vihmarehve lihtsalt polnud. Mis ikka, raja ääres käis üks ütlemata vilgas telefonitöö, et reedeks vihmarehvid kohale sebida.
Nagu ütlesin, oli vihmatreening ütlemata super. Märg oli. Ja mitte vähe. Sõit toimus vahepeal lausvihmas. Viimane sõit kui rada juba kuivama hakkas ja ringiajad iga ringiga sekundi võrra paranesid juhtus see, mis pidi juhtuma… Sõitsin taga uues kurvis (kus on vihmaga äraütlemata libe), Põlluste minu ees ja Osa minu järel, enne kurvist väljumist (seal kus on kerge tõus, enne asfaldilaiku) läks tagaots sujuvalt alt ära ja nii ma sealt lahkusingi. Esimene kogemus siis ka Saugal kukkumisest… jõudsin veel lahedasti arutleda „oh läks käest –p*sk!” …„pole hullu, asfalt märg, libiseb hästi, kõik ok”,…. „tsikkel lohiseb minu ees – kõik on korras”…. Siis aga takerdus tsikkel lohisedes asfaldilt ära mullale kuhugi ääre taha ja paiskus õhku paari meetri kõrgusele, tegi õhus paar tiiru ja prantsatas paagi ja esiosa peale. Jõudsin jälle mõelda „p*sk, nüüd on p*rsses”, „peaasi, et ma sinna maanduva tsikli alla ei lohise”. Kui mullal peatusin, nägin vasakust silmanurgast, et Osa ja tema tsikkel mööduvad minust samas asendis nii et mulda lendab… Mõtlesin veel, näh kurat, asi päris hull. Pärast tuli muidugi välja, et ta minu pärast ka kukkus, kuna oli mul täiesti sabas, kui kummuli käisin ja ta pidurdas, mistõttu ka minule sinna mullale järgnes. Õnneks polnud tal eriti miskit häda… Sorry Aivar... Tõusin siis püsti ja nägin, et olen tsikli muutnud selliseks, nagu Korke pillid ikka tavaliselt on: esiots koos kelladega oli kadunud, paak sodi, raami tagaosa kõver. Selline parajalt korralik laks.
No selle peale läks kiireks, kell oli juba parajalt palju, olime just lootnud, et saame enne järgmist päeva välja magada, kuna eelmisel päeval oli uneaega jäänud nii umbes 3 tundi. Mis ikka. Korke kasutusel olev tsikkel lendas Pärnu poiste boksi hoiule (tänud Mati ja Rainer) Minu poolt purustatud sõiduriist aga kärusse ja Tallinna poole huugama, aeg oli teadupärast piiratud ju. Järgnes tihe töö kella 9-st 3ni öösel, mille tulemusel oli kärus jälle sõidukõlbulik ratas, küll hetkel ilma piduriteta, kuna nendega oli ikka jama, kusagilt lekkis ja oli viimane aeg hakata uusi supporteid otsima. 10 ajal helistas Velt ja soovis õnne esimese korraliku kukkumise puhul ja „tere tulemast meeste klubisse” LOL…
Loobumine ei tulnud kõne allagi… supportid lahenesid siis lõpuks abivalmi Kommionu abiga, kelle garaazhis ma need reede hommikul ühelt kawalt mõne minutiga eemaldasin. Äraütlemata suured tänud sullegi Kommikas… Retk tagasi Saugale võis alata.
Sõit Saugale käis muidugi vahelduva eduga päikeses ja vihmas. Tee pealt helistasin Tommile (eelmise C-klassi sõidu võitjale) ja uurisin, et mis teeb, kas tuleb kah. Ta aga arvas, et tal jube palju tegemist ja eks hakkab vist sadama ju kah. Ma siis, et mis põed, kõigil juba vihmakad hangitud. Tema seepeale päris siiralt uuris, kas oleme hulluks läinud või… eks me vist pisut oleme jah... nagu Eppu Normaali laul ütleb „musta on tullu urheiluhullu”…
Telefoniraport rajalt aga ütles, et terve hommik on käinud trennid kenas päikesepaistes ja rahvas on superrahul. …ja minul vihmakad all. Damn . Sonisin pool teed – hakkaks sadama, hakkaks sadama… kohale jõudes oli selge, et ega ikka vist ei hakka küll. Mis teha. Vihmakad alt ära ja slikid alla. Kogu töö tegi ära Sverre, kes meile näitas, kui kiirelt ja lihtsalt see pisiasi nagu rehvivahetus käib. Jõudsin veel ühel trennil ja ajasõidul osaleda, kahjuks oli selge, et selle rattaga on ikka midagi mäda. No ei liigu lihtsalt ja piduritega oli ikka probleem.
Ja siis… Tund aega enne C klassi sõitu hakkas sadama . F*kk!!! no uskumatu. Tõmbasin veljed maha ja autosse, tuhatnelja rehvitöökotta Pärnusse vihmakaid alla panema, kuna kohapeal oli igasugu vahenditele selline tung, tundus, et nii jõuab kiiremini. No muidugi ei jõudnud ma sinna esimesena… kogu see sõit, järjekorras seismine ja vahetus võttis aega kolmveerand tundi… kui tagasi jõudsin oli stardini mingi 5 mintsa aega, neid vihmakatega velgi rattale alla enam eriti keerata ei jõudnud ja vihm oli kah järele jäänud vahe peal. Kõik kes vähegi midagi öelda söendasid, soovitasid julgelt slikiga peale minna. Olime enne korkega otsustanud, et tema vihmaga nii kui nii peale ei lähe ja need vihmakad pidime tema rattale panema, kuna see liikus paremini. See tõttu jäi tema enda tsikkel ajapuudusel üldse ilma ratasteta tegelikult ja minu omal olid slikid all… Korke siis rüütellikult soovitas minul peale minna. Rada oli juba kenasti kuivamas ja olin juba rahul. Närvi ajas kogu see jooksmine ja tühja tõmblemine… Inz ei jõudnudki töökojast tagasi ja ei saanudki osaleda.
Jõudes siis stardijoonele – HAKKAS SADAMA ! no kurat kaua võib! Kui mul on all vihmakad, kuivab rada ära, kui panen slikid hakkab sadama. Kõige hullem oli teadmine, et seisan siin stardijoone taga valede rehvidega ja 50 meetrit eemal seisab tsikkel, mille kõrval maas on vihmarehvidega veljed millede alla kruvimisest jäi 10 minutit ajast puudu. … ja vihma tuli juurde ja juurde. Kui start oli antud, sõitsin kaks ringi ära, libe kui tatt.. otsustasin maha tulla, olin sellel hetkel küll kolmas, kuid hoidsin kogu rivi enda taga kinni, esimesed kaks olid kusagil kaugustes juba selleks ajaks. Kuna olin ühe vraki tekitanud ja teadsin, et nende rehvidega midagi korda ei saada, ning olen terve eelmise päeva vihmaga hullanud ja rahul, polnud mõtet edasi sõita. See uisutamine teosammul ei pakkunud midagi. Kogu see pull lõppes siis täieliku fiaskoga…
1. üks sodiks sõidetud tsikkel
2. korke ei saanudki starti
3. mina katkestasin teisel ringil
Aga rahul olen sellegi poolest. Kogemused olid need, mida otsima läksin. Ja neid ma sealt ka sain. Ja palju… Kõik see pull tähendas aga seda, et järgmisel hooajal näete mind nendel radadel ikka ja uuesti, ning selleks ajaks olen kohal juba oma rattaga…
Nüüd siis aga paar puhkepäeva, siis kommikale supportid tagasi, vrakk korda teha ja võibki järgmise hooaja jaoks ettevalmistusi tegema hakata…
Lõpetuseks tänud Korkele kogu selle hulluse eest, Kommikale supportite eest, Põllustele, Riidakale ja Sverrele kohapeal osutatud abi eest, ning Inzile ja Co-le hea seltskonna ja üldse kõige eest…
Kogu see „hullus” hakkas mõni aeg tagasi, kui otsustasime Korkega ikkagi osaleda. Teadupärast on ju tal terve garaazh igasugu kawa tükke täis ja oli selge, et on võimalik meil mõlemal mingi enamvähem sõidetav riist kokku saada…
Siis aga juhtus järjest kaks pisut sarnast juhtumit – üks nendest oli Korke põrkumine poolakate autoga, mis hävitas ühe tsikli, teine aga Korke eemaldumine Sauga rajalt suunas, mis polnud plaanitud, mis hävitas teise tsikli… olukord oli seega hetkeks natukene kurb…
Aga pole hullu. Otsustasime püssi mitte põõsasse visata ja minu abikaasa suureks meelehärmiks tegime kogu sellest vanarauahunnikust kaks „korke tuuningut” valmis. Mis ikka välja nägid nad nagu hernehirmutised, aga liikusid edasi sellegipoolest. Üks pisut kiiremini kui teine… Kogu selle konstruktori kokku lappamine tipnes kolmapäeva öösel vastu neljapäeva minu garaazhis, mille Korke ja õlivahetuseks külla tulnud Stonefree tundmatuseni muutsid. Sellist segadust ei ole ma oma kodus veel kunagi näinud. Vaatamata kõigele olid siis rattad kella 4-ks öösel nii enam vähem. Teha oli veel õlivahetus, gondli kinnitus, pidurivoolikute vahetus ja veel mõned pisiasjad… Samal ajal kui meie töötasime, tegid nii mõnedki „ületunde.” Käisin veel kesköö paiku Trammi jaoks Veldi juurest rehve toomas… ka sellise taseme mehed tegid öösel tööd…
Kolmapäeva õhtul hankisime veel igaks juhuks ühe jooksu vihmarehve, kuna kes teab… Hommikul Sauga poole startides, ootaski meid uudis – vihma sajab! Minule see hirmsasti meeldis, kuna tahtsingi vihmakogemust saada ja rehviost läks asja ette. Korkele nii väga aga see sadu ei meeldinud. Tulemuseks oligi minu igati lahe neljapäevane treeningpäev ja teiste harrastajatest kamraadide kurvad näod raja ääres, kuna sõita nad ju ei saanud. Vihmarehve lihtsalt polnud. Mis ikka, raja ääres käis üks ütlemata vilgas telefonitöö, et reedeks vihmarehvid kohale sebida.
Nagu ütlesin, oli vihmatreening ütlemata super. Märg oli. Ja mitte vähe. Sõit toimus vahepeal lausvihmas. Viimane sõit kui rada juba kuivama hakkas ja ringiajad iga ringiga sekundi võrra paranesid juhtus see, mis pidi juhtuma… Sõitsin taga uues kurvis (kus on vihmaga äraütlemata libe), Põlluste minu ees ja Osa minu järel, enne kurvist väljumist (seal kus on kerge tõus, enne asfaldilaiku) läks tagaots sujuvalt alt ära ja nii ma sealt lahkusingi. Esimene kogemus siis ka Saugal kukkumisest… jõudsin veel lahedasti arutleda „oh läks käest –p*sk!” …„pole hullu, asfalt märg, libiseb hästi, kõik ok”,…. „tsikkel lohiseb minu ees – kõik on korras”…. Siis aga takerdus tsikkel lohisedes asfaldilt ära mullale kuhugi ääre taha ja paiskus õhku paari meetri kõrgusele, tegi õhus paar tiiru ja prantsatas paagi ja esiosa peale. Jõudsin jälle mõelda „p*sk, nüüd on p*rsses”, „peaasi, et ma sinna maanduva tsikli alla ei lohise”. Kui mullal peatusin, nägin vasakust silmanurgast, et Osa ja tema tsikkel mööduvad minust samas asendis nii et mulda lendab… Mõtlesin veel, näh kurat, asi päris hull. Pärast tuli muidugi välja, et ta minu pärast ka kukkus, kuna oli mul täiesti sabas, kui kummuli käisin ja ta pidurdas, mistõttu ka minule sinna mullale järgnes. Õnneks polnud tal eriti miskit häda… Sorry Aivar... Tõusin siis püsti ja nägin, et olen tsikli muutnud selliseks, nagu Korke pillid ikka tavaliselt on: esiots koos kelladega oli kadunud, paak sodi, raami tagaosa kõver. Selline parajalt korralik laks.
No selle peale läks kiireks, kell oli juba parajalt palju, olime just lootnud, et saame enne järgmist päeva välja magada, kuna eelmisel päeval oli uneaega jäänud nii umbes 3 tundi. Mis ikka. Korke kasutusel olev tsikkel lendas Pärnu poiste boksi hoiule (tänud Mati ja Rainer) Minu poolt purustatud sõiduriist aga kärusse ja Tallinna poole huugama, aeg oli teadupärast piiratud ju. Järgnes tihe töö kella 9-st 3ni öösel, mille tulemusel oli kärus jälle sõidukõlbulik ratas, küll hetkel ilma piduriteta, kuna nendega oli ikka jama, kusagilt lekkis ja oli viimane aeg hakata uusi supporteid otsima. 10 ajal helistas Velt ja soovis õnne esimese korraliku kukkumise puhul ja „tere tulemast meeste klubisse” LOL…
Loobumine ei tulnud kõne allagi… supportid lahenesid siis lõpuks abivalmi Kommionu abiga, kelle garaazhis ma need reede hommikul ühelt kawalt mõne minutiga eemaldasin. Äraütlemata suured tänud sullegi Kommikas… Retk tagasi Saugale võis alata.
Sõit Saugale käis muidugi vahelduva eduga päikeses ja vihmas. Tee pealt helistasin Tommile (eelmise C-klassi sõidu võitjale) ja uurisin, et mis teeb, kas tuleb kah. Ta aga arvas, et tal jube palju tegemist ja eks hakkab vist sadama ju kah. Ma siis, et mis põed, kõigil juba vihmakad hangitud. Tema seepeale päris siiralt uuris, kas oleme hulluks läinud või… eks me vist pisut oleme jah... nagu Eppu Normaali laul ütleb „musta on tullu urheiluhullu”…
Telefoniraport rajalt aga ütles, et terve hommik on käinud trennid kenas päikesepaistes ja rahvas on superrahul. …ja minul vihmakad all. Damn . Sonisin pool teed – hakkaks sadama, hakkaks sadama… kohale jõudes oli selge, et ega ikka vist ei hakka küll. Mis teha. Vihmakad alt ära ja slikid alla. Kogu töö tegi ära Sverre, kes meile näitas, kui kiirelt ja lihtsalt see pisiasi nagu rehvivahetus käib. Jõudsin veel ühel trennil ja ajasõidul osaleda, kahjuks oli selge, et selle rattaga on ikka midagi mäda. No ei liigu lihtsalt ja piduritega oli ikka probleem.
Ja siis… Tund aega enne C klassi sõitu hakkas sadama . F*kk!!! no uskumatu. Tõmbasin veljed maha ja autosse, tuhatnelja rehvitöökotta Pärnusse vihmakaid alla panema, kuna kohapeal oli igasugu vahenditele selline tung, tundus, et nii jõuab kiiremini. No muidugi ei jõudnud ma sinna esimesena… kogu see sõit, järjekorras seismine ja vahetus võttis aega kolmveerand tundi… kui tagasi jõudsin oli stardini mingi 5 mintsa aega, neid vihmakatega velgi rattale alla enam eriti keerata ei jõudnud ja vihm oli kah järele jäänud vahe peal. Kõik kes vähegi midagi öelda söendasid, soovitasid julgelt slikiga peale minna. Olime enne korkega otsustanud, et tema vihmaga nii kui nii peale ei lähe ja need vihmakad pidime tema rattale panema, kuna see liikus paremini. See tõttu jäi tema enda tsikkel ajapuudusel üldse ilma ratasteta tegelikult ja minu omal olid slikid all… Korke siis rüütellikult soovitas minul peale minna. Rada oli juba kenasti kuivamas ja olin juba rahul. Närvi ajas kogu see jooksmine ja tühja tõmblemine… Inz ei jõudnudki töökojast tagasi ja ei saanudki osaleda.
Jõudes siis stardijoonele – HAKKAS SADAMA ! no kurat kaua võib! Kui mul on all vihmakad, kuivab rada ära, kui panen slikid hakkab sadama. Kõige hullem oli teadmine, et seisan siin stardijoone taga valede rehvidega ja 50 meetrit eemal seisab tsikkel, mille kõrval maas on vihmarehvidega veljed millede alla kruvimisest jäi 10 minutit ajast puudu. … ja vihma tuli juurde ja juurde. Kui start oli antud, sõitsin kaks ringi ära, libe kui tatt.. otsustasin maha tulla, olin sellel hetkel küll kolmas, kuid hoidsin kogu rivi enda taga kinni, esimesed kaks olid kusagil kaugustes juba selleks ajaks. Kuna olin ühe vraki tekitanud ja teadsin, et nende rehvidega midagi korda ei saada, ning olen terve eelmise päeva vihmaga hullanud ja rahul, polnud mõtet edasi sõita. See uisutamine teosammul ei pakkunud midagi. Kogu see pull lõppes siis täieliku fiaskoga…
1. üks sodiks sõidetud tsikkel
2. korke ei saanudki starti
3. mina katkestasin teisel ringil
Aga rahul olen sellegi poolest. Kogemused olid need, mida otsima läksin. Ja neid ma sealt ka sain. Ja palju… Kõik see pull tähendas aga seda, et järgmisel hooajal näete mind nendel radadel ikka ja uuesti, ning selleks ajaks olen kohal juba oma rattaga…
Nüüd siis aga paar puhkepäeva, siis kommikale supportid tagasi, vrakk korda teha ja võibki järgmise hooaja jaoks ettevalmistusi tegema hakata…
Lõpetuseks tänud Korkele kogu selle hulluse eest, Kommikale supportite eest, Põllustele, Riidakale ja Sverrele kohapeal osutatud abi eest, ning Inzile ja Co-le hea seltskonna ja üldse kõige eest…
emotsioonid möllasid ja mitte vähe 
ja kokkuvõttes oli kogu üritus tervikuna ikka VÄGA FUN 
Ka see vastus vist modereeriti ära.