2019 kui ma oma tsikli kohta teema avasin, lubasin aasta jooksul vastata küsimusele: kas kergem enduuro on matkamiseks hea?
Teeks siis vähemalt esialgsele püstitusele lõppsissekande.
Kiire vastus on: Jah!
Pikk vastus:
Kuna Enduuro ja DualSport ja teised sellised väljendid on inimeste peas (ka minu enda peas) nii sassis ja keeruliselt defineeritavad (ühele kangastub enduuroga seoses krossimees, teisele gessumees), siis on hea lakmuspaber TETi rada, mida enamus asjast huvitatud inimesed on näinud.
Niisiis enamus rattad, millega pikemalt olen sõitnud, on olnud TETisuutlikud. DR800 on TETil väga mugav, LC4 Adventure ka. 2019 690 on igaljuhul samm päris enduuro poole, mis oleks siis selline sõit, kus koguaeg on veel raskem kui TETi kõige keerulisemates kohtades. 
690 on peaaegu 50 kg raskem kui päris enduuro (mõtle krossimees tulede ja numbriga). Ja see on üüratu erinevus juhitavuse mõttes. Aga sellegi poolest on 690 võimeline minema igale poole, kuhu ühe matka ajal võiks ainult ette kujutada.
Samas on ta täielikult maanteesuutlik. Kui matka start on Riiast ja teada on, et matk on kruusal, siis pole mitte mingi probleem alustada Tallinnast (VS ratta käru peal vedamine, mida ma natuke põlgan).
Mugavaks sõiduks pole isegi sadulat vaja tingimata vahetada aga kohe peale ostmist on siiski pikk nimekiri asjadest, mis vajavad täiendust: põhjakaitse, käekaitsmed, parempoolne mootorikaitse, esiklaas, rutskasoojendused, lisatuli ning muidugi GPS ja pagas (minu puhul kokku 4 kotti). Kui osta uus ratas, siis tuleks kohe ka rehvid ära vahetada, sest kui keegi tahab E07 rehviga päriselt ringi sõita, siis võikski juba suurema ratta osta, kuhu saad vajadusel kellegi mugavalt ka tagaistmele võtta.
Naljakal kombel sain lõpliku kinnituse oma ratta matkasuutlikuse kohta justnimelt teistsuguste ratastega sõites ja võrreldes. Seda, et suuremad rattad minu sõitudega enam ei istu, teadsin juba varem. Kahekesi sõidan teise rattaga. Üksi proovin ikka nii, et üle poole teekonnast oleks selline nagu TET (hea võrdlusbaas, eksole). 990, 1290, GS, AT jt on sellisteks sõitudeks täielikud suutelised, kuid väga rasked ei ole ilmselgelt kõige mõistlikumad ega kõige lõbusamad. Eesmärk ei ole mitte lihtsalt rajast läbi saada vaid kergelt ja mõnusalt läbi lennata. 690 ja Gessu vahele jääb veel mitu ratast nagu 790 (mis mulle ei meeldi) ja T700 ja veel palju teisi aga hetkel olen teinud valiku hoopis 1 aste veel kergema ratta poole.
Oma rattast omakorda veel kergemate pillidega oli mul siiani vähe võrdlust. Kunagi "matkasin" mööda põlde KTM EGS125 2-taktilisega. Aga kõikvõimalikud 250-500CC enduurokad olid mulle võõrad. Kuna mu oma ratas ootab, kuna ma ta radika ära keevitan, siis otsustasin, et katsetaks õige KTM EXC 450. Rentisin ratta ja sain megalaheda kogemuse.
Sõitsime eile kõiki teid. Maanteed, kruusa, metsa, muda, turvast, päikest, vihma, lörtsi, lund. Kokku u. 450km. Väga lõbus oli. Teised olid ikka 690tega (üks pikk mees sõitis 1290ga ja sai ka sõidetud).
450 on kruusal palju parem ja pehmel väga palju parem, kui 690.
Aga liida nüüd kokku palju parem ja väga palju parem ja lahuta see 690ne maanteemugavusest ja siis sa saad EXC450ne maanteemugavuse.
Mul on kannikas nii valus!! Ja mõelda, et Eestlane Romet sõitis sellesama mudeliga (stock sadulaga!) kogu TETi läbi ja Aafrika põhja tipust lõunasse veel takkaotsa. Hull! RTWPaul ja paljud teised teevad EXC500st matkakaid (450 ja 500 pidid ülisarnased olema). Miks mitte. Väga hea meelega paugutaks sellisega. Aga kogu selle aastapikkuse projektipäeviku põhiline mõte võiks olla see, et päris enduurokaga võrreldes on 690 tõepoolest mugav matkaratas ja kui oled otsustanud olulise osa ajast "TETilaadset" rada sõita, siis on 690/701 ratas, mis mugavuse ja maastikusuutlikuse osa on päris hea kompromiss. See ei ole ilmaasjata, et KTM liigutas oma kodukal mingil hetkel 690ne "enduro" alt "travel" kategooriasse.
Pilte eilsest:
450 on mootori poolest maanteel täitsa OK. Aga vibra on rohkem ja kogu asi on maru jäik. Lisaks on asend veits teine. Selline tunne on, et tuul rebib ratta pealt maha. 690ga on muidugi raskem kui Gessu klaasi taga aga siiski nauditav. 450 maanteel oli lihtsalt ära talumine. Kehvem kui ma arvasin.
Samas kruusal oli 450 üllatavalt palju parem kui 690. Nii lihtne oli näiteks soovi korral kurvis pidurdada või gaasi anda - üdini kontrollitav. Ja väga andestav kõikvõimalike sõiduvigade osas. Teate seda tunnet kiires kruusakurvis, kui masin natuke lappama läheb. Mul ei juhtunud seda eile üldse, isegi siis kui ma provotseerisin. Väga mõnus!
"Pärisenduuromehed" ärge siis mind risti lööge. Ma siin lihtsalt ventileerin.
PS! Garantiiteemat olen ka siin puudutanud, see vajab ka kokku tõmbamist:
Olgugi, et ma olen rattaga mitu korda garantiis käinud, siis tegelikult pole töökindlus hetkel veel kurta. Korra juba kirjutasin sellest aga teen värskema kokkuvõtte. Mingis mõttes on seesama garantii olemasolu ka otsapidi Jälgimäele sõitude põhjuseks. Asi selles, et ma olen üritanud ratast garantii ajal ise mitte pilbasteks kiskuda (nii nagu mul muidu oma ratastega ikka kombeks on). See aga on tekitanud olukorra, et ma pole kahte asja tähele pannud:
- Õli lekkis lahtise esimese veohammaka tõttu - tal on selline süsteem, et simmekas ei pea, kui hammakas lahti loksub. Nii minu rattal juhtuski. Ma ei tahtnud pilli ise laiali kiskuda - kui garantiid poleks olnud, oleks ma selle juba ammu leidnud. Nüüd kui leke suuremaks läks, leidis KTM selle üles.
- Jahutusvedelik lekkis, kuna kivi oli kukkunud mootori poolele lõdviku peale. Seal lõdviku ja radika vahelises praos istus see kivi jumal teab kui kaua. Igaljuhul on nüüd radikas auk sees ja ma pean selle ära remontima. Halb õnn...
Lisaks on olnud paar asja, mis juba korda tehti:
- Spidokas ei näidanud vahepeal kiirust. See oli ABSi lüliti pistiku viga ja see tehti garantiis korda.
- Siduri töösilinder kustus kohe alguses ära. Minu teada tüüpviga, samas mul statistika puudub. Pandi kähku uus komplekt külge - nüüd toimib veatult. Pole hullu - teele ei jätnud.
Arvestades, et sõpruskonnas on paljupalju erinevas vanuses 690neid, siis on näha, et lisaks siduri töösilindrile on ka bensupump selline asi, mis võib kooleda (ilmselt saab ta paagi põhjast mõnel juhul liiva).
Tundub, et hooaeg hakkab läbi saama. Päris lumega tavaliselt sõita ei viitsi. Täna juba tulid hommikul Nõmme poolt valged autod vastu ja mu neljandal pildil on näha ka, et viimase lõpu sõitsin kerges lumes.
Hooaja lõpetuseks tahan tänada rajameistreid! Sõpru, kes radu joonistavad ja Eesti ning lähiriikide TETimeistreid. [mention]randel[/mention] ja co!
Ilma ägeda GPX jutita pole sellisel rattal nagu eriti pointi. Õnneks olen ma oma uue rattaga juba suurusjärgus 10 000 km toredaid jutte jälitada saanud!

KRT! Mõtte poolest viimane sissekanne ja kõik pildid võõrast tsiklist. Panen ühe enda omast ka:
Edit: tahtsin veel öelda, et oleme ka edaspidi looduses mõistlikud ja külavahel samuti! Valime väga hästi kohta, kus võib braapi teha ja kus võib ennast mutta puurida!