Umbestäpselt kuu aega tagasi tegime puhkuse lõpetamise puhul ühe väikese mootorrattamatka Hiiumaale-Saaremaale. Idee oli järgmine: võtta tsikkel (BMW R1100GS antud juhul), laadida peale matkavarustus (sest ei olnud soovi Eestimaa pinnal hotelliomanikele maksta) ja tutvuda natuke meite suursaartega. Matka pikkuseks planeerisime umbes neli päeva, plaan oli sõita mootorratastega Tallinnast Noarootsi ja natuke seal ringi vaadata, siis laevaga Hiiumaale, sealt edasi Saaremaale ja siis tagasi koju.
Me (ehk siis mina ja elukaaslane Evelin) ei läinud teele päris kodutööd tegemata. Kõigepealt elamine. Kindel otsus oli loodusläheduse eelistamine. Mõtled - looduslähedus, toksid brauserisse –
http://www.rmk.ee. Ehk siis magamise planeerisime RMK tasuta metsaonnide baasil. Igaks juhuks otsisime välja ka telkimisteenust pakkuvad kohad (mida ei läinud vaja) ja sidusin mootorratta külge telgi (mida läks vaja). Aga ärgem tormakem ette.
Edasi tuli uurida, mida saartel teha-vaadata. Mõlema maatüki info leiab veebist lihtsalt, vastavalt
http://www.saaremaa.ee ja
http://www.hiiumaa.ee. Veeb tundus suuremal saarel parem olevat, sai info kompaktselt ja sujuvalt kätte. Samas aga, kes seletaks ära, mis mõte on kõik saare suuremad ja väiksemad huviväärsused koondada ühte tähestikulisse registrisse? Koostada lihtne, aga kasutada praktilises turismis kohutavalt tüütu. Hiiumaa veeb oli ja on natuke tüütumini kasutatav, tegemist on eelkõige viitadekogumiga erineva taseme ja kujundusega veebidele. Samas aga õnnestus sellest sasipuntrast leida Hiiumaad väga hästi tutvustava raamatu veebiversioon. Raamat ise hea, ainult et tüütu oli seda leht-lehe haaval kopida. Äkki oleks PDF (kasvõi tasuline) mõttekam?
Igatahes, liiga kaua koha peal passitud, teele! Lääne poole minekul ei kasutanud mitte põhimaanteed (ei viitsinud rekkade vahel ukerdada), vaid sai ette võetud tee Keila-Padise-Linnamäe-Haapsalu. Juba ainuüksi see tee on põnev. Kes läheb Tallinnast välja mööda Paldiski maanteed, saab enne Keilat uudistada kohe te kõrval asuvaid tsaariaegseid Tallinna kindluslinna kaitsevööndi rajatisi. Peale Keilat tuleb põnev koht Rummus, kus näeb oma silmaga vangla ära. Järgmisena jääb teele Padise klooster, samuti huvitav koht. Üldiselt, kel huvi on, võib väga mitu nädalavahetust Harjumaalgi ringi sõita mööda põnevaid kohti, vastavad reisiraamatudki on olemas ja kaubandusvõrgus saadaval.
Me ei sõitnud otse Haapsallu, vaid tegime kõrvalepõike kruusateedele. Vihterpalu, Nõva, Dirhami sai läbi käidud, lisaks veel Noarootsis mõnedki kohad. Nii jõudsimegi Haapsallu õhtul kella viie ajal. Sel ajal kui Tallinnas on liikluses tipptund ja närvitsemine, on seal vaikus ja rahu…. Väga sobilik. Olles juba täis tuubitud erinevaid elamusi, ei hakanud me tutvuma ei Haapsalu linnuse ega raudteejaamaga, sõime vaid kõhu täis, ostsime õhtuks-hommikuks nosimist ja suundusime sadamasse.
Praam nagu praam ikka, mis sellest ikka rääkida, kui siis ehk veelkord meelde tuletada pealelaadijate palvet, et tsiklimehed võiksid alati reisijate rivi ees olla ja esimestena peale sõita.
Sõidu ajal uurisime kaarti sooviga leida öömaja saarel. Kõige sobivam tundus olema umbes saare keskel metsa sees asuv onn. RMK oli juurde lisanud hoiatuse, et mitte eriti kergesti leitav, aga see mind ei pelutanud üldse, Regio atlasest tundus täiesti piisavat. Niisiis pidime legendi järgi sõitma asulasse X, sealt keerama tee Y peale ja pärast kindlat arvu kilomeetreid metsa sisse keerama. Kui saarel jõudsime, siis juba hämardus, kui hakkasime jõudma õigesse ärakeeramise kohta, oli juba päris pime. Ebameeldiv uudis oli see, et ma olin vahepeal suutnud taskulambi ära kaotada, see oli paagikotist välja lipsanud mingil hetkel, põhjuseks minu hooletu pakkimine. Nii et õpetuseks kõigile: iga kord vaadake üle ja mõelge läbi, kuhu te oma asjad panete.
Igatahes, olime keset Hiiumaa metsi, oli pime ja me otsisime onni. Kaardist mäletasin umbes niipalju, et kruusatee läheb üle pinnasteeks ja sellest samast kohast keerab teine pinnastee paremale, mille ääres ongi onn. Loomulikult ma ei hakanud pidevalt tsikli seljast maha ronima ja kaardimappi kotist kilede vahelt välja õngitsema, et siis kaarti ja teed tsiklitule valgusel kontrollida, usaldasin oma mälu. Niisiis: sõidan mööda kruusa, ees läheb tee kitsamaks ja kehvemaks ja üks tee keerab paremale. Bingo!
Oli jah pinnastee. Aga mida tähendab pinnastee Hiiumaal? Õige, lahtine liiv! Ukerdasin rööpasel liivateel umbes kolm-nelisada meetrit (õnneks olid uued rehvid all ja tsikliks GS, muidu oleksin vist suuremas jamas olnud), siis tüdisin. Ümberringi mets, pime, ei mingitki märki mitte mingisugusest onnist. Ja tegelikult, kui see on oleks ka kohe tee servas olnud, oleksime sellest ikkagi mööda sõitnud, sest lihtsalt ei olnud midagi näha, bemari tuli on raami, mitte rooli küljes, nii et väga palju külgedele ei näe. Kopp oli kah ees. Lõpuks keeras mingi väiksem rajake teelt maha, sinna minagi koos tsikliga. Kraam maha, telk püsti (igaks juhuks ja õnneks kaasas), magama, küll hommik on targem. Veel üks praktikast saadud õpetus: alati olgu sellistel matkadel igaks juhuks kuskil 1,5l pudel vett. Seda kulub ikka ja sa ei tea kunagi, kuidas on veega seal, kuhu sa lähed.
Hommikul ajasime kargu jälle alla. Öö möödus mitte kõige rahulikumalt, sest mastimändide mühin oli vägev, lisaks käis vist kogu metsarahvas meie telki ja tsiklit nuusutamas, pidev tatsamine ja tramburai käis ümber telgi öö läbi. Päevavalges vaatasin kaarti ja märkasin saatuslikku viga, olin metsa vahele ära keeranud üks tee liiga vara. Mis seal ikka, asjad kokku, peale, minema. Ukerdasime sama teed tagasi ja alustasime ametlikku ekskursiooni.
Hiiumaa on turistile seepärast mõnus, et saare välimist äärt pidi jookseb korralik asfalttee, mis läbib suurt enamust kõige huvitavamaid kohti. Ka netist kopitud raamat järgib just seda ringi, nii et oli väga mugav alustada kohast X sõitu ja saada päeva lõpuks ringiga maha. Ma ei hakka kogu marsruuti pikemalt läbi ketrama, aga tahaks rõhutada, et hiidlased on vaeva näinud turistide jaoks. Esiteks, eelmainit raamat, lisaks tähtsamate mälestiste juures seisvad suured infotahvlid. Eriti huvitav oli näiteks Kärdla-lähedane kraatritutvumiskoht. Teine särav leid oli Kõpu tuletorn, vist ainus tuletorn Eestis, kuhu saab sisse ja üles. Lühidalt: me saime pildi ette Hiiumaa rikkast minevikust ning elust-olust. Käisime ka Eesti surfiparadiisis Kõpu poolsaare tipus. Vaadanud mõnda aega septembrisest merest välja ronivaid kergelt siniseid surfareid veendusin järjekordselt, et tsiklism on siiski väga normaalne ja alalhoidlik hobi.
Kuna praam kahe saare vahel liigub vaid vara hommikul ja õhtul, otsustasime, et veedame veel ühe öö Hiiumaal, et hommikul sadamasse tuisata. Ka üks RMK onnidest oli täiesti mõistlikul kaugusel. Seekord oli onn leitav, majake oli mõnus ja hubane nagu sellised onnid ikka. Varahommikul tuiskasime praamile.
Teel Saaremaa poole valitses kerge segadus, et kuhu nüüd kõigepealt minna. Pärast mõningast kaalumist leidsime, et läheks enam-vähem otse Kuressaare peale, väikeste jõnksudega siia-sinna huviväärsuste juurde. Märgiksin veelkord, et Saaremaa puhul oli huviväärsusi tüütu otsida, tuli nimekirjast vaadata, mis koht jääb valitud tee peale. Aga me saime mingi plaani valmis.
Saare peal läksime kõigepealt penssu laadima (NB, mõlemal saarel on tanklaid hõredalt, nii et enne reisi soovitan natuke planeerida marsruute vastavalt tanklatele, eriti kui tsiklil väike paak). Tanklas juhtus müüjaks olema vahva vana, kes näinud, et uurime kaarti uurimaks kuhu nüüd, pakkus enda abi ja andis rohkelt vihjeid, mida teha ja kuhu minna. Näiteks igasugused maalinnad tasuks kohe vahele jätta, tegemist on vaid kuskil paksus metsa asuvate kergete küngastega, mille leidmine võtab tükk aega ja kohale jõudnuna nendid vaid, et siin ma nüüd olen ja lähed edasi. Tänu papile hindasime oma plaanid ümber ja asusime teele.
Käisime mõne vana kiriku juures ja jõudsime välja Kaali kraatri juurde. Viimati käisin seal umbes 15 aastat tagasi ja kontrast on vägev. Kaali meenutab väga keskmist Ameerika kolkamuuseumi, kus on mingi huviväärsus (sinna viib kena tee), turistid pildistavad end ja auku seal, siis suundutakse aga asja tutvustavasse muuseumisse, mille lõpus suunatakse sind sujuvalt poodi. Kui juurde lisada veel pseudohistoristlik arhitektuur, siis on flashback USAsse pea täielik.
Kahjuks on Kaali ka peaaegu ainus Saaremaa huviväärsus (OK, Kuresaare loss ja Sõrve majakas välja arvata), kus oli midagi tehtud turistide heaks, kus sa said mingitki adekvaatset infi, millega tegu ja kuidas siin elu on olnud. Kontrast Hiiumaaga on vägev, teadliku turisti püüdmise asjus on Saaremaa tugevalt maas. Aga samas see ei tundugi vist sealne prioriteet olema, kui õlletoobrid ja GO spaad toovad niigi palju sulli ja feimi. Saaremaa on ju nii tugev kaubamärk, et pole vaja vaeva näha turistide ligimeelitamiseks.
Mis siin ikka pikalt jahuda, lõunaks tuiskasime Kuressaarde. Tasumata kaubaline teadaanne magusanautlejatele: Kuresaare vanalinnas, mingil tänaval Lonkava Konna ja Kapteni kõrtsi vahel asub pirukapood, kus müüakse ÜLIhäid saiu-saiakesi-kooke. MUST GO koht kõigile! Linn linnaks, loss lossiks. Kui siis ehk niipalju, et viimase ekspositsioon oli mõnes detailis natuke naljakas, seletavatel siltidel kasutati linnanimena Kingiseppa jms.
Sel päeval otsustasime sõita tagasi põhjaranda, et siis sealt umbes tulevase suursadama kohast hakata vaikselt vastupäeva Sõrve poole minema. Saaremaa teed pole enam nii ringsõidusõbralikud. Erinevalt Hiiumaast on Saaremaa suuremad ja asfaldiga kaetud teed lehvikujulised, koondudes Kuressaarde. Mööda rannikut sõites on tee kvaliteet kohati päris kehva, baik või kroom kindlasti ei naudi kümneid kilomeetreid kruusa. Aga samas, loodus on ilus ja nauditav. Väga huvitav koht on Vilsandi looduskaitseala. Osaliselt on see ka suure saare peal, nii et saab umbes pildi ette. Loomulikult sai käidud ka selle viltuse majaka ääres ja tunnetatud maailma serva peal olemist. Seal see tunne on.
Seekordne (ja järjekordne RMK) öömaja asus Sõrve poolsaarel. Saaremaal on neid onne märksa hõredamalt, nii et oli suht sundvalik. Maja ise vahva, paksu metsa sees endine esimese Saaremaa (ja vist ka Eestimaa) metsavahi majakoht. Autoga ligi ei pääsegi, GS ukerdas mööda väikest rada ikka kohale. Nüüd õppetund kõigile RMK onnide fännidele: minge varakult kohale, eriti nädalavahetusel. Me jõudsime umbes viieks-kuueks kohale, sõime-jõime nautisime, keerasime juba magamagi. Kuskil kell pool öö hakkas ukse taga kobistama mingi onkel. Paotasin ust, seal seisab üks kohalik Romeo, mõlemas käes kilekott hea-paremaga ja selja taga tipsi. Mees oli loomulikult ülipettunud, et keegi on tema kena kohakese hõivanud. Ma pakkusin talle küll lahkelt, et lae peal on magamisruumi küll, aga see ei sobinud talle ja tegelikult poleks eriti sobinud ka meile. Nii ta lahkuski kuskilt mujalt pleissi otsima.
Järgmisel varahommikul siis Sõrve säär (muuhulgas tatsas ühel väikesel metsarajal meile ette metsseaperekond. Meie üllatusime, nemad kohkusid) ja ringiga Padise kaudu Kuivastusse. Laevalt ei sõitnud veel kohe Tallinnasse tagasi ega külastanud ka kangelaslinna Lihulat, keerasin tsiklinina hoopis lõunasse, sõprade suvila poole. Nii jäi meil veel üks päev, pühapäev, üle puhkamiseks rahulikus keskkonnas. Viimasel päeval ei teinudki me suurt midagi peale kojusõitmise ja enne seda ka jaanuaritormi poolt omalt kohalt lahkunud sauna vundamendile tagasisikutamise.
Statistika: umbes tuhat läbitud kilomeetrit, neist kruusal u .40%, kui aga pikad ülesõidud (Tallinn-Haapsalu, Pärnu-Tallinn) välja jätta, siis tublisti üle poole. Tsikkel pidas hästi vastu ja õigustas end 100%, ma ei kujuta ette, milline tsikkel oleks seda sorti sõidul parem kui GS.
Mis siis kokkuvõtteks öelda? Loomulikult oli vahva ja loomulikult jäid nägemata paljud kohad, mida lihtsalt ei jõudnud ja mis võivad järgmiseks korraks jääda. Loomulikult jäi ka käesolevas lühivormis kirjeldamata palju väikesi mõnusaid seigakesi, kohti ja vaateid ilma milleta see reis poleks nii hea olnud.
Aga kõige olulisem: kullakallid, võtke oma tsikkel ja kaaslane ja muud head-paremat ning tuisake mööda Eestit nii palju kui veel vähegi ilma on. Ka ühe nädalavahetusega või pikendatud nädalavahetusega jõuab näha palju huvitavat ja saada palju positiivseid emotsioone.
teie ees, mehed ja naised, kes te niisuguseid vahemaid "hommikusöögiks" sõidate!! Nüüd ega midagi muud kui- kas ostma tuuleklaasi ja kinnist kiivrit või talv läbi kätekõverdusi ja kaelaharjutusi, et järgmisel aastal vähe pikemaid sõite ette võtta. Kummardus ka minu naisele, kes terve selle tee nurisemata ja huumoriga vastu pidas!
. Ise jälgisin pingsalt Tallina kohta käivat ennustust ja see läks küll >90% ulatuses täppi.
