Käisin sõpradega eelmise aasta augustis sama marsruuti sõitmas. Küll autoga, aga panen paar asja kirja, millest teile võiks kasu olla.
Ajast. Pakun, et siit minnes suudate kümne tunniga sõita kuskil 800 km. Aga mägedesse jõudes (Slovakkia alguses, aga eriti Rumeenias) juhtub nii, et kümne tunniga jõuate sõita 400 km. Segased rekkamehed arvavad, et on Schumacherid, pressivad igal võimalusel mööda, eriti laskumisel. Jäime neile oma Volvo maasturiga jalgu. Rattaga pole ka mõtet eest kihutada, sest kohati võib teel auke olla. Kurvid on USKUMATULT järsud ja tundmatud.
Poolas on ilmselt enamik käinud, aga vast pigem Saksamaa poole, mitte otse alla. Teed on normaalsed, kuid kahjuks pole tegemist suurte maanteedega. Ikka ja jälle läheb tee läbi asulatest, mis tähendab kiirusepiiranguid 90-70-50-70-90-70-50 ja nii lõpmatuseni. Ringteid oli palju asulates.
Slovakkia alguses on väga vinged mäed, kallutamisrõõm missugune, kui nii rööpas poleks.
Ungari kohta pole midagi öelda. Tasane maa, normaalsed teed, pikad sirged.
Rumeenia ilm – pole mingi ilmateadlane, aga Rumeenia maastik tagab vist vaheldusrikka ilma. Mägedevahelises imekaunis Brasovis (veetke seal kindlasti aega!) rääkis kohalik, et pilved jäävad mägede vahele kinni ja dikteerivad ilma. Saime seal ikka vihma ka tunda. Ühel päeval oli seal u 20 kraadi, sombune. Hakkasime liikuma Musta mere poole. Ühes vahepealses kõrges linnas oli 10 kraadi ja selge. Õhtupoolikul Musta mere ääres oli 15 kraadi. Mõtlesime, et suplemisest küll midagi välja ei tule. Aga järgmisel päeval juba lõõmas päike ja kuskil 25 kraadi oli kindlasti, kolmandaks päevaks näitas termomeeter 30.
Transfagarasani mäestikku Rumeenias ei tohi külastamata jätta. Võimas! Umbes 30 km tõus mäkke oli väga normaalse teega, aga laskumine oli katastroof. Pallasti tänav Tallinnas on selle kõrval kui paradiis.
Igasugused jutud mustlaste kohta on liialdused. Kindlasti tulevad väikesed murjamid tee äärde vaatama, mis imeasjad need mootorratturid on, aga mingit kahtlast janti ei toimu. Me lugesime enne minekut jutte, et mustlased tulevad foori all autoaknaid pesema ja enne teelt ei astu, kui neile raha annad, aga sellist nahhaalsust ei ole. Hobusega liiklemist nägime ka ainult mingi kolm korda.
Kokkupuude politseiga – ainult nii palju, kui naised ühe noore politseiniku Rumeenias Dracula lossi juures foto peale kutsusid. Oli nõus, lasi neil oma väikest relva kah katsuda.
Telkimine. Soovitan soojalt telkimisalad enne välja otsida. Me ei julgenud suvalise metsatuki juurde jääda, aga mitte ühtegi telkimisala silti silma ei jäänud. Siiski, üks koht kuhu oleks oma telgi võinud püsti ajada, oli Transfagarasianil. Seal leiab kindlasti kohti, kuhu ööbima jääda, eriti alguses või tõusul.
Raha. 1000 eurot ratta kohta on küll ja rohkem. Saab süüa ja soojas magada.
Musta mere „kuurort“ on väga mööda. Vesi ja rand on ilusad, aga hotellid, tänavad, söögikohad on meie mõistes veneagsed. Eelmise aasta augustis oli öö uhkes hotellis 300 kohalikku ja normaalses 150 kohalikku. Väga raske oli leida tuba – eriti kehtib see Rumeenia teeäärsete öömajade kohta.
Keeled. Rumeenias ei saa vene keelega hakkama, kasuks tuleb inglise keel. Nad oskavad ka itaalia keelt palju. Saksa ja hispaania keel on ka kasutud.
Aitab kah, kui on küsimusi elu-olu jm kohta siis vastan rõõmuga.
. Sellesse mahtuvad söögipausid olid pigem "võileib kurku" stiilis actionid
Kuni Warsavini võib seda nimetada mõnusaks motomatkaks. Aga see järgmised 12 tundi tagasi kuni Valgani oli juba extreemsem tiba 
Kui pole aastaid koos sõitnud ja eriti "üle keskmise" lenksu inimesed, siis võiks vb esialgu proovida midagi lihtsamat tõesti. Vt nauditavus reisist tuleb ka just sellest, et mõnede jaoks ei ole sihtkohad nii hirmus tähtsad vaid see teekond ja seltsis sõitmine, söömine/joomine, suhtlemine ja pildistamine või lihtsalt huvitavas kohas veidi ringi kolamine on olulisemad. Inimesed, kes tavaliselt alla 3tärni hotelli omale öömajaks ei võta, ei peaks tegelikult ka suurtest kuurortitest kaugemale vaatama. 
