Kaua tehtud, kaunikene. Eelmine riigikogu võttis keset talve suure hooga vastu ka uue liiklusseaduse, mis hakkas nüüd kehtima. Võtsin aega natuke sisse kiigata, et mis siis tsiklistide jaoks muutus ehk mis meiepoolsed kunagi esitatud ettepanekutest läbi läksid.
Hea on see, et üks ettepanek jõudis seadusesse: ühissõidukiraja kasutamise võimalus, kui KOV seda liikluskorraldusvahendiga lubab (§37 lg2). eelkõige puudutab see Tallinnat. Nüüd siis pole muud, kui tuleb välja mõelda, millistel bussiradadel võiks tsiklistid sõita tahta ning seejärel teha taotlus linnavalitsusele, kes selle kehtestatud korras läbi vaatab. Lihtne, onju
. Kas on keegi vabatahtlik, kes viitsib tegeleda selle kadalipust läbivedamise manageerimisega?
Ülejäänud ettepanekutest ei jõudnud seadusesse otseselt ükski. Vaid ettepanek A1 kategooria sõiduõiguse andmine mistahes sõiduõigusega juhile jõudis seadusesse, tõsi küll A1 asemel on AM (§94 lg2). Ma ei mäletagi enam, mida eelmine LS selle kohta ütles, kas seal oli selline võimalus sees.
Natuke kahju on, et välja jäi parkimiskorda täpsustav parandus, tsiklite parkimine ükskõik mis suunaliselt etteantud joonte vahel oleks olnud mõistlik. Aga noh, küllap leiti selle vastu mingi loogiline põhjendus või piisas argumendist, et sellise taseme detaili reguleerimine ei peaks olema mitte seaduse vaid KOV tase.
Hiljem olen veel mõelnud, et vast oleks pidanud tegema ka ettepaneku juhtimisõiguse kohta, et A-kat ei saa enne kohustuslikku A2 taset paari aasta jooksul pluss kohustuslikku ohutu sõidu koolituse läbimist. Vast hoiaks seeläbi ära mõne laiba aastas. Aga see on selline "oleks"...
On selge, et seaduseelnõu ettevalmistamise ajal roogiti välja kõik ettepanekud, mis oleksid vähegi sisaldanud mingid konflikti, nõudnud kelleltki automaatselt täiendavaid kohustusi, loonuks teoreetilise võimaluse liiklusohutuse vähendamiseks jne jms. eesmärgiks oli seaduseelnõu kindlalt seadusena jõustada, aga Riigikogu tööaeg hakkas lõppema ning eelnõu mahakukkumise vältimiseks mindi kindla peale ehk arutelude ja vaidluste vältimise teed.
Tuleb tunnistada, et ka mul endal kadus ühel hetkel nende aastate jooksul jaks nende ettepanekute tõukamisega tegeleda, tekkisid natuke teised prioriteedid jne. Kas aktiivsem lobistamine oleks siin millelegi kaasa aidanud? Vaevalt, et üks eraisik oleks midagi olulist suutnud täiendavalt lõppteksti sisse pigistada, võibolla tõesti mõne detaili vms, mis oleks täiendavalt või kompromissina tekkinud eelnõu arutamise ja väljatöötamise käigus. Aga see oleks jätkuvalt olnud pigem väheoluline detail kui oluline muutus seadusandluses.
Ja tegelikult, kas ongi seda kehtivad teksti nii väga vaja muuta? Kas keegi leiab midagi mitteräägitut, mis on täiesti vastuoksa (aga samas realistlik muuta)?