Mootorratturite reisikirjad

[Gotham]

Talvel sai Bullet'itega pisike ring Indias tehtud.
Väike ülevaade e KUULIGA LÄBI INDIA

[m6mmik]

jälle siis käidud
http://twinnipoeg.m6mmik.pri.ee

Väga hea vaheldus Rumeenia, Horvaatia, Austria jms lugudele (mis ise-enesest ka väga huvitavad).
Aga kas lugu lõpebki Sigatüüka radadel või on plaan lugu lõpuni rääkida?

plaan ikka lugu lõpuni vesta
andke natu aega ja saavad ka viimased peatükid üles visatud

[Divikas]

Vahemikul 21.06- 26.07 juuli tegin motomatka suunal Tartu – Venemaa – Mordvamaa – Tatarimaa – Bashkiiria - Lääne Siber - Altai krai - Mägi Altai - Lääne Mongoolia - Mägi Altai -Altai krai – Kazahstan – Kõrgõstan – Kazahstan - Lääne Siber – Bashkiiria – Tatarimaa - Mordvamaa – Venemaa - Tartu.
Vene Föderatsiooni läbisin pikki trassi M 5/51 Moskva – Rjazan – Penza – Samaara – Ufa – Tsheljanbinsk – Kurgan – Omsk – Novosibirsk. Sealt edasi pikki trassi M 52 Barnaul – Gorno Altaisk - Tashanta. Mongoolia piiri ületasin Tashanta Tsaganuur piiripunktist ja samast tulin ka tagasi. Minnes sain kaasa õnnitlused nii venelastelt kui mongolitelt, esimene Eesti pass selles piiripunktis.
Kaugeim koht oli Mongoolias Buraatyni mäekuru, Tolbo järvest idas. Mongoolias oli miinimum eesmärk sõita Khovdi linnani aga tehniliste hädade tõttu olin sunnitud pöörduma tagasi Mägi Altaisse. Sellegipoolest veetsin Mongoolias äärmiselt meeldejääva nädala. Suure tõenäosusega olen ka esimene eesti motomatkaja, kes Mongoolias oma mootorrattaga on käinud. Vähemalt ei ole õnnestunud mul mingit infot vastupidise kohta leida.
Mägi Altai jäi meelde väga kauni ja võimsa mäestikuga, mida ilmestavad lumised tipud, metsad ja kärestikulised jõed.
Aga kauneid ja võimsaid mäestikke oli kõikides maades ja võib olla ehk omapäraseim just Lääne Mongoolia Altai mäestiku jätk oma punakaspruunide värvidega.
Mägi Altaist viis teekond läbi Ida ja Lõuna-Kazahstani Kõrgõstani (Semi – Alaköl – Taldyqorghan – Qapshaghay – Alma-ata – Kegen), Kõrgõstani läbisin pikki Ysyk-Köli järve lõunakallast Bishkeki, meeldejäävaimaks hetkeks tõus mootorrattaga Barskooni mäekurule (3754 m) ja sealt edasi üritus tõusta Suiok mäekurule (4021 m, kõrgused on kohapealt ostetud kaardi järgi) aga sellest jäi mul kõrguses sadakond meetrit puudu. Ülemine platvorm oli silmaga näha aga teeolud muutusid sedavõrd viletsaks, et otsustasin liigseid riske mitte võtta. Niigi oli probleeme, et üldse selleks tõusuks luba saada, sest tegemist on suletud tsooniga. Kogu üritus võttis kaks päeva, esimesel päeval olin sunnitud halva ilma tõttu poolelt teelt tagasi pöörduma.
Uuesti läbisin Kazastani lõunast põhja Balgash – Karaganda - Astana – Stepnogorsk - Burabay - Kökshetau - – Petropavlosk. Eriti muljetavaldav oli Astana, mis uues linnaosas on väga kaunis ja kaasaegne linn ja üldse üllatas Põhja-Kazahstan oma suhteliselt arenenud infrastruktuuri ja tunduvalt parema elu-olu korraldusega kui ma oskasin arvata.
Ja siis juba sama teed pidi kui minnes, läbi Tsheljabinski, Ufa, Samaara, Pensa, Rjazani, Moskva ja Pihkva koju tagasi.
Kokku tuli 36 päevaga matkakilomeetreid 15490, minnes tulles sõitsin keskeltläbi 700 - 750 km päevas. Ka Kazahstanis olid päevamatkad pikad. Samas Mongoolias sõitsin 50-100 km päevas ja Kõrgõstanis umbes 100-200 km päevas. Sõiduvabu päevi pidasin kaks. Ühe päeva olin natuke tõbine (Karakolis) ja teise päeva veetsin Astanas.

Raskeim aeg oli minnes L-Siberis ja Mägi Altais, umbes 1500 km lausvihma ja alla +10 sooja. Närvesöövaimad momendid olid tehnilised probleemid Mongoolias.

Kõigile viperustele vaatamata oli väga huvitav ja meeldejääv reis, täis ääretult kaunist loodust, hulgaliselt huvitavaid kohtumisi väga erinevate inimestega ja ligi 800 fotot mälestuseks.

Sügise poole üritan ka pikema reisijutu kirja panna, Praegu vajavad muljed natuke settimist. Ja Mongoolia jääb väga hinges kripeldama, sinna peaks kunagi eraldi reisi tegema. Juba selleks sobiva ratta, korraliku ettevalmistuse ja piisava ajavaruga.
Praegune xj 600 oma 82 t läbisõiduga ei olnud päris õige valik Mongoolia tingimustesse, asfaldil pidas ratas üllatavalt hästi vastu.

[lermo]

Suure tõenäosusega olen ka esimene eesti motomatkaja, kes Mongoolias oma mootorrattaga on käinud. Vähemalt ei ole õnnestunud mul mingit infot vastupidise kohta leida.

On ka varem käidud, mis aga kindlasti ei vähenda ettevõtmise väärtust ei tegijale kui kaasaelajatele

[Divikas]

Tänud Lermo!

Ei taha mingit võltskuulsust ega valeloorbereid. Guugeldasin kevadel üsna usinasti aga sellele uudisele ei sattunud. Noh, teeme siis nii, et esimese kümne hulgas

[sang]

Praegune xj 600 oma 82 t läbisõiduga ei olnud päris õige valik Mongoolia tingimustesse, asfaldil pidas ratas üllatavalt hästi vastu.

Kas probleeme oli konkreetse isendi vastupidavusega või oleksid eelistanud teist tüüpi tsiklit?

Ega sul juhuslikult seda marsruuti kuskil elektroonilise kaardi peal ole? Lihtsalt põnev oleks visuaalselt kah kiigata selle retke ulatust

[bikefan]

Vahemikul 21.06- 26.07 juuli tegin motomatka suunal Tartu – Venemaa – Mordvamaa – Tatarimaa – Bashkiiria - Lääne Siber - Altai krai - Mägi Altai - Lääne Mongoolia - Mägi Altai -Altai krai – Kazahstan – Kõrgõstan – Kazahstan - Lääne Siber – Bashkiiria – Tatarimaa - Mordvamaa – Venemaa - Tartu.

[Bad Boy]

Sügise poole üritan ka pikema reisijutu kirja panna, Praegu vajavad muljed natuke settimist. Ja Mongoolia jääb väga hinges kripeldama, sinna peaks kunagi eraldi reisi tegema. Juba selleks sobiva ratta, korraliku ettevalmistuse ja piisava ajavaruga.

Ootan juba pikisilmi reisijuttu või vähemalt albumit piltidega..
tundub et ise see aasta kusagile kaugele ei reisi nii et hea vahepeal teiste reisimuljeid lugeda..

[Divikas]

Vastused küsimustele:
Ratas pidas tingimusi arvestades hästi vastu aga xj-ti maastikuvõimekus on väga piiratud. Mongoolia eeldab paremate amortide ja maastikule sobivate kummidega ratast. Tagaamort jooksis õlist tühjaks ja esiamort oli ka koju jõudes poolpidune.

Jutt tuleb, tegin ka märkmeid aga võtab aega. Võin kohe öelda, et iga päev juhtus midagi, sõitsin ilma täpse aja ja tegevuskavata, töölt oli 40 päeva vabaks küsitud, et läheb nagu läheb. Samas olen eelnevalt Venemaal palju liikunud ja tean enam vähem olusid. Ega nüüd mingit shokilugu ka ei tule aga eks nii pika reisi jooksul tuleb üht teist ikka ette, palju meeldivat aga natuke ka vähem meeldivat. Pildid panen ka paari nädala jooksul üles, praegu on muude asjadega ilgelt tegemist, vaja jälle normaalsesse palgasaaja ellu sisse elada.

Elektroonilist teekonda ei tule, kuna kasutasin paberkaarti. Tegelikult oleks ka päris ilma hakkama saanud. Teekond oli mul praktiliselt eelnevalt juba peas ja poole teest panin mälu järgi. Ega seal suurt eksimisvõimalust pole. Venemaa, Kazahi ja Kirgiisia teevõrk on nii lihtne, tuleb püsida asfaldil ja natuke päikse ja oma varju järgi suunda hoida. Noh nii laias laastus. Eks ma põikasin ikka aeg ajalt kõrvale ka. Mongoolia on natuke keerulisem aga püsisin Lõunatrassi lähedal ja ka seal on omad selged pidepunktid, mida jälgides on suht raske eksida. Ühe korra panin puusse aga ühe künka otsas sain aru, et vale suund. Lääne Mongoolias on teid igas suunas aga tegelik loogika on see, et kõik teed püsivad ida-lääne suunaliste mägede vahel. Kõrbeni ma ei jõudnud.

[Divikas]

Kesk-Aasia reis 2009. Pildid vol.1 "Mongoolia"
http://album.ee/album/289420/50188581

[Divikas]

Kesk-Aasia reis 2009. Pildid vol. 2 "Kõrgõstan"
http://album.ee/album/289420/50188710

[Divikas]

Kesk Aasia reis 2009 Pildid vol 3 "Kazahstan"
http://album.ee/album/289420/50188718

[capten]

Divikas - retsept! ...üksi igavaks ei läinud?

[Divikas]

Kesk-Aasia reis 2009 vol 4 Mägi Altai
http://album.ee/album/289420/50188726

nonii, valik piltides on siis avalikuks tehtud. Põhiliselt siis nende paikade loodus, olen vilets inimeste pildistaja ja üldiselt mulle tundub, et sealtkandi inimestele ka väga ei meeldi kui neid objektiiviga sihtida. Aga värvikaid tüüpe kohtas pea igal sammul. Ida inimesed on omamoodi huvitavad subjektid, äärmiselt külalislahked ja sõbralikud. Üldjoontes, aga mõned mundrikandjad on samas tõelised m....d. Aga eks nendega jagelemine kuulu ka reisielamuste hulka. Hakkan tasapisi reisikirja kribama, loodan mingi kuu jooksul sellega valmis saada.

[Antskala]

Täna algab järjekordne Motoreporteri reis. Meie blogi sissekanded on seekord näha http://rock.ee/motoreporter/ lehel.

[GPP]

Juuli teises pooles sai teoks tehtud selline projekt nagu Honda Zoomer Expedition - ehk sõidetud Zoomeri-nimeliste rolleritega Nordkappi (ja tagasi). Tegu pole küll tsiklitega selle sõna tõsisemas tähenduses, ent motomatkamisega vast haakub teema siiski.
Kogu ettevõtmisest saab lugeda & pilte vaadata siit - http://honda-zoomer-expedition.blogspot.com/

[rzz]

19-23 august sai samuti pisike reis Eestimaa pinnal tehtud ning isegi jälg sellest maha salvestatud. Raja, piltide ja reisijärgsete memuaaridega võib tutvuda aadressil
http://www.geoape.com/tracklogs/hmrp-vo ... -1256#desc

[henri.]

...

[mofomofo]

19-23 august sai samuti pisike reis Eestimaa pinnal tehtud ning isegi jälg sellest maha salvestatud. Raja, piltide ja reisijärgsete memuaaridega võib tutvuda aadressil
http://www.geoape.com/tracklogs/hmrp-vo ... -1256#desc

Päris huvitav lugemine.

Tekkis küsimust, et mis süsteemi te omavahel suhtlemiseks kasutasite ?

[rzz]

19-23 august sai samuti pisike reis Eestimaa pinnal tehtud ning isegi jälg sellest maha salvestatud. Raja, piltide ja reisijärgsete memuaaridega võib tutvuda aadressil
http://www.geoape.com/tracklogs/hmrp-vo ... -1256#desc

Päris huvitav lugemine.

Tekkis küsimust, et mis süsteemi te omavahel suhtlemiseks kasutasite ?

Cardo Q2 sidevahendid.
http://www.vajalik.ee/rev.php?more=10 lehelt võid näha sidumise põhimõtet, viimase (tootja poolt mittetoetatud variant 4 seadme sidumiseks) edasiarendatud variant andis siis kokku 6-seadmelise koosluse.

[Antskala]

Motoreporteri Kaspia mere tuuri reisikiri on saanud raamatukaante vahele:
http://mammut.ee/musta-kulla-needus.html

[kurisookaru]

Väike reisikiri

Reisi alustasime kolmekesi 10. juuni hommikul Järvamaalt, Kurisoolt. Tsikliteks olid Yamu Super Tenere, Kawa Zephyr ja Yamu Fzr 600. Eesmärk oli jõuda Horvaatiasse, mingit erilist marsuuti me ei planeerinud. Nagu ikka – Läti-Leedu-Poola ja edasi sisenesime juba Slovakkiasse. Seal läks asi huvitavamaks mägiste-kurviliste teede näol Tatardes. Ühe kurvi tagant paljude teiste seas ilmus ootamatult meie üllatuseks vaatevälja tohutusuur auk asfaldis. Üle poole teest oli vihma poolt lihtsalt ära uhutud. Meie õnneks oli väljas valge ja seekord läks hästi. Slovakkias hämmastasid mustlaste agulikülad, kus lapsed jooksid meile järgi ja vanemad inimesed vahtisid suu ammuli. Maju kui sellised ei olnudki, olid vaid räämas hurtsikud – Euroopa missugune. Saime 40 euro eest toa suusakuurordis, mille aknast avanes maaliline vaade mägedele.
Edasi võtsime suuna Ungarisse Budapesti, kus veetsime meeldiva õhtu Doonau ääres ja tsiklitega pealinna tänavaid avastades. Jägneva õhtu veetsime kauni Balatoni järve ääres, mille kohal olev õhk suisa kihas sääskedest. Eriti huvitav oli sääskede reageerimine madalatele helidele nagu köhatamine. Nende ühtlane pinin muutis köhatamise peale hetkega tooni.
Järgneval päeval otsustasime õhtuks jõuda Horvaatiasse Krki saarele, kuid kuna eelmisel õhtul sai erinevaid kohalikke veine proovitud liiga ohtrasti, siis viibis meie liikuma saamine pärastlõunani. Õhtu pimeduses saabusime Zagrebisse, jällegi tutvusime linnaga ja põrutasime juba kottpimedas edasi Aadriamere poole. Varakoidikul olimegi Krki saarel ja heitsime lihtsalt mere äärde ploomipuude alla magama. Puude alt äratasid meid üles pähe kukkuvad ploomid: kerge hommikueine otse taevast. Otsisime kämpingu, kus peatusime kaks ööd. Sellega oli esmane reisieesmärk jõuda Aadria mere äärde täidetud. Algne plaan oli edasi minna Dubrovnikusse, kuid otsustasime hoopis Itaaliasse minna. Mõeldud-tehtud, õhtuks olime Veneetsias. Tsiklid jätsime parklasse ja läksime kanalite vahele kondama ning sobivat kohta otsima, kus magamiskotiga lageda taeva alla pikali heita. Pärast paaritunnist kondamist leidsimegi sobiva puualuse üsna vaikses kohas. Hommikul oli üllatus suur, kui politsei meid äratas ja ütles, et kell üsna hiline juba, rahvas hakkab liikuma ja võiks juba ärgata. Veel osutasid nad kaamerale, mille all me kenasti magasime ja tagatipuks küsis üks, et kas me kohvi soovime. Saanud jaatava vastuse, lippas küsija meie ees olevasse politseimajja ja tagasi tulles oli tal, meie suureks üllatuseks, kolm esspressot käes. Tuli välja, et pärast mitmetunnist kondamist olime Veneetsia politseimaja ette ennast kenasti magama sättinud. Turvalisemat kohta annab vist otsida? Mundrimehed olid väga viisakad ja mingisugusest kurjustamisest ei olnud märkigi. See sündmus andis väga positiivse elamuse igatahes.
Õhtul lahkusime Veneetsiast ja võtsime suuna lõuna poole Chioggia linna poole, kus puhkasime kaks päeva. Sealt otsustasime minna edasi Prantsusmaale. Jällegi mõeldud ja paari päeva pärast ka tehtud. Läbisime Prantsusmaale suundudes kuulsad linnad nagu Parma, Genova, San Remo, Monte-Carlo. Öö veetsime Prantsusmaal Mentoni linnas rannas. Edasi sõitsime läbi Nicei, kus tutvusime Hollandist pärit tsiklitel reisiva abielupaariga, vahetasime kontakte ja lubasid järgmine aasta külla tulla. Nad hoiatasid Alpides oleva halva ilma eest ja soovitasid mööda kiirteed minna. Eestlaslik jonnakus ja kiirteede põlgus ajas meid ikka mööda väikseid teid Alpidesse. Plaan oli jõuda Lyoni. Mägedesse sisenesime pärastlõunal umbes kolme paiku ja välja saime alles järgmise päeva hommikul. Kõrgemal oli kõigest viis kraadi sooja, jube kõva tuul ja valitses täielik kottpimedus. Tänu sellele sel ööl me ei maganudki ja liikumiskiirus ei olnud ka teab, mis eriline. Õhtuks jõudsime üsna räsitud olemisega ja külmunult aga hoopis Belfort`i linna, kus ööbisime odavas Formule 1 hotellis: 28 eurot kolme inimese ööbimise eest.
Selles hotellis möödus meie jaanipäev ja läbitud oli 4356 kilomeetrit. Päeval sõites läks mu tagarehv katki, mis oli omaette huvitav kogemus, et seda jälle sõidukorda saada. Peale paaritunnist otsimist ja ringi tiirutamist õe tsikliga, minu tagaratas tagaistme peal, oli siselohvil lapp peal ja väike Vana Tallinna suveniirpudel ühes töökojas kingituseks. Hotellis võtsin ühendust sakslasest tuttavaga, kes elab Leipzigis ning teatasin, et tulen homme külla. Saksas läks kiirteel jälle tagarehv tühjaks, tegin mõned täiendused ventiilile kummimadratsi paranduskomplektis olevast kummilapist, et õhk ventiili mutrist välja ei tuleks ja asusime vaikselt järgmist mahapööramiskohta otsima, et jõuda mõnda töökotta. Peale 30 kilomeetrist töristamist jõudsime väikesesse linna, kus asus ka tsiklitöökoda. Seal lasin uue lohvi paigalda. Seetõttu jõudsime Leipzigisse üsna hilja.
Käes oli neljapäev ja meie plaan oli reedeks koju tagasi jõuda. Ees ootas veel 1600 kilomeetrit. Alustasime neljapäeva lõunal sõitu ja kodumaale jõudsime reede öösel. Poolas magasime mõned tunnid suvalises parklas tsiklite peal. Pärast Riiat algas jube paduvihm kuni Häädemeesteni välja, sõita praktiliselt ei näinudki, aga lõpuks olime kodumaal tagasi. Ristikülas ootas meid kell kaks öösel soe saun ja maitsev lamba raguu. Reisi kogupikkuseks tuli 17 päeva jooksul 7162 kilomeetrit. Teisele kahele reisikaaslasele oli see üldse esimene pikem tsiklireis.
Kogu marsuut oli Eesti-läti-Leedu-Poola-Slovakia-Hungari-Horvaatia-Sloveenia-Itaalia-Prantsusmaa-Saksamaa-Poola-Leedu-Läti-Eesti.

[Piipz]

.....oli siselohvil lapp peal .....
..... Saksas läks kiirteel jälle tagarehv tühjaks.....
..... jõudsime väikesesse linna, kus asus ka tsiklitöökoda. Seal lasin uue lohvi paigalda .....

Sama nagu Raigol see aasta
Soovitus suurele ringile, pange põlema rehvilappimiskomplektid ning mõtted see kaasa võtta. Ikka ja ainult tagavaralohvid kaasa

[kurisookaru]

[quote="Piipz"][quote="kurisookaru"].....oli siselohvil lapp peal .....
..... Saksas läks kiirteel jälle tagarehv tühjaks.....
..... jõudsime väikesesse linna, kus asus ka tsiklitöökoda. Seal lasin uue lohvi paigalda .....[/quote]
Sama nagu Raigol see aasta
Soovitus suurele ringile, pange põlema rehvilappimiskomplektid ning mõtted see kaasa võtta. Ikka ja ainult tagavaralohvid kaasa [/quote]

Naljagapooleks, aga eestist ei ole mõtet lohvi kaasa haarata, kuna ostsin siit ühe ja see maksis pea 400 eeku. Saksas läks uus lohv ja selle paigaldamine 20 euri maksma.

[Piipz]

miks ei ole mõtet - vahemaa siit saksamaale on päris suur. kui vahepeal midagi juhtub, oled samamoodi k*ses ju

[randel]

Lohv või rehvipaikamiskomplekt võiks ikka alati kaasas olla, aga kindlasti koos kõige muu vajalikuga (heeblid, pump, võtmed). Mis sest lohvist niisama vedada, kui seda vahetada oma jõududega ikka ei saa.
Hind hinnaks, aga kui rehv läheb matkal tühjaks siis ajakulu rehvitöökoja otsimiseks ja kõigeks muuks sellega seonduvaks on märksa suurem kaotus kui paarsada krooni hinnavahet.
Mina olen pidanud mälu järgi kolm korda matkal rehvi lappima, kui poleks omal tööriistu kaasas olnud, oleks muret ikka palju rohkem olnud.

[Piipz]

Ma pidasingi silmas isevahetamist. mis sa sellest lohvist niisama kaasas vead, kui ise vahetada ei oska/ei saa.

Tahtsin lihtsalt öelda, et lohvi lappimine ei ole turvaline ja stabiilne lahendus. Raigo käis üks vahe lohvi lappimas kuskil autotöökojas, kus seda hoiti lausa pressi all, ehk siis profid tegid aga tulemus oli ikka null. Tänu sellele ei usalda ma enam ühtegi lohviremondikomplekti, kuna need asjad lihtsalt ei tööta.

Ikka ja ainult siselohvid koos paari heebliga kaasa ja asi mutt. Kui on kambal ühesugused rattad, või sarnased, siis ei pea neid iga ratta jaoks eraldi võtma, piisab ühest komplektist.

[randel]

Ilmselt sõltub, kuhu ja kuidas see auk satub. Minu kogemus mingi tavalise jalgratta lohvipaikamiskomplektiga on jälle positiivne.
Aga varulohv on igal juhul kiirem ja kindlam valik, kuigi võtab rohkem ruumi.

[Raiki]

mul on rehvivaht kaasas , kuna puudub siselohv.

[tedre]

Ma pidasingi silmas isevahetamist. mis sa sellest lohvist niisama kaasas vead, kui ise vahetada ei oska/ei saa.

Eks harjutamine teeb meistriks

Ei lähe enam ilma rehviremondi komplektita kuhugi peale seda kui Poolas esirehv ühel hetkel tühjaks läks. Kuigi seal on neid silte "vulanizatsia" nagu muda siis õhtul kell 9 ükski mats enam abi ei pakkunud, sh. ka kohalikud mootorratturid. Paljukiidetud vahust (millest varem on ka omal kasu olnud) sedakorda kasu polnud, see sama kiirelt kui rehvi sisse ka välja läks. Ei jäänud muud üle kui plaanitud metsaäärse tasuta telkimise asemel võtta hotell ja hommikul siis seal lähedal "vulkanizatsias" lohvile lapp peale saada. Kusjuures remondivend keeldus heeblitega valukale kallale minemast, selle töö tegin ise ja lappimine läks 5 zl.
Seda et lohv kaasas ei pruugi sugugi alati kasu olla kuna omal kogemus et 50/50 suudetakse lohvi paigaldusel auk sisse saada. Seepärast on alati mõistlik kaasas hoida jalgratta rehvilappimise apteek ja vajalikud tööriistad et ratas alt saada. Ja ise võtsin kasutusele sama minikompressori mis Raikil. Kui kompressori korpus laiali lüüa tuleb sealt välja tunduvalt pisem vigur. Tublessi puhul rõhu sisse saamiseks töötab täiesti sorts benssu ja tikk. Ise proovisin järgi ja julgen soovitada.