Mootorratturite reisikirjad

[kalle]

Krt Margus on tegija! Pidime enne reisi veel kindlasti kokku saama, et enne teele minemist pikemalt juttu puhuda. Aga ilmselt nihutas ta mineku veidi varasemaks, niiet see jäigi ära, millest on mul tõsine kahju. Varasem teemaga tutvumine andis veidi aimu orgunnist ja vaevast ja ei ole muud öelda, kui et just vaid sellise entusiasmi ja fanatismiga saavadki sellised asjad teoks. Head reisi teile veelkord!

ps. loodaks ikka enda kahe viimase aasta reiside nupukesed ka üle saada millalgi:)

Kk

[Equ]

Tre,

Lugesin ka eile ajalehest Marguse tegemistest. Müts maha..3 aastat lusti

Equ

[S24]

Tervitus!

Liitusin käesoleval aastal mototsiklistide ridadega. Sai tehtud luba ja ka ratas soetatud. Asjaga väga rahul ning
lõime ka oma jõugu väikestviisi (ei nimeta ennast muidugi MC-ks ja kellegi "põllule" ei trügi <- ütlen, et mõttetuid vaidluseid ennetada), et oleks lõbusam.
Esimesel aastal sõitsime mööda kodust Eestimaad siin mõned retked. Ei midagi erilist ja kahvatu võrreldes siin paljude kirjeldatud reisidega.
Asja kohta tegin suvel ka väikese päeviku/blogi: http://ketikoerad.blogspot.com

Sealt saab vaadata pilte ja lugeda jutukesi meie suurematest tegemistest. Kui keegi viitsib midagi arvata üldse, siis olen tänulik
tagasiside eest (ka negatiivse kriitika eest seni, kuni see on konstruktiivne).

Lugupidamisega,
S24

[piloot]

Tervitus!

Kui keegi viitsib midagi arvata üldse, siis olen tänulik
tagasiside eest (ka negatiivse kriitika eest seni, kuni see on konstruktiivne).

Lugupidamisega,
S24

Mõnusat lugemist jätkus lausa mitmeks tunniks. Nagu näha Eestimaa sai päris selgeks ja hea, kui keegi viitsib nii pikalt ja põhjalikult oma sõitudest kokkuvõtteid teha ja teistega jagada
Mõne koha peal kasvasid teil küll "munad taha" aga isiklikult arvan, et selle nö. "tagasisidega" pole mõtet laskuda selles lõigus mainitud vennikesest...:

Praami oodates sõitis meie ette miski vana tsikliga ning trügis esimesena praamile. Meil algajatena oli algul kerge hämming ja segadus (mõtlesime, et mingi oma mees seal praamil vms?) ning jäi mehele ütlemata üht-teist. Edastaks siinkohal hoiatuse: järgmine kord sa "tagasisidest" ei pääse sellise käitumise korral!
Avastasin, et ettetrügijast tropp on kogemata pildile jäänud, kui kajakaid jäädvustasin.

... madalamale. Ise olen sõitnud enamike laevadega, mis eestis väljuvad ja ikka ja jälle leidub järjekorras keegi, kes meeleheitlikult ette üritab trügida. Laev väljub sellest hoolimata täpselt samal ajal ja koos kõigi reisijatega, kas lammas sai ettepoole või mitte. Lambale omale see muidugi kohale ei jõua.

Edu igatahes edasisteks reisideks ja jaksu kirjutamiseks ka

[S24]

Tänan kõigepealt Pilooti tagasiside eest. Parandasin viimases postituses ka hulga kirjavigu ära.

Mõnusat lugemist jätkus lausa mitmeks tunniks. Nagu näha Eestimaa sai päris selgeks ja hea, kui keegi viitsib nii pikalt ja põhjalikult oma sõitudest kokkuvõtteid teha ja teistega jagada
Mõne koha peal kasvasid teil küll "munad taha" aga isiklikult arvan, et selle nö. "tagasisidega" pole mõtet laskuda selles lõigus mainitud vennikesest...:

Jah, mõtlesin tükk aega, mis sellega ette võtta. Algse teksti tegin niigi pehmemaks. Meie seda ei alustanud ja kui antud tegelane leiab, et on ülereageeritud, siis on alati võimalus kõik üles otsida ja
selle postituse eest läbi sõimata, peksa anda, minupärast kasvõi uksekell põlema panna või "asjalikku" teha

Tänan igaljuhul märkuste eest veekord!

[dubweiser]

Tervitus!

Kui keegi viitsib midagi arvata üldse, siis olen tänulik
tagasiside eest (ka negatiivse kriitika eest seni, kuni see on konstruktiivne).

Lugupidamisega,
S24

Mõne koha peal kasvasid teil küll "munad taha" aga isiklikult arvan, et selle nö. "tagasisidega" pole mõtet laskuda selles lõigus mainitud vennikesest...:

Praami oodates sõitis meie ette miski vana tsikliga ning trügis esimesena praamile. Meil algajatena oli algul kerge hämming ja segadus (mõtlesime, et mingi oma mees seal praamil vms?) ning jäi mehele ütlemata üht-teist. Edastaks siinkohal hoiatuse: järgmine kord sa "tagasisidest" ei pääse sellise käitumise korral!
Avastasin, et ettetrügijast tropp on kogemata pildile jäänud, kui kajakaid jäädvustasin.

... madalamale. Ise olen sõitnud enamike laevadega, mis eestis väljuvad ja ikka ja jälle leidub järjekorras keegi, kes meeleheitlikult ette üritab trügida. Laev väljub sellest hoolimata täpselt samal ajal ja koos kõigi reisijatega, kas lammas sai ettepoole või mitte. Lambale omale see muidugi kohale ei jõua.

Edu igatahes edasisteks reisideks ja jaksu kirjutamiseks ka

Pole küll ekspert aga kas mitte saare praamidel pole "mitteametlikult ametlik", et tsiklid lastakse alati ette ja suunatakse äärtesse kuhu autod ei mahu.
Lõuna euroopas lausa kutsutakse sind ette kui kuskil järjekorras keskel passid. Mingisugused eelised autumeeste ees võiks ju olla?

[yeekim]

Hei!

Tore lugemine
Aga saarepealse elanikuna ei saa mitte vaikki olla(nagu laulusalm ütleb)!
Mootorattaga sõidetaksegi järjekorra ette ja esimeste seas peale!
See küll ei kehti suurema, motogrupi kohta aga ÜLDJUHUL on tsiklid laeval esimeste seas. Need paar ratast mahuvad alati kuhugile aparelliäärsetesse nurkadesse ära, ilma, et kedagi segaks!
90% tõenäolisusega väidan, et Teie poolt mainitud "lammas" on kohalik ja tundis hästi olusid!

Edu ettevõtmistes!

Kui miskit segaseks jäi, siis PS!

[piloot]

Vbl. jäi mul endal asi segaseks. Ei tulnud pähegi, et nad võisid üldjärjekorras seista
Me oleme ka suurema pundiga Saaremaale minnes-tulles alati üldjärjekorrast ette sõitnud, viimane kord olime 15-16 rattaga, samal päeval, kui Aunaste Kuivastus paanikat tekitas, järjekord oli oma poolteist km. Kõik rattad paigutati praamil mööda seina ääri niimoodi, et ükski auto koht kaduma ei läinud.

[ishijupp]

Mäletamist mööda näitavad sildid sadamas tsiklitele ühte bronni ridadest, ka piletimüüja on käskinud ennast esimeseks sättida. Heh, sellel "trügijal" tsiklistil oleks küll lahe üllatus olnud- teed kõik nagu vaja, aga sahtel sõidetakse ikka hammastest puhtaks

[Piipz]

isegi kui ma olen üritanud järjekorras seista, on parkimis/laadimis või misiganes sadamakontrolörid mulle alati kätega vehkinud, et tule nüüd siia. nii mõnigi kord on olnud laevale minnes nii, et kõigepealt lastakse tsiklid sisse, tiritakse need põranda külge kinni ja alles siis hakkavad autosid sisse laskma. päris mõnus on sel ajal juba kohvikus chillida , kui teised alles peale ronivad

[S24]

Mäletamist mööda näitavad sildid sadamas tsiklitele ühte bronni ridadest, ka piletimüüja on käskinud ennast esimeseks sättida. Heh, sellel "trügijal" tsiklistil oleks küll lahe üllatus olnud- teed kõik nagu vaja, aga sahtel sõidetakse ikka hammastest puhtaks

Heh Ei-ei. See on selge ja teada asi, et tsiklid pannakse praamidel üldjuhul kõige esimeseks või viimaseks (praamil töötav mees selgitas) ja seisavad eraldi teistest ees.

Olukord oligi nii, et meie seisime n.ö. autoderivi eesotsas eraldi (kohas, kuhu jah kätega vehkimise teel praamimehed kutsuvad motikad). Meie taha tuli veel mingi paar tsiklit (võõrad).
Lõpuks siis saabus kõnealune uhke härra, kes möödus nii autodes, kui kõigidest tsiklitest ja keeras ennast tsiklite ette esimeseks. Algul jäi tõesti mulje, et mingi oma diil seal (vahetuskapten või midagi ).

[creativ]

Mäletamist mööda näitavad sildid sadamas tsiklitele ühte bronni ridadest, ka piletimüüja on käskinud ennast esimeseks sättida. Heh, sellel "trügijal" tsiklistil oleks küll lahe üllatus olnud- teed kõik nagu vaja, aga sahtel sõidetakse ikka hammastest puhtaks

Heh Ei-ei. See on selge ja teada asi, et tsiklid pannakse praamidel üldjuhul kõige esimeseks või viimaseks (praamil töötav mees selgitas) ja seisavad eraldi teistest ees.

Olukord oligi nii, et meie seisime n.ö. autoderivi eesotsas eraldi (kohas, kuhu jah kätega vehkimise teel praamimehed kutsuvad motikad). Meie taha tuli veel mingi paar tsiklit (võõrad).
Lõpuks siis saabus kõnealune uhke härra, kes möödus nii autodes, kui kõigidest tsiklitest ja keeras ennast tsiklite ette esimeseks. Algul jäi tõesti mulje, et mingi oma diil seal (vahetuskapten või midagi ).

tüübil oli bronnide bronn ja rahakotil sissepressitud VIP

[scryth]

tüübil oli bronnide bronn ja rahakotil sissepressitud VIP

Kui ma ei eksi, siis mõned aastad tagasi oli selle bronnide bronni hinnaks 5k aastas

[Mix]

Aasta suurimaks seikluseks tunnistati paidelase mootorrattaretk: http://www.tarbija24.ee/?id=58646
Rebaseonule

[Nozzu]

Tunnustus läks õigesse kohta. Tõesti väga nauditav lugemine ja vaatamine oli! Aitäh.

[creativ]

Tunnustus läks õigesse kohta. Tõesti väga nauditav lugemine ja vaatamine oli! Aitäh.

ni hea jutt ja pildiseeria et nüüd ei viitsigi ise seiklema minna. kodus, diivanil läpparist huvitavat jutt lugeda koos õllega on jube mugav! ja jube odav. ei pea tsiklit olema, muud kilakola, aega säästab sitaks jne.

[yeekim]

Midagi Oldmoped'ile

http://www.motorradonline.de/reise/repo ... 327090.htm

Ehk siis rolleriga (Vespa) Nordkap'i ja tagasi.

Edu

[jUHO]

Siin teemas on ammu vaikus olnud. Kõigil kokkuvõtted tehtud ja huvilistele lugeda antud. Olen tõenäoliselt üks kõige viimane.. aga mis sellest ikka, ega see veel rõõmsat südant kurvaks tee
Pealegi, tõele au andes ei leia siit ajakirja MOTOMAANIA lugejad palju uut, sest kogu allolev jutt ilmus pea täies ulatuses ajakirja jaanuarikuu numbris – TÄNAN MOTOMAANIA!! Siia reisikirja lisamisel hoopiski teised eesmärgid;

• pakkuda lugemist ka neile, kel ajakiri mingil põhjusel kättesaamatu
• lisada reisikiri kusiganes maailmapunktis kiirelt leitavasse andmebaasi
  ----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
  Lühidalt esialgne plaan: Rumeenia ja Ukraina - must meri, mitu päeva karpaatides, Kiiev ja Tšernobol.
  Toimumisaeg: kaks nädalat, alates 25.mai kuni 7.juuni 2008 aasta
  Rändajad: Randel, Raul (jänes), Erik ja Juho
  Tehnika vastavalt nimedele: Triumph Tiger 955i, Kawasaki KLE 500, BMW 650 Dakar ja BMW 1200gs

Pisut pikemalt.
Olgu kohe alguses öeldud, et „tihe“ graafik ei tulnud teadmatusest ajakulu ja raskusastme kohta, vaid suurest soovist näha ja teha, tunda ja olla. Seega oli otsus, võtta ette kaunikesti väsitav puhkus, igati teadlik ja enestele aruandev.
Kuna soovisime suht väikse ajaga käia ära päris kaugel, siis otsustasime ülikiirelt kohale jõuda. Ehk IronButt 1500 Tallinnast otse ühe jutiga Musta mere äärde kõlas täpselt nii nagu vaja. Ja kuna kõla oli ilus, siis seadsime ca 3-4 kuud samme just nii. Paar nädalat enne suurt STARTi mõtles paar rännumeest (Erik ja Randel) siiski ringi, ning loobusid IronButist, pannes leekima päev varem.
1.päev
Igatahes, kaks rändurit (Juho ja Jänes) alustasid 25.mai hommikul kell 8:00 Laagri Statoilist ca 2500 km pikkust teekonda.

Ilm oli kui taevane kingitus ja soosis üritust. Eestist vajusime alla valutult ja peagi oli Läti. Ka see käis kiirelt, vaid pisut tankimist ja üks neetud ... seadusesilm, kes ausõna ilma põhjuseta võttis nõuks meid kottida ja kiskus pool kilo raha ära (puregu teda koerad!). Järgnes hulk maanteed, suts bensiini, visiir puhtaks ja koksi. KOKS ja KOKSI on muuseas suurepärane kiire väljend, mida omavahel raadiosidet kasutades öelda, et mitte pikalt seletada „mine nüüd mööda“ / „tule nüüd järgi“/ „tee on puhas, vastutulijaid pole“ jne. Aeg lendas, nii ka meie.

Õhtul oli rataste all juba poola, mida jagus pea terveks ööks. Umbes kella 3-4 ajal öösel sai mul otsa lähitule pirn ja autojuhid hakkasid mulle tänulikult vilgutama . Pea oli juba paks ja üks silm kinni. Leidsime tanklast siiski pirni, vahetasin ja üsna pea keerasime teelt välja, mingi talumehe maadele. Kiirelt lebo laiali, kiiver peast ja kummuli. Aega magada oli terve tund. Tegelikult oli meil planeeritud aega magamiseks ca 2,5 tundi, aga paraku olid erinevad kiskjad seda järamas käinud. Järajaid oli erinimelisi; kuuevarbaline miilits, asula-asulas kinni teelõigud, Gessu (gs1200) pirni otsimine ja vahetus, ülimalt kurviliseks muutunud tee, eksimine rajalt ja ca 30 lisakilomeetrit. Igatahes nii oli.
2.päev
Peale ärkamist oli tunne hoopis teine, tund und oli märkimisväärselt olemist klaarinud. Väiksest valgest oli saanud suur. Rullisime lebod kokku ja andsime koksi. Ca kell 9 hommikul olime Rumeenias. Rajast oli läbitud ca 2/3 ja olime graafikust maas ca 30 minutit. Seetõttu oli elu jube lihtne, paak täis ja koksi kuni pisem paak oli tühi (KLE läbis paagitäiega ca 230-260km). Selliste „sammudega“ jalutasime eesmärgi poole. Temperatuur tõusis – oli palav. Saime teravaid kurve ja järske tõuse, laugeid pöördeid ja lambaid teel.

Jah, lambad ja isegi lehmad teel ei olnud haruldus. Rumeenias pole maantee vaid liiklejatele, seal toimub ka kõik muu. Otsapidi teel on mingid mahlaärid ja palgivirnad. Loomad trambivad suvalises kohas ette ja ühtäkki võid end kurvist tulles avastada koormatud vankri taga, mida veab tõusust üles viimseni vaevatud eeslike. Seega igav ei olnud  Niisiis andsime koksi nagu silmaklappidega, pühendudes kurvilistel teedel uute üllatuste otsimisele. Bukaresti jõudes olime põhimõtteliselt ajas, mil pidime tegelikult sealt juba kaduma. Ja siis läks lahti, oli tipptund ja suurlinn totaalselt umbes. Ots ringi ja ringteele. Sama lugu, liikumine oli ergas nagu haigemajas. Oli kiire ja trügisime autode vahelt (tsiklitega mis olid laiad nagu lambaaiad) ja pressisime üle poole tunni maanteele välja. Kell käis, aega oli veel ca 1,5 tundi, jooksime ajaga võidu. Oli veel reaalne teostada 1500 miili 36 tunniga. Koksi-koksi. Jõudes lõppude lõpuks kohale, pöörasime kiirelt maanteelt maha ja tankima. Olime veel ajas, isegi ligi 6 minutit varem. Tegemist oli mingi hübriidjaamaga, kus sai maksta ette (nagu meie neste) või järgi (nagu meie statoil). Meie kaardid sinna masinasse miskipärast ei sobinud. Ei deebet ega kreedit. Pannes toru paaki ei hakanud ka kütus voolama. Närvitsesime minuti või paar kuni tuli mingi proua ja näppis tankurmasina voolama. Kiirelt maksma. Tšekk ja ... ja 1 minut üle 36 tunni. Kuradi KURAT! Olime hävinud kokkuvõttes 1+1 minutiga.
Aga olime kohal, elus ja terved. Me ei saa oma sõitu sertifitseerida, aga tugev tunne on ikka. See on täiesti võrreldamatu sõiduga lamemaal, kiirteedel või tuttavas piirkonnas. See oli korralik väljakutse, ning sisuliselt võib takkajärgi öelda TEHTUD. Peale tanklat läksime kiirelt oma öömajakest otsima, siis pessu, suts õlle ja tuttu. Hilisõhtul jõudis ka Randel Constantasse.
3.päev
Hommikul ärgata oli super. Puhas ja puhanud ihu nautis „tekkinud“ sooja ja just täpselt nii, otse voodist, me allkorusele kobisimegi. Sealt edasi terrassile, et minna hoovi ja ümbrusega tutvuma. Ahjaa, paar sõna ka öömajast.

See oli (nagu ka hiljem korduvalt) Rauli leitud place. Tegemist oli sellise keskmise häärberiga, millesse pakuti kodumajutust. Ei olnud seal ei administraatorit ega hommikusööki rootsilauas. Lahe oli see, et me olime kaks ööd seal ainukesed kunded. Maja võtmed olid meie käes ja saime toimetada vastavalt oma äranägemisele. Ei olnud mingit muret kellegi häirimise pärast oma vali jutu või muu säärasega. Hoov oli nagu korralik koduõu ikka olema peab. Palju muru, mõned puud, mingi peenar lilledega, grillinurgake ja pirakas varikatusega terrass, kus oli hea end päikese eest peita.
Olukord hinnatud, viskasime mõned hilbud peale ja suundusime KLE juurde, kuna tollel olla mingi „asi“ külge tulnud. Mis oli küll see „asi“, mis seisnes kõlksus ja avaldus igal pidurdamisel? Õige vastus on lahtikerinud esikahvli mutter ja vea kõrvaldamiseks kulus hinnanguliselt 9 minutit.

Peale tehniliste puuduste kõrvaldamist oli majaproual valminud meile hommikusöök. Jube LAHE üllatus, kuna me ei olnud selle olemasolus päris kindlad (kogu see ööbimine ja söök olid lihtsalt nii nalja hinnaga). Sõime siva ja kargasime ratastele. Oli tarvis leida internet, kuna asjalood Tšernoboli ekskursiooniga olid ikka veel pisut segased ja vajasid täpsustamist. Peale tähtsaid toiminguid seadsime suuna Constanta kesklinnale, et näha kohalikku elu-olu ja kusagil keha kinnitada. Vahepeal tegime peatuse ja vaatasime/katsusime ära selle koledakõlalise musta mere. Ei ole ta nii must midagi, oli tegelikult isegi päris klaar.

Pärast mõningast lustimist vees jätkasime teekonda, sõime – jõime, külastasime pirakat ostukeskust ja suundusime tagasi öömajja, mis asus vaid ca 300m rannast. Kell ei olnud just palju ja seepärast otsustasime ka „kodurannas“ ära käia. Mitte kaugel rannajoonest lookles teerada, mida ümbritsesid puud. Teatav sarnasus meie Tammsaare pargiga. Õhtu oli meeldivalt soe. Kaasas olnud veidikese veini, jupikese juustu ning sutikese salaami koosmõjul tekkis selline jube mõnus olemine.
4.päev
Ärkasime, vedelesime, sõime ja hakkasime kola kokku korjama. Palavus oli endiselt harjumatu. Tegid kaks sammu ja stange (laup) oli märg. Aega läks igavik, või vähemalt tundus see nii, sest ees ootas midagi põnevat. Lõppude lõpuks oli nii, nagu laulab „Smilers“, kola koos ja rattad all. Rihtisime suuna karpaatidele. Meeleolu oli ülev, teed olid põnevad, muusika paitas kõrva. Kulgesime ja nuumasime silma. Vaatasime kohalikku eluolu ja mõtisklesime mõtteid. Hakkas tunduma, et inimesed tegelevad rumalustega. Kõigele totrale mis silma hakkas, lisas vürtsi valimisteeelne aeg..

Ringi sõitsid sellised kärud ja kuulutasid midagi väga valjult.
Maantee nr.22 sisaldas Doonau ületamist pisikese praamiga. See „praam“ oli kummaline. Tegelikult oli ta nagu mingi 15x15 meetrit ujualus, mida tõukas küljelt laevake.

Praamile saamise hetkel saime oma esimese vihma. See oli nagu kaua oodatud suursoov, sest vihm jahutas ja tegi maarjamaalastel olemise kodusemaks. Sadas vaid tunnikese ja oligi otsas, harjumatu oli see, et see sadama hakkamine ja saju lõppemine käis väga äkki. Mida enam mägede poole, seda ebastabiilsemaks läksid ilmaolud. Väga äkki muutus sealkandis ka taevas. Kord olid pilved ja siis 20 minutit hiljem jällegi puhas jne, sama lugu oli ka tuultega, mis tulid justkui kotist ja puhusid märkimisväärselt n: 30 minutit. Tulenevalt laiuskraadist käis seal kiirelt ka pimenemine peale päikese loojangut. Niisiis oli keskkond absoluutselt teine, alustades pinnasevormidest ja temperatuurist ning lõpetades sõbralike ja mittekiirustavate inimestega. Olime olukorraga rahul, selle rahuga pöörasime oma reisi esimesse mägilaagrisse, vaatega mägedevahelisele veepaisule. Teised riided, telgid püsti, õhtusöök, juust ja vein...

5.päev
Hommikune vaade oli lummav, põlistele lamemaameestele kindlalt kahemiljoni vaade.

Pildilolev veekogu on nö. kunstpais. Rumeenlased kasutavad ära ülalt mäestikust allapoole voolavat vett, paisutades mäeahelikus voolavat „jõge“ ning lastes selle siis läbi veeturbiinide elektrienergiaks. Ja mitte üks kord, vaid mitmeid kordi, ca 10-15 km ja taaskord vooluks. Vesi, mis mägedes voolab on puhas, läbipaistev ja õrna helesinise tooniga. Kõlbab pesuks, söögiks ja joogiks, keedetuna ja jahedana otse „mäest“. Vee maitse on absoluutselt neutraalne ja tundub, et puhas ka bakteritest, sest mõnepäevase tarbimise järel jäid meil kolmel kõik punnid ilusti ette püsima ja „kükil“ käimised ei tihenenud.
Peale internetipunti (see Tšernoboli ekskursiooni konf hakkas juba hulluks ajama) olid Transilvaania ja Dracula loss meie järgmiseks sihiks.

Noh oli jah loss ... kivihunnik nagu kivihunnik ikka. Ei tekkinud sellist VAU tunnet - tavaline turistikas. Mõni väike rahulik mägiküla oma tavalise argieluga läks hoopiski rohkem hinge. Jalutasime selle lossi siiski läbi, tegime mõned klõpsud ja rikastasime segu, nina karpaatide kõrgeima tee suunas. Tee tõotas olla huvitav, ikkagi kõrgeim, lisaks fakt, et see loodi mingi riigimehe või väejuhi käsul, sõjatehnika „kiireks“ üleveoks teisele poole mäge. Kulus vast pool paaki ja tee hakkas üha kõrgemaid kaari tegema.

Mägisus on lahe, tee käib loogeldes üles alla, kokkuvõttes siiski tõusvat trendi omades. Kõrgus oli ca 1400 meetrit kui hakkasid pilved, nähtavus oli kohati max 30m. Umbes 1800 meetrit merepinnast möllasime lumes.

Väsinud vallatlemisest jätkasime tõusu. Ligikaudu kõrgusel 1950 meetrit oli kõik. Või siis vastupidi, polnud enam üldse. Igatahes sai sõidetav tee otsa ja algas tee, mis oli ca 4 meetrise lumekuhja all. Soov oli suur ja käisime teeäärse pooljääs mururiba laiust mõõtmas, kahjuks lõppes ka see üsna pea. Olime ajutisel umbteel. Lumi sulab sealt ca juuni keskpaigaks, aga kolme nädalat me oodata ei soovinud. Niisiis ots ringi, mäest alla ja hotelli. Teised riided, õhtusöök, juust ja vein...
6.päev
Hommik tõi kaasa tuttavad tegevused. Kola kokku ja rattad alla. Nüüd oli Tšernobõli tsirkus läbi ja suund otse edelasse. Täpselt nii palju kilomeetreid kui omal viitsimist ja täpselt nii kiirelt kui jagus julgust kallutada. Teed olid lahedad. Võib-olla mitte perfektselt siledad, aga ka mitte sellised nagu on Tallinnas. Mõõtsime neid näod naerul ja adrenaliin keskkõrgel. Et mitte kõvast teekattest küllastuda, otsisime vahele ka pisemaid teid, ehk nö lõikeid.

Meie kaunil kodumaal on asjad umbes nii; et lõigates koguneb kilomeetreid vähem, kuid sõiduaeg on suht sama mis ringiga mööda maanteed sõites. Mägedes on aga asi hoopiski hull. „Lõigates“ ei tule üldse mitte vähem kilomeetreid ja sõiduaega kulub hoopiski ca 3-4 korda rohkem, sest teed on loomingulist lähenemist nõudvad. Mõni neist sai ühtäkki päris otsa

Kuna maailmas valitseb tasakaal ja õnne-rõõmu oli küllaga saadud, siis ootas meid teenitud vana-paha-kuri. Nimelt esines Randel ühtäkki avaldusega (keset kurvi muuseas, kus 70 km/h kiirusega käis jalaraud maha ja kurv tundus kole kole terav), et meie taga on mingi punane auto kes käitub äärmiselt hüsteeriliselt ning soovib ilmselt mööda pääseda. Pisut üllatav oli, sest see oli esimene auto kes meist üldse Rumeenias mööda sõitis. Need olid kohalikud kordnikud täis õelust ja kiusu .... Takkajärgi mõistan nende totaalset pahameelt, olid nad ju meid juba üle 15km püüdnud kätte saada sel teel, millel sirged lõigud põhimõtteliselt puudusid. Oleks me seda vaid teadnud, et keegi meid püüab ....
See selleks, lõpuks „saime nendega SõpradekS“ ning meid ei pandudki 60 päevaks puuri nagu algselt lubati. Ära jäi ka ametlik karistus ning olime endiselt juhtimisõigusega. Kasutasime seda õigust nüüd ca 1,4 korda aeglasemalt ja varsti lõppes Rumeenia igavesti peenelt. Serbiasse pääses üle tammi, millega kergitati Doonau jõge.

Enne ja pärast tammi oli meile juba ununemakippuv piirikontroll, kus me va matsid jälle „ära tegime“. Sealsed piirimehed on bossid nagu mõisakiisud. Rääkimata sellest, et nad kuuekesi unelevad palavuses ja oma ametikohustuste vastu suurt huvi üles ei näita, ei luba nad ületamist ootavaid autosi ligigi. Niisiis seisis ca 150m järjekorda kontrollimajast ca 40m eemal ja ligineda võis vaid viipe peale. Meie seda muidugi ei teadnud, põrutasime õkva boksi ja viskasime dokumendid imestusest tummadele ametnikele ülevaatamiseks. Saime läbi, aga pärast oli piinlik – natukene.
Niisiis Serbia ja õhtu. Kuna Jänes oli korduvalt telklaagrile ülimusliku koha leidnud, siis polnud põhjust seda tava muuta. Väsimusest ja uisa-päisasusest andis teada Tiiger, kes ei suutnud enam mu GS-i tagumikule vastu panna. Nimelt jäi Randel vaid hetkeks ümbrust imetlema, samal ajal kui meie ees aeglustasime..... Paari ülikoleda rehvilohina ja kummivilina saatel õnnestus Randelil tuiskav Tiiger siiski minu tsiklist mööda juhtida. Kokkupõrge jäi ära - olgu taevas tänatud!! Pöörasime teelt maha, ja suundusime laagriplatsi otsima.

Jänes ei eksinud ka seekord. Koht oli tõesi kirjeldamatu, rajukena, mäenõlv mille ees ulatus piiritu avarus ning taustaks mäed mille taha vajus ca 1,5 tunni pärast erekollane päike.

Oli aeg palavana tunduvast motoriietusest välja pugeda ning algas regulaarne laagrielu. Teised riided, telgid püsti, õhtusöök, juust ja vein...
7.päev
Hommik oli nagu hommik ikka, kola kokku ja rattad alla. Hambaid pestes ja hommikupäikeselist ümbrust imetledes oli selline nagu natuke kadeduse tunne. Nuumasin silma, sest Serbia loodus või täpsemalt pinnavorm oma taimestiku hõredusega moodustab uskumatult rahustava koosluse. Kõik tundub roheline, aga samas mitte liiga tihe ning näed kaugele. Maapind lookleb muudkui, ikka üles ja jälle alla, teravamalt ja laugemalt. Loodan, et serblased oskavad oma iluriiki hinnata..

Liiklus Serbias. Olime olnud Rumeenia liikluses 6 päeva ja jõudnud harjuda sealse pisut kummalise liiklusega. Kohe päris kindlasti ei onud seal midagi hullu, aga eripära Rumeeniast Serbiasse sattunul on võimatu mitte märgata. Rumeenia on täna oma eluoluga ca 15-20 aastat meist taga. Seal oli absoluutseks valitsejaks oma teises nooruses Dacia LOGAN, mida esines eri aastakäigu mudelitena kogu teel olevatest autodest tagasihoidlikult väljendades 75%. Serbia tõi vaheldust, lisandusid saksa, prantsuse ja riisimaade autod. Serbias olime jällegi nagu lihtsad liiklejad, ülim positiivsus autojuhtide poolt oli kadunud. Enam ei tõmmatud möödalaskmiseks tee serva, ei lehvitatud kurvilisel teel aknast andmaks märku tühjast teest. Rumeenias sõites (mootorrattaga) koheldakse sind justkui vabastajat, nagu suure õnne toojat. Inimesed teede ääres peatasid hetkeks oma toimingud, vaatasid meid ja lehvitasid. Näod läksid rõõmsalt naerule vaid sellest, kui vastu lehvitasime. Tundus et panime nende sisemise päikese eredamalt särama – tegelikult oli endal ka kodusem ja teretulnum tunne. Serbias oli selline ülim tähelepanu kadunud. Ilmselt sellest, et seal oli ka kohalikke mootorrattureid, kes Rumeenias puudusid täielikult. Rumeenias nägime 6 päeva jooksul viite motomatkajate seltskonda, suurusega 1-8 tsiklit, neist suurim oli punt sakslasi, kes olid tulnud lausa saateautoga.
Ühel püha söömaajal leidis Raul endale uue sõbra, kohe näha et mehel sihiks ökonoomsus.

Ehitusspetsialisti minust pole, aga silma hakkas erinevus meie ja nende loodavates majades. Elumajad valmistatakse algselt justkui raamistikuna, mis hiljem telliseid/plokke täis laotakse. Kummaline aga paljud olidki justnimelt telliste ja plokkide vaheldumisi kihtidena täis laotud, miks küll? Mõlgutasin mõtteid püüdes sellele jälile jõuda, tulutult. Ainuke võimalik põhjus mis pähe torkas, oli viimistlusmaterjalide kinnitamise lihtsus. Teatavasti saab „narva ploki“ laadsesse ehitusmaterjali hästi kruve ja naelu sisse keerata/kolkida.

Silma hakkas ka mesindusega tegelemine, mida viljeleti sealjuures õige kavalasti. Nimelt olid mesitarude kolooniad ehitatud veoauto järelhaagistele. Tarusid oli kärul ca 3 kõrgust korda 12 pikkust x 2 külge, seega ca 72!!! Iga nö taru oli võõbatud ise tooni ja see moodustas sellise naljaka/rõõmsa tsirkusekäru. Miks kaval? Aga seepärast, et kui üks õitemeri närtsib, siis pole midagi lihtsamat kui veokas käima ja käru teise põllu äärde. Vähemalt nii kõlaks loogiliselt.

On nii, et kord saab väsimus igast reisimehest võitu ja meiega juhtus see ka just täpselt õhtu eel. Ilma leiutamata kamandasime Rauli ette, temal juba on nina ööbimiskohtade leidmisele. Natuke sinka- vonka ekslemist väiksematel teedel, kuni oli ees tee, mis tõusis nii järsult üles mäkke, et tsikkel ähvardas esimesel käigul kooleda ning esiratas ei tahtnud kuidagi teega kontaktis olla.

See vastmainitud tee, oli tegelikult küll mäe serva raiutud nö pind, mis oli kaetud mäe servast lõhutud rusika suuruste kividega. Korralik tuleproov igatahes täislastis matkasellidele ja üles mäkke jõudes oli hing saavutatuga üliväga rahul. Seda kohe mitmes mõttes. Nimelt jõudsime mäetipule ja see oli olnud meie unistuseks juba talvel reisi planeerides, lihtsalt ööbida mäestikus ühe mäe tipus.

Vaade oli taaskord jalustrabav. Ilm oli super ja rahulolevalt nurru lüües hakkasime laagrit üles seadma. Teised riided, telgid püsti, õhtusöök, juust ja vein...
8.päev
Uue päeva algus ei toonud kaasa üllatusi, küll aga tõi mingi kummalise kolina-kõlina pudrukeetmise ajal. Kõlin kestis ca 15 minutit ja finaalis oli meie juurde, mäe otsa, jõudnud kohalik karjus koos oma eluvara – lehmakesega.

Kummaline kuju oli, jalutas meieni, vaatas, vangutas peab ja kosserdas minema. Lehm järgnes talle kolinal. Või sulas pudrul, mis vajus hääletult kõhtu, jättes hammaste vahele maasikamoosist seemneid vms. Kihvad puhtaks, laager ratastele, kiiver pähe. Alustasime laskumist, mis oli sel rusika suuruste kruusakividega teel päris taaskord korralik katsumus. See katsumus sai eriti põnev olema Raulil, kes kiirustades oma koormakummid hooletult lotendama jättis... rippuma jäänud koormakumm haakus kodaratesse ja finaalis oli ta piduriklotsi ja ketta vahel. Niisiis langes Raulile osaks allamägesõit ilma tagapiduritta – palju õnne eks!!

Suund endiselt edel, ees ootamas Montenegro. Päevaplaan oli lihtne -istuda sadulas seni, kuni vahemere kallas sunnib peatuma. Nii ka läks. Kell oli jõudnud vaid mõne minuti kaheksale peale kerida, kui kolme ränduri näpud sirutusid pidurilinkide järele. Oli olnud kurnav päev. Taaskord oli loodus see, mis justkui naelutas pilgu, vahid ja vahid ja silmamunad kuivavad ära, kuna ei raatsi silmagi pilgutada.

Montenegros on tõenäoliselt avastatud kulla- või vähemalt naftamaardla. Kuidas muidu saab teedeehitus olla niisuguses hoos. Remonditi/ehitati sildu, teid ja tunneleid. Seda kõike tehti pealtnäha suure hoole ja armastusega. Teeäärsete mägede külge kinnitati armatuur, mis omakorda kinni krohviti, et vältida kiviklibu varinguid ja seetõttu liiklust ohutumaks muuta. Töö maht oli koletu ja masinapark mis seal toimetas igati aukartustäratav. Tõenäoliselt paari aasta pärast on seal esinduslik teedevõrgustik, praegu aga olid ummikud ja liiklusseisakud. Näiteks poolteist tundi seisakut, kuni mingi tunneli üks külg üle krohvitakse. Oleme jah patused, aga järjekorras päevitamise asemel andsime taaskord koksi ja lipsasime läbi.

Peale imemaitsvat „sööki“ pöörasime taas järguvõrra viletsamalt teele. Ilm oli ilus, mägitee kitsuke ja pea olematu liiklusega. Paremal kõrgusid kivimassiivid ja vaskul vaid kaugelt nähtav oru põhi. Tee viis üles, loogeldes vasakule ja paremale ning pakkudes üha ahhetamapanevaid vaatepilte. Olime omadega rahul ja fotokad said korralikult sihipärast kasutust.

Päeva tagumises pooles ületasime probleemideta piiri ning andsime ratastele maitsta Horvaatiat.

Lõpuks hakkas paistma vahemeri ja vaid 10 minutit hiljem maaliline Dubrovnik. Vajasime öömaja. Jagunesime, võtsime mitu erinevad pakkumist ja ca 20-30 minutit hiljem oli meil nalja hinnaga kodumajutus kaheks ööks. Rõdult paistis loomulikult vahemeri ja nägu silitas soe õhuvool. Takkajärgi veider, aga sel hetkel tundsin ma rõõmu hoopis pesumasinast, mis ootevalmilt uks irvakil seisis. Dubrovnik oli meie reisi kõige lõunapoolsem punkt. Arusaadavalt ka kõige palavam, õhk oli umbes sama temperatuuriga kui normaalne inimkeha.

Sel õhtul suurt midagi ei teinud, sest kohalik röögatu kõhutäis oli meilt igasuguse teovõime võtnud. Suundusime jalgu järgi vedades öömajja, kus ootas pisike juust ja vein...
9.päev
Hommikune Dubrovnik...
Vahepeal telgieluga harjununa tundus ruumides magamine vilets. Ei tundnud hommikul sellist mõnusat reibast sammu, nagu telgis ärgates. Seetõttu põõnasin pea poole üheksani, ning siis konditsioneeritud siseruumist rõdule astudes oli tunne nagu oleks saunalavale sattunud. Päike oli kõrgel ja natuke kahju hakkas – justkui pool päeva möödas. Kuna pesupulbrit veel ei olnud, aga riided TAHTSID pesu, siis viskasin nad varahommikul šampooni ja FAIRI-ga pessu, tulemus ei olnud üldse paha.
Juba eelmisel õhtul vaatasime ja imestasime, kuidas tsiklitega linnavahel sõideti. Lühikesed püksid, maika, plätud. Ainus kaitse oli peanupule, ilmselt on kiiver siiski kohustuslik. Päris lollid me ei ole, päris jänesed samuti mitte. Niisiis linna tutvustuur kaitsmeks vaid kiiver.

Kuna kiirus oli väike, siis läks selg pea kohe niiskeks. Liiga mugav nii sõita ei olnud, seepärast poest läbi ja randa. No küll oli hea vedeleda vahelduseks, rüübata pisu õlleke ja edasi vedeleda. Vahemere vesi on selge ja koledasti soolane, aga seeeest hea soe, pakun 22-24. Uputasime end ja vedelesime jälle. Raul kruttis end muudkui päikese käes, küll nii- ja naapidi, vahepeal kreemitas jne jne. Meie Randeliga võtsime päikest nagu MEHED, pool tundi ühtpidi ja pool tundi teistpidi, siis vette ja jälle otsast peale. Juba õhtul oli selge, et jama on majas. Olime põlenud nagu vähid. Palavik, külmatunne ja hell nahk tekitasid pisut rahulolematust (tagasi koju oli veidi üle 2500km...).
Õhtul söögikoha otsingul juhtus natuke ebatavaline asi. Sattusime pisut pätti tehes mingisse hotelli, mis oli selline kesk-noobel, kuid seal ei olnud ühtki hingelist. Kummaline. Kolasime ust otsides ja lipsasime 4 korrust kõrgemal lukus olnud eesuksest taas tänavale. Nälg meenutas eesmärki ja lõhnad olid suunahoidjaks. Portsionid taaskord lõunamaiselt pöörased. Randel võttis salati, soovides rahulikku õhtusööki. Talle toodi ca kiivritäis maitsvat mahlast salatit... Meeldiv oli, et hinnad Horvaatias täna, 2008 juunis on suht samad mis eestis.
10.päev
Varane äratus, palju teha ja suured plaanid. Sellest päevast alates hakkasime hoidma suunda kodumaale. 5 päeva ja ca 2500km Tallinnasse andis päeva kilometraažiks ilusa ümmarguse numbri. Selle päeva eesmärk ja samm oli jõuda Dubrovnikust Ungarisse. Kõige lihtsam oleks olnud asuda kohe kiirteele ja anda koksi, seepärast see meile ei sobinudki. Ikka mingit värki peab olema ja asju peab nägema. Seepärast valisime suunaks internetis palju kiidetud teejupi, mis kulges Dubrovnikust loodesse, mööda maalilist vahemere rannikut. Sõitsime seda üles-alla vasakule-paremale looklevat teed ca 250km, vahtides võimsat kiviseina paremal vaheldumas kaugele ulatuva vaatega ja merd vasakul.

Merd, mis on tihedasti täis rannaäärseid saarekesi. Oli lamedaid ja terava tipuga, kivisemaid ja rohelisemaid. Mere ja saarte vahel olid kõvasti tööd teinud kalamehed, kes olid rahulikku vaiksesse vette lugematul hulgal kalavõrke sisse vedanud. Tee ei olnud kitsas ega ka mitte tiheda liiklusega, kuid sellest hoolimata ei olnud liikumiskiirus kuigi suur, kuna üksikud autod ja pimedad kurvid sundisid hoogu aeglustama. Meeletult, ei, MEELETULT oli sel teel mootorrattureid. Ei teagi kohe, kuhu nad kõik küll suundusid, aga ca 5-10 minutiliste intervallide tagant tuli vastu järjekordne punt, suurusega 2-20 ratturit. Kõik eranditult olid positiivselt häälestatud ja viskasid juba eemalt kätt. Lahe tunne oli, justkui kodune või nii.

Mereäär möödus pisitasa liikudes, vaid korra süües (taaskord meeletult), tankides ja hädatankides, KLE-l sai nimelt keset maanteed paak tühjaks. Jõudes kiirteele hakkas kilometraaž kasvama vähemalt poole kiiremini. Orienteeruvalt 5 ajal õhtul võttis Ilmataat sõna, pannes meie enesekindluse proovile. Saime vihma ja mitte vähe, ca 5 tundi kallas nagu pangest. Kell oli juba umbes 9 õhtul, kui märkasime teel värskelt toimunud avariid. Keegi kodanik oli oma autosse tukkuma jäänud vms ja vastu piirdeid lajatanud. Kaherealine maantee oli ca 200m ulatuses plasti ja klaasi ja jumal teab veel mille pilpaid täis. Olgugi, et oli pime, jahe ja kehva nähtavus, ei tundunud vihma käes laagrit üles panna ikka veel hea mõte. Pealegi, oli meil selle päeva eesmärk jõuda Ungarisse. Uhasime edasi. Ca tunni pärast väsis ilmataat ja sulges kraanid, pool tundi peale seda jõudsime väsinute, näljaste ja külmunutena Ungarisse. Oli pime ja kõigest kõrini. Laagri lõime üles mingis rekkameeste parkla servas. Polnud aega enam paremat kohta otsida ja sealt sai toidu valmistamiseks ning pesuks vett. Kuna niiskusest tekkinud jahedus kannustas takka, siis sai priimus kiirelt tule ja vein korgitseri.
11.päev
Algatuseks olgu mainitud, et rekkaparklas magamine polegi teab mis kole asi. Lihtsalt uni peab hea olema. Keegi tuleb, keegi läheb, keegi käiab niisama oma mootorit ja sellist täiesti vaikset aega ei olnud liiast.

Igatahes oli hommik õhtust targem, kuiv ja õrna sooja tuulega. Tuuleke aitas telke kuivatada. Triumphi spido kaabel oli vahepeal vastu rehvi käinud, see sai paigatud ja peale hommikupudru panime leekima. Suunaks reisijuttudest kuuldud ja internetist loetud kaunis Balatoni järv. See on ca 55km pikk, pikliku vormiga veemassiv mis asub Ungari lääne poolel. Balatoni ala- ja ülaservas jooksevad teed Budapesti poole. Kuna all laiub suur maantee, siis oli meie sihiks loomulikult ülaserv. See pidi olema kant, kus on palju viinamarjaistandusi ja kust võib soovi korral osta kaasa kohalikku veini. Loomulikult oli meil soovi 
Hommikupudrust oli möödas juba mitu täispikka tundi, seepärast otsisime esmalt näljaste nägudega erinevaid toitlustusasutustele osutavaid viitasid. Üks viit oli teisest parem ja keerasime sisse Väszolyi uulitsasse. Tegemist oli mingi taluga, millest pool oli restoran. Ei olnud just mingi liignoobel kohake, aga kõik oli puhas ja ilus ja kord oli majas. Nautisime sööke vaatega Balatoni järvele. Toit oli maitsev ja hinnad pisut madalamad kui meil. Kõhud punnis suundusime veinijahile. Kiiver sai vast 5 minutit peas olla, kui juba märkasime otsitud silte, ning juba õigepea tutvustas peremees SÖPTEI isiklikult oma tootesortimenti.

Kohvrid ja kotid täidetuna punase ja valgega jätkasime liikumist otse Budapesti suunas, ja sinna oli asja lausa kaks. Raulile magnet ja Randelile tagapiduriklotsid. Mäed olid Triumphi tagumised klotsid nahka pannud ja juba paar päeva vaatas Randel seepärast ärevalt ringi. Siin oli kellegi kõrgema käsi mängus, sest sellise suurusega linnast nagu Budapest, leida üles kõik vajalik nii ruttu nagu meil õnnestus, ei ole mitte lihtne. Ca kaks tundi ja olimegi juba teispool suurlinna piiri. Andsime koksi kuis jaksu ja telklaagri lõime püsti juba Slovakias. Sättimisega olime taaskord hiljaks jäänud, ning telklaagrile kohta otsides saime päris ekstreemset metsa- ja mudarada. Kirusin pisut omaette, sest tegelikult on paras lollus jääda laagritoimetustega pimedasse. Kogu konf on hämardudes pisut keerulisem, lisaks oli Randelil tarvis vahetada ka piduriklotsid. Lõpuks olid telgid püsti, lebod ja magamiskotid sees, klotsid vahetatud ja jumalik kartulibüree valmis. Installisime seda mõmisedes makku ja libistasime Cabernet Sauvignoni peale.
12.päev
Pimestav päike läbi hommikuse kasteudu aitas süüa, juua ja pakkida. Pressisime taas suurele teele ja paigutasime tsiklininad hoolikalt poola suunas, sihiks AUSCHWITZi vangilaager. Koledused vaja ikka ise üle vaadata. Kes käinud pole, see mingu kindlasti ja varugu aega terve päev.

Kuigi teadsime mis ja kuidas seal oli ja toimus, olime peale ringkäiku täiesti jahmunud. Kogu seda koledust otse oma silmaga näha ja kohapeal katsuda, annab asjale ikka täiesti teise mõõtme. On täiesti uskumatu, et maailmas leidub sellist kurjust ja õudu, kiusu ja vaenu. Rongidega veeti inimesi muudkui juurde ja hävitati.... Seintel oli palju fotosi, mille all oli koonduslaagrisse saabumise kuupäev ja surmakuupäev. Sealt paistis , et vaid mõni üksik oli terve aasta vastu pidanud, enamusele oli elu antud saabumisest alates vaid ca 1,5 kuud. Paneb ikka mõtlema küll, kui näed proteeside, kammide ja hambaharjade kuhilaid. Täiesti hoomamatu julmus!

Ühes „augus“ magas viis INIMEST!!!

Gaasikambrid.... 200m2 topiti 2000 inimest = 10 inimest ruutmeetrile!!! Ja siis gaasi....
Igatahes, pea segastest mõtetest paks, olime sunnitud jätkama oma teekonda põhja suunas. Kuna ihu tahtis harjamist, siis eesoleva öö otsustasime mööda saata hotellis. Kiirtee äärest leidsime sobiva hotellikese, kus kannatas isegi hinda rääkida. Kui õhtul üle tee sööma minnes saime naljahinnaga hiiglaslikud praed, siis hakkas mulle Poola juba palju kenamana paistma.
13.päev
Jätkasime juba kolmandat päeva liikumist põhja. Kuna Raulile oli eluliselt oluline saada üks külmkapi magnet Warssavist, siis esmalt sinna me ka põrutasime. Linn nagu linn ikka, aga päris pirakas ja pisut keerulise liiklusloogikaga. Sattusime Warssavisse huvitaval ajal, kogu keskväljak oli täis karusid, iga maailmariigi kohta üks karu. Loomulikult oli teiste seas ka Eesti karu, mille oli täis maalinud Katrin Koskaru. Eesti karu näitas meid jalgpallimaana.

Täitsa vahva ja vaatemänguline jalutuskäik oli. Warssavis me liiga kaua olla ei saanud, kuna kodu/töö olid ootamas ja selle päeva eesmärk oli jõuda Leetu.
Takkajärgi on kohe päris kahju, et meil nii kiire oli. Poola on suur maa ja käia ning vaadata on seal rohkem kui küll. Kui aga „astud“ kodupoole 500+ km sammudega, siis ei jää aega eriti kuskile sisse keerata. Kunagi peaks ette võtma reisi Poola ja seal veetma vähemalt 10 päeva.
Õhtuks täitsime oma päeva eesmärgi ja umbes 8 ajal olime Kaunase külje all laagris.

Rahulik Nemunase jõgi

14.päev
Ärkasime Nemunase kaldal, mis oli hommikupäikeses kena ja sillerdav. Ei tuult ega vihma. Sel hommikul ei hakanud isegi kokkama, vaid sidusime kola kiirelt kokku ja kadusime. Kaunase ringteelt pööras Randel kõrvale (suvepäevadele vms). Tänasime vastastikku raadioside vahendusel meeldiva nädala ja 4000 km eest ja läinud ta oligi. Meie Rauliga võtsime suuna kesklinna. Teadagi, kümakapi magnetit otsima. See oli olemas ca 20 minutiga. Peale seda liikusime vaid paari söögipeatusega Tallinnasse. Rõõm koduste nägemisest ja väsimus kahe nädalasest motomatkast andis kokku huvitava enesetunde. Jube mõnus oli olla

[Raigo]

Juho, Kas teil gps mingit route ka joonistas? Mis teil reisi eelarve oli ?

[taimo_80]

Lihtsalt vapustav reis, suu muudkui tilkus ilast. Sooviks ehk isegi teada mingit teekonda, kui kõps joonistas muidugi ja ka maksumuse vastu kerkis huvi.

[Blackbird]

Nuh, võta robustselt 1EEK km ratta jaoks ja sinna juurde muud asjad(söök, majutus, maksud jne)

[randel]

Reisimuljed olid nii tugevad, et raha kulumise üle eraldi arvet ei pidanud, aga mälu järgi pakun, et kuskil 10-12k eeku kulus. Kilomeetreid oli 7500.

[kki]

Endal tuli ka ca 1000 kr/päev.

[Divikas]

http://blog.delfi.ee/node/18418

Uus reisihooaeg on küll juba alanud aga vahest on vanagi hea meenutada. Millegipärast jäi see lugu sügisel "sahtlisse" vedelema.

[Kajar]

http://blog.delfi.ee/node/18418

Uus reisihooaeg on küll juba alanud aga vahest on vanagi hea meenutada. Millegipärast jäi see lugu sügisel "sahtlisse" vedelema.

Äge reis ja veel ägedamalt kirja pandud
Piltidel oleks võinud allkirjad olla,viisin ainult 3-4 pilti jutuga kokku.

[kki]

Rumeenia on ilus maa, tasub külastada, ilus loodus, pinnavormid, palju sõbralikke inimesi. Pole väga kaugel ja ka teekond võrreldes Lääne-Euroopaga kindlasti odavam. Kõik tänapäevane on ka seal suhteliselt lihtsasti kättesaadav. Minge kõik

[kalle]

Paistab, et see teema siin hakkab vaikselt välja surema ja enamus jutud
reisitemadel on kolinud matkaplaanide teemasse, kus siis plaanidele
lisaks ka nö tehtud jutud. Esialgu mõtlesin kutsuda postitajaid üles
jätma plaanide teema plaanideks ja tehtu panna eradi, aga tegelikult on
nii ka ok..peaasi et juttu jätkub:)

Enda paar sõna panen ikka siia, kuna mul nagu ikka kombeks ajada sellist
veits udujuttu ka.

Lapsed on ühed igati vahavad tegelased ja see hetk, kui tavaliset võllist
saab lapsevanem on üks parajalt suur ja põnev pööre.. teadagi. Tihti
kipub nii minema, et lapsevanema roll tõmbab tsikli, või muu hobiteema
kõvasti kokku. Mul on niipalju vedanud, et hea tahtmise ja asjaolude
tõttu on rattad siiski pöörlemas. Eelduseks muidugi see, et naised on
tublid. Esiteks kallis kaasa, kes ühe reisi 5 dat kuud lapseootel oma
tsikliga kaasa tegi ja siis edasi oli juba tubli vanaema, kes järgmisel
aastal tublilt järelkasvu valvas, kui lapsevanemad tsiklipisikut toitmas
käisid. Need sõidud polnud küll päris need, mis enne suurt elumuutust
planitud sai, aga peamine, et midagi toimub..võimaluste piires ikka:)

Äkki õnnestub sel aastal ka. Stardiga homme üritaks siis midagi jälle
tekitada. Kuna viimasel ajal on kuidagi nii läinud, et viimaste aastate
pildid on ikka veel musta matejali hulgas, siis ainukeseks aknaks on üks
pisike blogi, mille sünnis ja täiendamises ma enda rolliga väga hiilata
ei saa:) Siiski saab sealt ühtteist teada, kel huvi peaks olema. Ja seda
ka eelmiste aastate kohta.. ühesõnaga
http://tiirud.blogspot.com/

Kk

[bikefan]

Stardiga homme üritaks siis midagi jälle
tekitada. Kuna viimasel ajal on kuidagi nii läinud, et viimaste aastate
pildid on ikka veel musta matejali hulgas, siis ainukeseks aknaks on üks
pisike blogi, mille sünnis ja täiendamises ma enda rolliga väga hiilata
ei saa:) Siiski saab sealt ühtteist teada, kel huvi peaks olema. Ja seda
ka eelmiste aastate kohta.. ühesõnaga
http://tiirud.blogspot.com/

Kk

Hoiame silma peal ja vesistame siis
Nael kummi igaljuhul!

[m6mmik]

jälle siis käidud
http://twinnipoeg.m6mmik.pri.ee

[bikefan]

jälle siis käidud
http://twinnipoeg.m6mmik.pri.ee

Väga hea vaheldus Rumeenia, Horvaatia, Austria jms lugudele (mis ise-enesest ka väga huvitavad).
Aga kas lugu lõpebki Sigatüüka radadel või on plaan lugu lõpuni rääkida?