Ma väga tahaks loota, et minu lugu jääb siin rubriigis viimaseks juhtumisi loomadega sarjast.
Kogu loo väikseks alguseks saab see, kui reede õhtul end vihamse ja tuulise ilmaga Otepää poole minnes varustasin üle mõne aja taas helkurribaga.
Selle turvavarustuse mõjul olin taas saanud niipalju politsei sarnaseks (lisaks helkurvööle ka suurem ratas, kastid ja suunades põlevad pargid) et liikuspilt minu ees märgatavalt muutus ja seekord lausa eriti silmapaistevalt. Paljud kelle taha sõitma sattusin, langetasid kiiruse üsna ruttu veidi alla 90 ja üks auto tõmbas lausa teeserva seisma, et minu möödudes kohe sõitu jätkata.
Lugu läheb edasi, kui oli kätte jõudnud laupäeva õhtu ja olin teel tagasi kodu poole. Ei midagi erilist.. seljataga veidi üle 600km erinevaid peamiselt väiksemaid teid. Väikesed külad, vettinud libedad kruusateed, läbisegi erinevas korras ja suuruses asfaldiga. Olin päris rahul seekordse ringiga, mille otsustasin lõpetada Piibe mnt kaudu.
Loo lõpp saabus veidi peale lennuväljaks mõeldud teelaiendit Piibel, mil õhtu oli jõudnud esimese hämara faasi. Üsna sirgel lõigul näen piisavalt kaugelt punast sõiduautot, millest alustan möödasõitu, kiirus 100 ringis. Jõudnud üsna auto nurga lähedale, märkan autol süttivaid piduritulesi... "hekurriba mõjub taas", jõuan korraks mõelda, nagu mitmeid kordi varem. Kui seekord siiski mitte, sest järgmiseks ilmub auto varjust suur põder kes kiirustamata liigub otse minu ette. Hetkega olin olukorra ees, kus minu kõrval on auto ja ees risti suur loom.
Sellest hetkest edasi on puudu vaid vägaväga lühike lõik ja kõik on päris selgelt meeles hetkest, mil lasin lahti pidurid ja alustasin manöövrit, et päästa, mis võimalik. See õnnestus niipalju, et kokkupõrge põdraga toimus mitte keset kere, mida mulle pakuti, vaid kuhugi päris taha otsa.
Aga kokkupõrge siiski toimus... Edasine lõppes päris ruttu.. ratas ees, mida tagumiku peal järgi, vahepealt taas puudu mõni ülilühike lõik.
Tõusen.. miksit pole justkui viga. Esimesena jääb silma peatunud punane auto ehmunud neiuga roolis. Järgmisena märkan vigastatud põtra, kes tagajalgu järgi vedades üle põllu metsapoole lonkab. Saanud teada, et minuga on ok, teatab punase auto juht, et helistab jahiseltsi, sest põder liigub küll üsna kiirelt, aga ilmselt mitte kaua. Ratas on peatunud vastassuuna teepeenral suunaga minu tuleku suunas..lähen ligi ja keeran süüte välja, sõit on lõppenud. Just nüüd jõuab kohale, et mul pole vist tõesti midagi viga... kohe päris mitte midagi.
Siiani tühjalt püsinud teel tekib liiklust..autod mööduvad peatumata, nende rataste all raksuvad plastiku tükid kõlavad kuidagi eriti valjult. Peatub üksik tume tsikkel.. justkui VTR mõtlen. juht arvab algul, et on toimunud kokkupõrge sama punase autoga.. põder on ju metsa jõudnud.
Peale selgitusi nii juhtumise, kui minu olukorra üle, tsikkel lahkub ja veidi peale seda küsib ka neiu punasest autost häbelikult kas ta võib ka edasi sõita.
Jään üksi..autod mööduvad.. Kuna nüüd on juhtumisest järgi vaid üsna tee ääres külitav tsikkel ei aeglusta neist enamus hoogugi ja ka praksuvat plastikut pole enam oluliselt kuulda. Liikluse vahepeal puhastan teed ja kogun kõik mis vedeleb ühte hunnikusse. Jõuan just lõpule kõnega koju, kui peatub väiksem maastur. Mitmed autod on vahepeal täie hooga möödunud ja peatumine veidi üllatab...astun ligi. Saanud teada, mis toimus ja et olen ok, teatab tulija, et tal on käru ja ta läheb toob selle nüüd ära ja ärgu ma muretsegu. Ah et kas nii ongi, jõuan mõelda, kui maastur otsa ringi keerab ja kaob.
Edasi läheb ladusalt.. maastur saabub üsna ruttu tagasi kaanega käru sabas ja meil ei lähe liiga kaua, kui juba oleme teel linna..vahepeal on läinud täiesti pimedaks. Pool teed üritan leituda piisavalt head plaani, et mind aidanud meest tänada veidi rohkemaga, kui hea sõna. See aga ei õnnestu.. isegi kütuse rahe pole see mees nõus vastu võtma ja ka kõik muud variandid polevat vajalikud.
Garaazi jõudnud, veeretame ratta maha ja teen taaskord teatavaks oma soovi, aga mind ei võeta kuulda... patsutus õlale ja minu aitaja kaob sama äkki kui oli ilmunud. Hetkel ei suuda tema nime meenutada.. liiga palju oli vist mõelda. Küll on aga meeles, et ta on rekkajuht ja ka tsikkel leidub... TDM nimelt. Minu sügavaim lugupidamine on siinkoal ainuke asi, mis mul enam öelda..see jäi ka meelde, et biker.ee-d see mees ei külasta..
Edasine siis juba analüüs, mis jätkunud vahelduva eduga ja jätkub ka edaspidi. Mitu halba momenti sattus kokku... tähelepanu möödasõidul vastassuunda ja auto paiknemine väga täpselt minu kahjuks tekitasid selle, et põdra ilmumisest kuni kokkupõrkeni jäid mõned loetud sekundid.
Mis edasi on segu õnnest ja millestki, mille üle pean veel veidi analüüsi tegema. Lõpptulemus on muidugi üks parim võimalik, mis selles olukorras võib juhtuda. Kuhu tabasin põtra, kus oli sel hetkel auto ja ka väga sile asfalt on selline segu, peale mida võin täna tõdeda, et mul pole sellest loost ette näidata ühtegi jälge oma ihu küljes..isegi püksid ei kulunud läbi.
Ka jope kaitsmed püsisid paigal ja tegid ilmselt oma tööd.. niiet ka valusaid kohti kehal ei leidu.
Rattast ei hakka siinkohal pikemalt rääkima.. Pehme osa põrkus pehmega, sest tundub, et esiratas pole kuhugi põrganud. Siiski võib ette kujutada mis saab, kui ligi 300kg ratas põrkub täisksasvanud põdraga ja lohiseb kenakese maad. Hea naked ratta saaks:).. aga selles osas näitab juba lähim tulevik.
Pika jutu lõpetuseks pole muud öelda, kui et alati saab sõita aegalsemalt ja ka nt vähem mõelda tähtsaid mõtteid. Loomad on eriti liikvel ja minu õnn neid teeservas ja teed ületamas jälgda, nagu väga palju kordi enne lõppes seekord sedasi. Ehk on sellest kellelegi kasu ka.
Kk
püksid lõhki, jalg lõhki, suuremad säärelihased õmmeldi kokku. kuid mis põhiline - kondid on terved 
, oli ju teine vastu talve korraliku pekikihi nahavahele õginud... kevadel oleks vist natuke kondisem/valusam olnud 
. Igatahes edu ratta lappimisel ja tänud aitajale.
Õnneks mootorrattur suuremaid vigastusi ei saanud libises mööda maad aga tagi ja korralikud püksid jalas. Vähemalt esmasel küsimisel ta peale pisut valutava selja ei kurtnud. Nii ja nüüd tuleb asja iva: autojuht hakkas ennast kohe õigustama, et tema ei tea midagi ja hea üldse, et kinni pidas sest tema arvas kuudis rullikud veerevad ja kolisevad. Siis hakkas ratturit süüdistama, et ju sa ikka kiirendasid, et näha polnud ja üldse ei saa ma aru kuidas sinna sattusid. Krt. ma aru ei taipa mis kaitseinstinkt see siuke on, autol oli küljekarbis mõlk aga rattur lohises esiteks ise mööda maad ja teiseks ratas ka katki. Aga suhtumine oli tüüpiline, et biker siis on teada niiguinii kiirendasid ja nõelusid. Samas ise nägin kutt sõitis väga rahulikult omas reas kui buss ta lihtsalt pikali pressis. Igatahes lõpuks saime kahepeale tüübi ära "väänatud" ja kirjutas aktile alla, et tunnistab süüd.
Õnnelik õnnetus.