Moto ajakiri
Vaidluses selgub tõde, Napalm. Kuna me sel teemal midagi muud ei tee, siis ära võta meilt vähemalt vaidlemisrõõmu 
Ausalt, ma olen väga paljuga, mis te seni olete öelnud, väga nõus. Ja mul on kohutavalt kahju, et erinevatest katsetest tekitada Eestis tõsiseltvõetavat motoajakirjandust pole seni suurt midagi välja tulnud. Ütlen ka kohe ära, et mul ei ole mingeid ambitsioone ega praegusel hetkel isegi mitte tahtmist hakata vedama järjekordset projekti. Küll aga tahaks toetada enda võimete piires projekte, millest võiks ehk midagi tulla. Loomulikult pole aga kõik nii kerge. Võite mind vajadusel nimetada ka kõvatajaks, kui hing sellest kergemaks läheb
Kõigepealt lähtealusest. Värton, Clausewitzi arvamus, et sõja eesmärk on vastase purustamine ning sellest lähtuv ressursisõja teooria ei ole minu arvates antud hetkel kandev teooria. See sõda on juba ette kaotatud. Pigem lähtuks Sun Zi väitest, et sõda on tasakaalu taastamine. Ehk siis minu arvates (tagasi motomaailma): fundamentaalne küsimus pole, kas Eesti turg suudab üleval pidada “päris” motoajakirja, küsimus on selles, kas me vajame motoajakirja. Kui vastus on, et vajame, siis tsiteeriks meie vapraid liitlasi ameeriklasi: If there’s a will then there’s a way.
Seega, me oleme kõik ühel nõul, et rahaliselt on motoajakiri täiesti mõttetu projekt, lihtsam on võtta patakas viiesajakaid ja hakata neid otsast lõhki käristama, aega kulub vähem ja stressi vist kah. Ja pankrot on vastik asi küll. Aga ma tooks siitsamast Eestist ühe näite. Üks härrasmees, M-H Kuuse, vedas praktiliselt üksi oma initsiatiiviga läbi raskete 90ndate Eesti autoajakirjandust. Tegi ajakirja, läks pankrotti, tegi uue, läks pankrotti jne. On möödas tühised aastad ja Eestis on autoalane nädalakiri, poolteist autoajakirja (TM on seda vaid poolenisti) ja mõne päevalehe autorubriigid on täitsa pandavad (lugege Postimehest Mihkelsi lugusid, väga hea ilukirjanduslik värk).
Põhimõtteliselt peaks tsikliajakirjanduse elushoidmine isegi lihtsam olema, põhjuseks on tsiklistide tugevam meie-tunne kui autojuhtidel. Ehk siis sihtgrupp on lojaalne, anna aga asja ette ja kõik süüakse ära. Väide, et
Kasvõi sport: kohalikud rinka, MXi supermoto, võrrivõidusõidu, enduuro etapid (loo sisuks mitte niivõrd kes võitis, vaid kommentaarid-kuluaarid), suveti-sügiseti-talviti reisikirjad, siis tehnilised ja remondinipid, sõidutehnika nükked (tänav, rinka, MX), ajalugu, customiehitajad jne jne jne. Nii et teemasid oleks nagu mürin ka siit Eesti kamaralt, kusjuures paljud tahaksid neid lugusid lugeda, oleks vaid mees/naine, kes need kirja paneks. Paljudele on väga tähtis, et nende tegemisest või neid huvitavatest sündmusest ka kirjutatakse kuskil, seega on tänuväärset publikut Eesti-keskse ajakirja jaoks küll. Rääkimata siis sellest, et alad saavad populaarsust juurde, rahvas hakkab rohkem võistlustel käima, tõuseb ehk ka toetajate huvi (nii võistluste kui ajakirja suhtes). Kas selline ajakiri hakkab sisult ja vormilt välja nägema maavillane või väljamaine, sõltub juba tegijate viitsimisest ja oskustest.
Sellega olen absoluutselt nõus, et me ei suuda samas tempos rühkida Lääne tuntud ajakirjadega, kui tahame kajastada laia motomaailma uudiseid. Siin vallas peame tõesti lootma kas strateegilisele partnerile (Bike vms) või lihtsalt teiste ajakirjade refereerimisele.
Ehk siis kuhu ma tahan välja jõuda: Eestis on põhimõtteliselt võimalik teha motoajakirjandust, aga see ei tasu ennast praegu rahaliselt ära. Jääb üle kaks võimalust: kas keegi maksab lihtsalt selle lõbu kinni või see tehakse ära kambaga vabatahtlikkuse alusel. Tõenäoliselt reaalsem oleks viimane, kuid selleks läheb vaja tugevat tahet ja head kambavaimu koos toimetajaga, kes asja suudab ohjata. Eesti näide: fotoajakiri Cheese.
Ma olen nõus suure osaga kriitikaga Motomaania kohta. Esimene number oli õnnetu, teine hakkas juba natuke ajakirja meenutama, kolmas oli tehniline praak. Kipun nõustuma ka mitmelt poolt kuuldud kriitikaga, et kuigi Kullokas on hea lookirjutaja, ei ole ta kõige tugevam toimetaja/ajakirja kokkupanija. Vaatame, kas Motomaania suudab ületada Eesti ajakirjade kriitilist, neljanda numbri joont (suurem osa ajakirju lõpetab ilmumise hiljemalt pärast neljandat numbrit, kui kestab kauem, siis tavaliselt jääbki pikemaks kestma).
Lugupeetavad! Ma ei tahtnud oma eelnevate väljaütlemistega kedagi solvata või ennast tähtsaks teha. Ma olen veendunud, et paljudel teil on nii motondusest kui ka meediaärist märksa suuremad teadmised ja kogemused.
Ma tahan aga öelda, et Eesti motomaastik on piisavalt suur ja tähelepanuväärne, et pälvida mingit väljundit ka erialase meedia kaudu. Leiduks vaid üks hull, kel oleks nii tahet, oskusi kui aega, et asja vedada. Maailm ei vaja veel üht kidurat motoväljaannet, aga Eesti vajab kasvõi üht väljundit. Praegune võimalus selleks on vaid Motomaania koos kõigi oma vigadega. Kas toetada olemasolevat või ehitada uut?
Ausalt, ma olen väga paljuga, mis te seni olete öelnud, väga nõus. Ja mul on kohutavalt kahju, et erinevatest katsetest tekitada Eestis tõsiseltvõetavat motoajakirjandust pole seni suurt midagi välja tulnud. Ütlen ka kohe ära, et mul ei ole mingeid ambitsioone ega praegusel hetkel isegi mitte tahtmist hakata vedama järjekordset projekti. Küll aga tahaks toetada enda võimete piires projekte, millest võiks ehk midagi tulla. Loomulikult pole aga kõik nii kerge. Võite mind vajadusel nimetada ka kõvatajaks, kui hing sellest kergemaks läheb
Kõigepealt lähtealusest. Värton, Clausewitzi arvamus, et sõja eesmärk on vastase purustamine ning sellest lähtuv ressursisõja teooria ei ole minu arvates antud hetkel kandev teooria. See sõda on juba ette kaotatud. Pigem lähtuks Sun Zi väitest, et sõda on tasakaalu taastamine. Ehk siis minu arvates (tagasi motomaailma): fundamentaalne küsimus pole, kas Eesti turg suudab üleval pidada “päris” motoajakirja, küsimus on selles, kas me vajame motoajakirja. Kui vastus on, et vajame, siis tsiteeriks meie vapraid liitlasi ameeriklasi: If there’s a will then there’s a way.
Seega, me oleme kõik ühel nõul, et rahaliselt on motoajakiri täiesti mõttetu projekt, lihtsam on võtta patakas viiesajakaid ja hakata neid otsast lõhki käristama, aega kulub vähem ja stressi vist kah. Ja pankrot on vastik asi küll. Aga ma tooks siitsamast Eestist ühe näite. Üks härrasmees, M-H Kuuse, vedas praktiliselt üksi oma initsiatiiviga läbi raskete 90ndate Eesti autoajakirjandust. Tegi ajakirja, läks pankrotti, tegi uue, läks pankrotti jne. On möödas tühised aastad ja Eestis on autoalane nädalakiri, poolteist autoajakirja (TM on seda vaid poolenisti) ja mõne päevalehe autorubriigid on täitsa pandavad (lugege Postimehest Mihkelsi lugusid, väga hea ilukirjanduslik värk).
Põhimõtteliselt peaks tsikliajakirjanduse elushoidmine isegi lihtsam olema, põhjuseks on tsiklistide tugevam meie-tunne kui autojuhtidel. Ehk siis sihtgrupp on lojaalne, anna aga asja ette ja kõik süüakse ära. Väide, et
On minu arvates Eesti motoasjanduse alahindamine. Tegelikult toimub ju meil kogu aeg midagi ja Eesti motosport on ju maailmatasemel. Olen teinud paar aastat nädalalehte umbes 3000 inimese tegemistest, iga nädal sai tehtud neli lehekülge uudiseid nii mis mühin, oli kirjutamisväärset küll. Kindlasti on sama ka Eesti motoringkondadega, lugusid oleks küll teha, need lood tuleb lihtsalt üles leida ja ära kirjutada.“Põnevat uut materjali aga ei saagi Eestis tulla sest puudub nii nõudlus kui tellimus kuna puudavad teadmised ja soov nii ühelt kui teiselt poolt seega on see suletud ring täiesti.”
Kasvõi sport: kohalikud rinka, MXi supermoto, võrrivõidusõidu, enduuro etapid (loo sisuks mitte niivõrd kes võitis, vaid kommentaarid-kuluaarid), suveti-sügiseti-talviti reisikirjad, siis tehnilised ja remondinipid, sõidutehnika nükked (tänav, rinka, MX), ajalugu, customiehitajad jne jne jne. Nii et teemasid oleks nagu mürin ka siit Eesti kamaralt, kusjuures paljud tahaksid neid lugusid lugeda, oleks vaid mees/naine, kes need kirja paneks. Paljudele on väga tähtis, et nende tegemisest või neid huvitavatest sündmusest ka kirjutatakse kuskil, seega on tänuväärset publikut Eesti-keskse ajakirja jaoks küll. Rääkimata siis sellest, et alad saavad populaarsust juurde, rahvas hakkab rohkem võistlustel käima, tõuseb ehk ka toetajate huvi (nii võistluste kui ajakirja suhtes). Kas selline ajakiri hakkab sisult ja vormilt välja nägema maavillane või väljamaine, sõltub juba tegijate viitsimisest ja oskustest.
Sellega olen absoluutselt nõus, et me ei suuda samas tempos rühkida Lääne tuntud ajakirjadega, kui tahame kajastada laia motomaailma uudiseid. Siin vallas peame tõesti lootma kas strateegilisele partnerile (Bike vms) või lihtsalt teiste ajakirjade refereerimisele.
Ehk siis kuhu ma tahan välja jõuda: Eestis on põhimõtteliselt võimalik teha motoajakirjandust, aga see ei tasu ennast praegu rahaliselt ära. Jääb üle kaks võimalust: kas keegi maksab lihtsalt selle lõbu kinni või see tehakse ära kambaga vabatahtlikkuse alusel. Tõenäoliselt reaalsem oleks viimane, kuid selleks läheb vaja tugevat tahet ja head kambavaimu koos toimetajaga, kes asja suudab ohjata. Eesti näide: fotoajakiri Cheese.
Ma olen nõus suure osaga kriitikaga Motomaania kohta. Esimene number oli õnnetu, teine hakkas juba natuke ajakirja meenutama, kolmas oli tehniline praak. Kipun nõustuma ka mitmelt poolt kuuldud kriitikaga, et kuigi Kullokas on hea lookirjutaja, ei ole ta kõige tugevam toimetaja/ajakirja kokkupanija. Vaatame, kas Motomaania suudab ületada Eesti ajakirjade kriitilist, neljanda numbri joont (suurem osa ajakirju lõpetab ilmumise hiljemalt pärast neljandat numbrit, kui kestab kauem, siis tavaliselt jääbki pikemaks kestma).
Lugupeetavad! Ma ei tahtnud oma eelnevate väljaütlemistega kedagi solvata või ennast tähtsaks teha. Ma olen veendunud, et paljudel teil on nii motondusest kui ka meediaärist märksa suuremad teadmised ja kogemused.
Ma tahan aga öelda, et Eesti motomaastik on piisavalt suur ja tähelepanuväärne, et pälvida mingit väljundit ka erialase meedia kaudu. Leiduks vaid üks hull, kel oleks nii tahet, oskusi kui aega, et asja vedada. Maailm ei vaja veel üht kidurat motoväljaannet, aga Eesti vajab kasvõi üht väljundit. Praegune võimalus selleks on vaid Motomaania koos kõigi oma vigadega. Kas toetada olemasolevat või ehitada uut?
Liitu vestlusega
Vestluses osalemiseks pead sa olema motokommuuni liige
Avan konto
Pole veel liige? Pole probleemi, registreeru ja liitu.
Liikmena saad sa ise postitada ja vastata teisetel või tellida endale teavitusi vestluse edenemise kohta.
Kõik siin on tasuta ja võtab vaid minuti. Kohtusi sellega ei kaasne.