Kuidas me Gessudega Kreeka WRC-l käisime.

[Casecas]

Iga vähegi normaalselt mõtlev ja elukogenud inimene saab aru, et see plaan mille me esmaspäeval kokku klopsisime ning teisipäeva keskpäeval käima vedasime on avantüüride avantüür. Loomulikult oleks võinud Ungaris end välja magada või vähemalt paar tundigi puhata kuid selle asemel nagu noored nugised vedasime Usainile tule korstnasse. Kohe pärast hilisõhtuseid seiklusi Kõige Lihtsamaga algab esimene osa ehk tuhat+ kilomeetrine maraton läbi öise Ungari ja Rumeenia jõudmaks Bulgaaria teise otsa motikateni.
Nagu täna obstaakleid juba vähe poleks olnud konstanteerin fakti, et kui lähimas külas Usainile juua ei anna siis väga kaugele ei kappa. Ega selles tankimises polekski midagi erilist kui enamik külas leiduvad tanklad poleks öösel suletud. Õnneks on keskil ikka mõte töödanud ja kõige viimaste seas külastatav tankla osutub automaatjaamaks kust vajaliku nektarit ammutame. Esimesed paarsada mööduvad suht sirgel ja pimedal kiirteel tuisates kus vaatamata tempokale edenemisele on kaunis igav ja monotoonne sõita. Lisaks Shellist hangitud jälevõikudele ja lurrkohvile otsib tegevuse täiteks Tohu internetist enigmaatika mängu millega aega sisustada. Rumeeniasse jõudes tõmbab piirivalvur võiku kurku nähes tumedat ja suurt kaubikut mööda lipsamas ning koheselt teeb peatumismärguandena paar odaviske liigutust ja mõne paaristõukega jõuab meieni. Saanud näpu vahele Eesti dokud ning vastuseks, et meid vaid kaks ja koormat pole, ulatab pettunult meile dokud tagasi ja soovib head teed. Pisut saame veel neljarealistel lasta kuniks teisel pool Oradead lõpeb seegi luksus ning algab lõputu külade jada. Pinguta mis sa pingutad kui ikka kümnete kilomeetrite kaupa on tee kõver nagu notsusaba ja kiirusepiirangutega külad kui vagunid üksteise küljes siis venivad edenemiskilomeetrid kui kaamli ila. Nii ongi, et terve öö rassimist ja tegelikult oleme päikesetõusuks läbinud vaid 370km ja teeme Bradi lähistel MOLi tanklas väikese kohvipeatuse. Roolin veel tunnikese kuniks ühel hetkel tunnen, et teepeale korrektselt ära mahtumine valmistab raskusi ning ei aita ei ussi ega püssirohi, rääkimata kohvist. Nii annangi pisut vastumeelset juhtohjad üle ja püüan villapesu programmina loksuvas Usainis sõba silmale saada. Mõnda aega saan tukkuda kuniks villapesust saab tööriietepesu sest Petrosanist Bumbesti-Jiuni viiv lõik on kui lunapargi ameerika mäed kus olustikule vunki lisamas vanaaege raudtee mis kord ühel kanjoni kalda kord teisel lookleb. Tukkumine, ajule ja silmadele antud puhkus taastab olukorra piisavalt heaks, et kui teekonnast on läbitud 545km ehk pool ja Targu Jiu lähistel tanklast süüa me ei saa otsutan rooli naasta. Suht tuim on edasine vonklemine sest päike juba kõrgel ning ka kõige laisemad romad on end teele sättinud, nii saamegi juba enne Craiovat kui ka selle sees kõvasti ummikus tiksuda. Söömisega on ka kuidagi läinud nagu on, et viimased asisemad ampsud olid öised jälevõikud kohviga ning sealt edasi vaid kohv soksiga, kohv jätsiga. Kuna venekeeles четыреста шестьдесят четыре PRIPIYAT 1-le pileteid müüvale eidele ütelda ei soovi siis sedakorda saame üle Doonau Bulgaariasse mööda siinkandi ainsat silda. Neli aastat tagasi liikusime samal teekonnal, seega lõunasöögi lahendust tean täpselt, üle silla jõudes asub linnas nimega Vidin üks vahva söökla kus maitsva roa saab komplekteerida vaid näpuga õigetele anumatele osutades. Ega ma eksinudki, täpselt 9,57€ erastatakse reisikontolt, et kaks rändurit saaks lõunaks praemaksa, vorsti, kartulit ja salatit. Lisaks enda tankimisele joodame ka Usaini ning jätkub tüütu vedrutamine Bansko poole, teel mis päris räbal, kitsas ning paksult rekkaid täis. Kuskil enne Montanat kipub tee ilma teehitajate abita minu silmis neljarealiseks muutuma mis on selge vihje, et aeg on vahetuseks. Taaskord kundekohale maandudes lasen ikka mõned korrad silmad kinni ja igakord “ärgates” tekib tunne, et see sõit ei saagi kunagi otsa. Tunnike olengut on piisav, et ühel sirgemal lõigul keset vinget serpentiinidest tiinet tõusu vahetub piloot ilma, et Usain oleks seisatanud. Deem kui hea on jõuda lõpuks pealinna lähistele sest see markeerib selgelt kiirteedele omast tempo kasvu, ühtlasi on energiavarud nii lühikeseks kulunud, et viimaseks sajaviiekümmneks annan taaskord rooli käest. Kenasti tööpäeva lõpuks jõuamegi Banskosse kus põikame toidupoest läbi ning seejärel laeme rattad kongi. Kui alul oli veel plaan, et teeme õhtusöögi kõrtsis siis väss, piisavalt hangitud söögipoolist ning ajaakna optimeerimine võimaldab teha plaanid ringi. Õhtul kell kaheksa sätime tuttu sest kõht on täis, valmis on hommikusöögiks mõeldud makaroniroog ning teepeale kaasa karbitäis keedetud mune. Enne veel lepime kokku, et kui mõlemil läheb enne kolme uni ära siis on varem minek, kui mitte, siis kolmest on äratus, et pool neli käik sisse panna. Ei tea kaua oleks põõnanud sest äratust ma ei pannud kuid 2.57 ärkan Tohu hõike peale, et on aeg. No davai, unemati jäetud tolmu peast kokku pühkides lasen motoorikal hügieeniga tegeleda ning lisaks püüan viimaseid asju kokku kraapida, et peale tolmkuivade makaronide ja kepikohvi manustamist kohe jeed tõmmata. Täpselt 3.38 rehman käigu sisse ning eesmärk vähemalt Slovakkiasse välja venitada on paigas. Õise kähkusõidu teevad võimalikuks ja mugavaks olematu liiklus ning ülihead LED lisatuled mis omal ajal sai päris krõbeda papi eest hangitud. Tuledest saadav ede on nii suur nagu oleks kapipõhjast leidnud Hansapanga aktsiad enne Swedbanki ostupakkumist. Erinevalt värdtsirkusega vürtsitatud transiidist kui sai Ungarisse end transatud, et sealt uuesti Bulgaaria poole teele asuda on täna hoopis mahedam sest rooli kobisin otse voodist. Nii olemegi eneselegi üllatuseks veerand üheksaks otsapidi Rumeenias ja juba on seljataha jäänud enam kui nelisada kilti. Eilsele kogemusele toetudes tegin teekonna valikul ka mitmeid muudatusi mis vähendas oluliselt mägede hulka ning tõstab ka kõvasti keskmist kiirust. Bussis ruumi jagub ja nii kaobki Rumeeniasse jõudes peakokas kehastunud Tohu käärkambrisse, et sealt naasta sõidupealt prepareeritud keedumuna-singirull ampsudega ning joogiks vana hea mitu-ühes kepikohv. Vaevalt oleme hommikusöögiga ühelepoole saanud kui eespool liikuvad autod Bucura nimelise karuperse küla juures ohutulede saatel seisma jäävad. Kiirelt raalin kaarti, et läheks ringi aga minimaalne detour oleks 45km. Tohu kalastab ees olevalt rekkamehelt kes just vastutuleva kolleegiga tuutu tegi, et mis värk ning saab vastuseks, et umbes-täpselt teiselpool küla on mingi normaalne avarii ja terve tee on suletud. Fkk rsk, 45 minti automaatselt potist alla on esimene mõte kuniks jätkan kaardil trollimist ja avastan, et paralleelselt peateega peaks saama läbi põhjatu külatänava täpselt teise otsa ja ehk on avarii enne seda. Siiani on reisijumal meile kõvasti krediiti ja ede jaganud sest täpselt peale avariid me suurele teele naaseme ning kokkuvõtvalt kaotame vaid napilt viis minti. Edasi on täpselt nii põnev, et järgnevad kolm tundi ei juhtu mitte midagi midagi, aa tegelt üks asi oli. Uhke valge ratsu oli rakendatud külapoe mõõtu vankri ette mis oli rohkem kui pilgeni heinapakke täis laotud ning kogu see krempel uimas meilt täpselt risti üle tee. Ja ongi jälle kokal aeg käärkambris kolistada ning tuttavatest osistest tuttavaid asju valmistada. Kõigele preemiaks jõuame mulle pisut ootamatul kiirteele ning saame kümmneid kilomeetreid tummise hooga kütta. On palju olnud juhuseid kus waze-ga navigeerides satub äpp hoogu ning mõne võidetud sekundi pärast mind totaalsest mülkast läbi veab. Nii suhtun esiti suure skepsisega kui näen ekraanil justkui teleturu reklaamipakkumist, et korrigeerin marsruuti ja võiduks on 19 minutit. Rullin kaardi läbi ja veendudes, et ring väga hull pole nõustun, seekord isegi näkkas sest seal kus algsele teele tagasi jõuan on silla remont ning sulle-mulle tehnikas liikuvad autod põhjustanud tummise ummiku mida me sisuliselt väldime. Ühel hetkel viib teekond meid läbi Aradi südalinna kus meil mõlemil karp jääb lahti kui palju uhkeid ja suursuguseid hooneid siin on. Kui kunagi mahti on peaks vaevaks võtma pisut peatuda ja lähemalt tutvuma selle esmapilgul kena linnaga. Lõpuks kui kell on saanud pool kolm ja seljataha on jäänud juba enam kui kaheksada viiskümmend kilomeetrit ning kohe kohe oleme jõudmas Oradeasse kust algab kiirtee mis viib meid otsejoones Slovakkiasse, lubame endale pikema pausi ühes päris lõunaga. Siinsele maanurgale omaselt on asumite lähistele suure tee äärde põllule rajatud uhked peokompleksid kus peamiselt korraldatakse pulmi ja tähtsaid juubeleid milledest mõned toimivad ka argielus söökla/hotellina. Nii on ka meie poolt valitud toitlal olemas kõik vajalikud funktsioonid ning toreda üllatusena oskab naisteenindaja väga sorvalt inglise keelt. Kuna kellaajast tingituna on kliente vähe jääb teenindaja meiega pikemalt rääkima mille käigus selgub, et Rumeenias väike pulm = 100 külalist, norm pulm = 200-300 ning suureks loetakse 1000+. Traditsiooniliselt on viisakas pulma kutsuda kõik kes kuidagi su perekonnaga seotud ehk onudele-tädidele lisaks lelled, sõtsed, nõbud ja loomulikult ka kõugud kui need peaks veel elus olema. Ei tea kas tegemist oli müügi nipiga või tõesti arvas, et me lõunaks pool elevanti oleme harjunud sööma kui küsisime, et kas lihaassortii kahele on piisav või? Ei ma ei usu, midagi peaks ikka juurde võtma teatas teenindaja ning nii lisasime tellimusse ka kreeka salati. See vaagen mis menüü järgi kahele oli mõeldud, sobiks jaapanis tervele mikorbussi täiele inimestele. Ent ei hullu, sööme nii palju kui tahame ning ülejäänud võtame kaasa ja ongi ratastel õhtusöök lahendatud sest kaks pikemat peatust oleks liig mis liig. Ungari möödub vaid kiirekatel kimades ja riigi ainuke peatus leiab aset Angeli nimelises tanklas mis müüb alustega energia jooki Hell mida toodetakse üle tee asuvas hiidtehases. Angelist startides on kell pool viis, muidugi ajavööndi arvelt saime tunnikese krediiti, seljataga on juba 1085km ning aina rohkem hakkab ilmet võtma plaan jõuda Poolas vähemalt Lublinini, et homme saaks alustades vaid pikalt kiirekatel kimades. Vaatamata Slovakkia sittadele teedel suudame sealtki end läbi rammida ning Poola sisenedes näitab hodomeeter päeva kilometraaziks tutsked 1285km. Ei ei, Lublin pole enam teema, kui vähegi silm lahti seisab siis vähemalt Varssav tuleks täna vallutada. Tempo on olnud ikka uhke sest kui sada kilti hiljem jõuame Rzeszowi lähistel kiirteele, alles siis sätib päike end lõplikult loojuma. Lublini lähedal kui läbitud on 1550km, löön lõplikult lukku nupust nikastanud inimese ambitsiooni, et mina pean saama vähemalt 1800km järjest roolis olla ning bronnin meile hotelli teisele poole Varssavit Lomzasse. Nagu ikka siis kui viimast kangutad sätib miski või keegi sulle kamaluga obstaakleid teele. Kodus möllavad tormituuled ulatuvad siianigi ning nii osutubki tuulepööristes kõikuva Usaini roolimine, mille ödökate laipadega kaetud esiklaasist pimedas suurt midagi ei näe, üsna väljakutsuvaks katsumuseks. Tänasel viimasel tankla külastusel kus saab paagi täis ja klaasi puhtaks, lasen oleku turgutamiseks lipsu taha ka ühe Hell`i nimelise energiajoogi ning viimased 270km võiks olla reipad. Hmhh Varssavini ongi päris okey ja ei sega isegi räme seenevihm mis klaasi märjaks teeb kuid kõik mis peale pealinna mind ootamas, on progresseeruvalt ebamugav. Mõnikümmend kilomeetrit enne Lomzat kipub tee jälle kitsaks jääma ning rool kandiliseks kuid õnneks on sobilikult kohe tankla kust nagunii pidime mõned õlled hotelli kaasa võtma sest kogemusele toetudes tean kui hea uinutina need mõjuvad peale sellist sõiduorgiat. Hotelli parklasse jõudes on 1817km ja 21h20min möödas sellest hetkest kui Banskos käigu sisse panin…
Tore on teada, et sõidumehena olen jätkuvalt tasemel ning võimeline oma “rekordeid” üle sõitma sest eelmine oli täpselt viis aastat tagasi kui sai Bayeri mürsuga Saksa ja Poola kiirteedel päevaga 1450km vuratud. Lisaks mulle lihtsalt ei meeldi kõrval istuda ja nii sättisin endale liba Raudperse tiitli eesmärgiks. Nagu USAs ikka, mõtles keegi suurelt, et kui oled kahekümmnenelja tunni jooksul järjest tuhat miili motika lenksus saad raudperse tiitli.
… Admin ulatab mulle arve, et kontrolliksin andmete õigsust, peale pikka minutit või pisut rohkem jõuab Tohule kohale, et ega arve saajale vist päris kohale ei jõudnud mida temalt sooviti. Tõsi, vaatasin juhmi pilguga arvet ja mõtlesin omi mõtteid kuniks Tohu küsimus, et kas kõik on õige äratas mind sellest letargiast. Esimese õlle järel pole kuskil sellist tunnet, et uni tuleks kuid järgmisega ühele poole saades muutub kardinaalselt kõik ja nii ongi järgmine pilt juba 6:32 hommikul. Kuna Tohu ka ärkvel otsustame, et teeme hügieeni prepi kohe ära ning alla minnes viskame pagasi bussi misjärel saame hommikusöögilt otse kohe leebet lasta. Peale Kaunast algab ebameeldivalt tuttav Via Baltica Leedu osa mis iga läbimisega aina ebameeldivamaks muutub. Kui välja arvata Panevezise ringteel kohatud seitsmesega sõitev ullike kes oleks väärinud korraliku romuralli rammimispidu jätkub ülejäänud Via Baltica luupainajalikult igavalt. Nagu algselt plaanitud, et jõuame reede õhtul koju, nii ka läheb, õhtul mõni minut enne seitset keeran kodumaja ette.
Kokku 8 riiki, 14 päeva, millest 7 päeva ja 2500km motikatel, 65h ja 5454km Usainis, 3+h ja 170km Otokaris, 3h ja 200km Kõige Lihtsama Subproduktis, 2+h jalgsi, 1+h ja 70km evakuaatoris, 1+h metroos, 1+h lennukis ja 40minutit pargasel.