Hundiratta Honda "Hondoora" Deauville NT700VA 2012

[Hundiratas]

Viimased 350 kilomeetrit mõtlen ainult soojendustega kinnastest, küllap tuleb need endale jõulukingiks manifesteerida. VPU jutt täiesti õige, läinud hooajad olen pidanud samuti tõdema, et Oxfordid soojendavad vaid peopesasi ning käed pealt ikkagi jahedad, seega, elektrikäed te tulge. Ja kuna mu ratas remonti endiselt ei vaja, siis jätkan seda elustiili/varustuse blogi mida viimased paar posti olen viljelenud.

Start on kottpimedas, veidike pärast seitset. Klaasi hoian all, sest on soe kuid veidi tuuline, nõnda on ratas stabiilsem. Endamisi mõtisklen, et ilmastikutingimused on ideaalsed loomade liikumiseks, kuid sõidul linna kedagi tee peal ei kohta. Ometigi loomade teeületus kohtades manitsen end tähelepanelikum olema. Ma olen jahunud seda paljudele kuid kordamine on ikkagi seesamune, olge ettevaatlikud sildade/jõgede/kraavide läheduses, need on tüüpilised loomade liikumisteed ning hea oleks teada ka metsamassiivide ortokaarti. Loomad käivad 90% samu radu pidi, vahel mõni eksleb ka mujal. Kui vasakul on mets ja paremal lank, siis see kits tuleb ikka langilt, nosimast, et siirduda oma pelgupaika.

Esimesed 45 minutit saan üsna pimedas sõita, märkamatult läheb valgeks ning asun markeerima õhtuse kruiisi tarbeks põllutöömasinate poolt teele kantud porisemaid kohti. Blacklisti läheb kohe sissesõit Järva-Jaanisse, kus on toimunud ka minu tsiklikarjääri üks ohtlikumaid situatsioone. Liiklesin Jõgeva poole ning päike oli minu selja tagant, Hiluxi vms sarnase masina juht läheneb lautade poolt maanteele, vaatab sisuliselt mulle silma ning sooritab vasakpöörde asula poole. Seisma saades vaatan veel oma 10 sekundit tahavaatepeeglisse ning edaspidi arvestan eranditult päikse suunaga, sind lihtsalt ei nähta ning ohutum on, kui päike pimestab sind mitte autojuhti.

Kärevetelt haaran paki sigarette kuid avamata see pakk jääb, sest kiire on ning nüpeldan ratast pealinna poole. Lõpuks siiski kõik see asjatu vaev, nagu eelminegi nädal. Imestada pole miskit, kommunikatsioonihäired on teinud oma töö ning esimesed tund aega tööl kulgevad kohvijoomise ning psühholoogilise nõustamise saatel. Asjad on ikka väga nihu...

Pärast kuute asun koduteele. Liiklus on Piitril tihe ja mõnele kohe meeldib vasakus reas 100 km/h sõita ning ummikut enda taha kuhjata. Libisen sealt õnneks suurema vaevata läbi ning taas Piibel. Paarist masinast teen taas suitsupeatuse tõttu mitu möödasõitu. Kus loomad on?

Esituli ei näita suurt midagi, healjuhul 15-20 meetrit. Rutska libiseb koheselt käest ning kiirus läheb sinna 80 km/h peale, õnneks eesoleva auto tagatuled näitavad mingil määral teed ning kuna ta trajektoori ei muuda, pole ohtu kohtuda ka mõne ootamatu takistusega oma sõidureas nagu puuhalg vms.

Lõpuks paistavad külmapealinna tuled, haaran poest kolm erinevat Karksit, mis põhimõtteliselt on nüüd lõppemas selle kirjatüki lõpuks.

Kolmekümnekuuele suundudes möödun mingist universaal B5 Passatist ning pärast Kuremaale juhatavast sildist möödudes võtan vastutuleva auto tõttu tuled kaugtuledelt lähikatele. Ja siis...

Pool sekundit hiljem jookseb tsikli eest suunaga paremale miski koera või šaakali taoline olend. Jälle pääsesin. Küllap jumal hoiab lolle ja joodikuid mõtisklen, sest küljekastis kolm Karksit ja pool veini, mille järgi kohe lähen.

Kiirus oli vast miski 85 km/h kanti, nõksa kiiremini ja oleksin lohisenud mööda asfalti nagu tekstiilistunud tatt.

Kodusirgele jõudes põikan nagu tavaks saanud ka külavahelt läbi, lasen seaduse järgi lubatud alas löörid lahti ning tajun, et ükskord see kokkupõrge loomaga toimub. Millal? Seda näitab vaid aeg ning lähen toon Montelvini Promosso Spumante Dolce letti. Küllap päästsid mind taaskord kaks Kaitseinglit, kelle platsid eile puhtaks rehasin. Elu kui filmis panen niiske pusa kapuutsi pähe, mis edasi-tagasiteel on kiivri taga vihmas lehvinud, keeran valjemaks miski reliisimata albumi ja kustutan tule. Ette juba teades, et hommikul on justkui uus energia sees, mille pealt nädalavahetusse lennata. C'est la vie...


23.03.23