Kuidas me Gessudega Kreeka WRC-l käisime.

[Casecas]

Väga mõnus on inimese kombel istuda lauda, ajada jalad harki ning hommikusööki nõuda. Kahjuks järgneb sellele skaala teisest otsast vajadus pisut vastumeelselt mugavad lühkarid ja plätud kotti peita ning end tummiselt rüütada, et veeta järjekordne päev kuumaõhufritüüris. Ahh mis ma ikka, tegelikult on seiklus tore ja “pisut soojem õhk” ei määra sest jahedus ununeb sama kiiresti kui jahe jäätis või külm õlu. Eilne tublidus vahemaade läbimisel, täna suht varajane teele asumine ning vähem kui neljasaja kilomeetrine vahemaa lubavad väga mõistliku saabumisaega Ossi residentsi.
Nagu elus ikka, inimene plaanib ja jumal naerab. Bulgaarias, kuskil Kresna kandis juhtub nii, et ratastega edasine liiklemine teps mitte mõistlike otsuste zanri ei liigitu. Ohh sa sinine satikas, sellist olukorda polegi olnud, et koduni rohkem kui kakstuhatviisada kilti ja olukorda päästev sõiduvahend ka enam kui tuhande kaugusel. No mis seals ikka, otse siit Usainini ei saa kuidagi, järelikult katsume Banskosse saada, sest seal olemas elamine millest juba lihtsam vägesid juhatada. Google abiga leitud evakuaatorimehega vestlus jääb keelebarjääri tõttu lühikeseks ent vihje whattsappi rakendusele võimaldab tüübil meile translaatori abil strateegilisi numbreid edastada. Olles saatnud meie lokatsiooni ning esmase sihtkoha, saan vastuseks, et tunnikese ja ühe kõige kallima rahamaa pileti jagu kupüüre loovutades saame kiirteelt päästetud. Ega`s midagi, esimese asjana teeme ummikurahvale pisut stripi laadset etendust kui oma motokostüümid t-särgi, lühkarite ja plätude vastu vahetame. Jömilt “mõnna” on tulikuuma kiirtee ääres mitte midagi tehes end lõõskava päikese käes röstida ja lihtsalt oodata. Päris päästvaks osutub tohutu kogus vett mis meil kaasas ning ka meie juures ummikus seisatavad raskeveokid mille lähedusse astudes saame korraks päikese eest varju. Tunnike kõnest kui näen meile järgi tulnud puksiiri vastassuunas liikumas, et siis kuskil seal kaugel viaduktil end meie poole keerata. Järgmine tunnike möödub pea sama põnevalt kui eelmine sest ummik on veninud päratumalt pikaks ja see takistab ka meie evakuaatorit. Veits tõstab rõhku ja tekitab soovi Mitko nimelist professionaali korrale kutsuda kui ta mulle arusaamatu lohakusega oma räpase koormarihma üle mu ratta sadula viskab ning kinnitamise eesmärgil pingesse veab. Ega lõpuni nõustu rataste kinnitamise loogikaga kuid mis sa ikka õpetad ja vaidled kui suhtlus käib läbi telos oleva translaatori. Igaks petteks uurime tüübilt, et mis oleks kui põrutaks üheskoos Ungarisse, meie Usaini juurde. Eeemm oot, täna ei saa aga homme võiks 2k € eest teele asuda! A mis tinti sa jõid, et selliseid numbreid pillud, see, et meie Banskosse viimise eest saad täpselt poole rohkem raha kui Eestis sellise otsa eest küsitakse, ei anna alust loota, et me kalkuleerida ei oskaks. Teel staabini hangime Mitkolt kohaliku autorendiärika kontaktid ning uurime võimalust renditavaga täna kohe Ungarisse sõita. Jaa jaa poolsotti ööpäevas automaatkastiga sidruni eest on taks ja kui tahad toon kohe teieni teatab Martini nimeline nossov. Okey deal, kohtume tunnikese pärast, lõpetan kõne ja lasen mõttel edasi lennata kuniks tekib lootus, et äkki jorsil on ka miskine kaubik ühes roolimehega rentida ja me saaks siit nõnda leebet teha ,et tagasi ei peaks tulema. Uuesti kiire kõne Martinile ja seletan meie geniaalset plaani, ja ja see jumala normaalne auto, diisel mootori ja automaatkastiga napilt viis aastat vana saan vastuseks, ahh tonti küll, sa ei saanud mitte midagi aru millest ma just rääkisin ja annan kaubiku jutuga loobuka. Asumisse jõudes ja seal ohtralt lamavaid politseinike ületades viskan pilgu koormale ja saan kergemad krambid sest mu ratas liigub kümmneid sentimeetreid vabalt valitud suunas. Juhin ka ebaprofesionaalse Mitko tähelepanu antud olukorrale kuid ainus reaktsioon on kiiruse vähendamine. Mingi ime läbi ei kukugi ratas ümber ja saame staabi juures motikad veeretada sisehoovi tasulisele parkimisalale. Enne veel kui kohtun maja ees Martiniga, et võtta vastu meie järgmise ööpäeva liikurvahend, plaanin administraatori juures ära klaarida järgmisteks päevadeks rataste parkimistasu. Paneb ikka imestama admini rumalus-ahnus kui püüab meilt kasseerida täpselt poole suurema summa kui oleks loogiline, sest arvutas ühele rattale terve auto parkimiskoha. Keeldun ülekohtust ning selgitan, et kaks motat võtab vähem ruumi kui üks auto millele saan vastuseks, et nii tähtsaid otsuseid teeb vaid mänekas. Administraatori kõne mänekale on vägagi lühike ning ootuspäraselt muutuvad summad õiglaseks. Pea koheselt jõuab maja ette ka rendiks pakutav sidrun mida keegi juba korralikult pigistanud sest külg parasjagu mõlkis. Enne veel kui vastan soovile esitada oma juhiluba ning pangakaart kordan üle, et me plaanime sellega Ungarisse sõita ja homme või hiljemalt ülehomme tagastada! Ei ei see ikka vaid kohalikeks sõitudeks ja ei mingit Ungarit kokutab rooli taga küürutav punnsilme nossov! Ahh mine perse, ma ju rääkisin sulle telefonis kolm korda, et meil sinu käru vaja Ungaris käimiseks, nii, et вон отсюда oma autoloksuga. Esimene plaan läks lõhki kui pinges õhupall kuid ei häda, tule alt saime minema ja juba tutvustasin Ossile ka olukorda, et äkki teab kedagi kes teaks kedagi kel on kaubik, kuhu rattad ja meie peale mahume, et sõit Ungarisse võiks alata. Lausa taevalikult mõnusalt mõjub jahe vihmutiga kümbluskamber ning ventilaatoritega varustatud elamine. Jahtunud kehal hakkavad ükshaaval igasugused funktsioonid normaalselt tööle ja nii tuleb teiste signaalide seast tummine alarm, et toiduosakond istub jupimat aega jõude. Äsja lõppenud röst kiirteel välistab kohese taaskohtumise päikesega, seega päris sööklasse minek lükkub hilisemaks. Nii kaabimegi rändurite gurmee sahvrist välja tuumanuudlid, vinnutatud veiseliha ja paar kuubikut sulajuustu ning keevitame sellest endale “tuuma-al dente lehma-karbonara” kiirtoidu. Õhtul kui päike sätib end mägede taha ja mõned telefonikõned on andnud veendumuse, et täna ei juhtu midagi, julgeme kui vampiirid toast välja tulla ning kõrtsi suunduda.
Kõrtsis on tore ja pakutav on meelt mööda, kohalike meistrite kätetööd nautides analüüsime evakuatsiooni plaanid põhjalikult läbi. Enne veel kui ladva kõikudes elamisse naaseme, jätame ka kõrtsmikule sõna, et äkki teab kedagi kes kaubikuga võiks meid Ungarisse visata.

Mis siis, et ärkamisega pole üldse kiiret sest esimesed vastused transa osas peaksid tulema alles peale lõunat on meil kaheksaks juba silmad peas ning algab tunde kestev mitte millegi tegemine. Taiplike reisisellidena põrkasime eila kõrtsust tulles ka minimarketist läbi ning hankisime hommikusöögiks vajaliku provianti. Vaatamata õhtusele ostukoti koreograafiale on üllatav kombel ellu jäänud ka viie kaupa kilekotti pakitud munad milledest saavad kohe toekate võikude osised. Kui hommikusöögi valmistamine ja menetlemine andis veel mingit tegevust siis peale seda on ikka täitsa tumm olla. Ei tea mis ime läbi saabub lõunaaeg mille täidame pakitoiduga sest nii on ratsionaalsem. Tohu mahitusel lähme solberdame pisut basseinis, ning tuppa naastest oleme üsna veendunud, et uppuja päästmine on uppuja enda asi mille peale hangin teisipäevaks bussi piletid Sofiasse ning õhtuks Ryanairi piletid Budapesti. Õhtusöögi lahendame juba koduses Voivodesi kõrtsis kus prõksab viimanegi õlekõrs sest kõrtsmikul pole ka mingit transa varianti pakkuda.
Teisipäev algab rahulikult sest buss mis paneb veereme meie logistilise ahelreaktsiooni väljub alles peale lõunat. Nii teemegi hommikusöögi, sätime kogu varustuse evakuatsiooni valmis ning koristame elamisest olemise jäljed. Pisut kaootilises eks-kommunistlikus lõunamaal pean lausa hädavajalikus jätta kõikide tegevuste jaoks jõhker ajaline varu. Nii ongi, et umbes-täpselt keskpäeval kui vikerraadiost läheb eetrisse suurem uudistemagasin, asume meie jalgsi mõne kilomeetri kaugusel paiknevasse bussikasse, jõudmaks 13.09 väljuvale bussile. Rääkigu need teadlased mis tahavad, et ajas rändamine pole võimalik, on küll kui tutvud lähemalt Bansko raudteejaam/bussijaam hoones ja selle ümbruses toimuvaga. Must-valge triibulised äärekivid, meeste vetsus poti asemel keraamiline auk/jalajäljed, rongide sõiduplaani põhi on trükitud Stalini elupäevil ning saabuvat rongi nähes kangastub silme ette vagunite kaupa I maailmasõja aegseid Austria sõdureid kiivrituttide lehvides rindele suundumas. Ega kaua lähegi kui mingi bussi laadne toode ette kallab ning paras sagimine lahti läheb. Ühes teiste reisilistega võtan ka mina vaevaks bussijuhi audientsi paluda ning pileti näitamise ettekäändel saan oma moeka telefoniga talle eputada. Ei pole sinu buss ja ka kõikidele muudele küssadele vastab kioskis konutav mutt teatab bussijuht ning lülitab mind oma universumis nähtamatuks. Tuhat ja tuline milline ebaviiskas Vares ootab mind kioskis, ilmselt on ta kursis kõikide episoodidega kuidas klientidega käituda ei tohiks sest ükskõik mida küsin saan vastuseks kurja kraaksatuse ühes ilmega, et kuule tont tõmba nah.i mul vaja pakiliselt mitte millegagi tegelda. Kena, kena, kraaksatuste tonaalsusest ja tont teab millest veel suudan ikkagist ära dešifreerida, et meie buss veel tuleb ning paberil piletit pole vaja, piisab vaid telost. Lõdva veerand tundi on graafikujärgsest väljumisest möödas kui lõpuks veereb jaama ette aiakäru ratastega plastist ilgus mis sündinud Türgis ning kannab nime Otokar Sultan. Roolist kargab välja poolpime ja vist täiesti kurt Dumbo kõrvadega penskar ning karjub enamikele tema poole pöördunud reisijatele üht fraasi час. Mitu korda telo näitamist, juurde mõned selgitused nii inglise kui ka vene keeles ja ilmselge tema poolne tüdimus sest vaevalt, et ta ekraanilt midagi nägi või minu selgitusi mõistis, teevadki võimalikuks meie pääsu Dumbolandi. Tuus mis tuus sest akende ees ripuvad kardinad, peatugede juurde on pandud valged linikud mis enam tegelikult väga valged polegi ning kuskilt salongi lõpust kostub ventilaatorite mühinat mis imekombel isegi pisut jahedust jagavad. Ega Dumbo lase end sellisest pisiasjast häirida, et oleks pidanud enam kui kakskümmend minutit tagasi siit leekima panema. Nagu aafrika vanasõnagi ütleb, aeg tuleb, nii longibki Dumbo laisalt kioskisse Varesele miskiseid pabereid viima ning siis jaamahoonesse oma veevarusid täiendama. Kuid pingutab mis ta pingutab, ühel hetkel saavad kõrvalised tegevused otsa ja potisinise triiksärgi lehvides, mil kinni vaid paar keskmist nööpi, naaseb äss rooli ning algab ühe ära ütlemata põneva seiklusmängu esimene osa: kus on käigud. Vaatamata vilumusele, nõuab kaks milli vuranud Otokari käigukastist õige käigu leidmine Dumbolt üksjagu võhma ning akrobaatilisi imesid. Olen sättinud end kundepoolse rea teisele istmele, et kui Dumbo peaks südari saama või lihtsalt magama jääma, saaksin koheselt juhtohjad haarata ning oma surmakuupäeva natukenegi edasi lükata. Tugevat alust süngetele tuleviku versioonidel annab ka Otokari tehniline seisund, esisillas on korralik sepapoiste kontsert käsil ning enne igat pidurdust rahmab Dumbo rooliga vasakule kompenseerimaks mitte töötavat vasakpoolset pidurit. Tõeline seljakotiränduri unistus rullub mu silme ees lahti millesse ma ilmselget vabatahtlikult ei satuks. Kangesti tundub meile mõlemile, et vaatame üht totakat E kategooria filmi kus ise peaosalised oleme kuid nagu barokambri katsealused midagi suunata ega muuta ei saa. Kiira-käära või õigem oleks öelda killadi-kolladi läbi asumite jõuame pooleteise tunniga läbida u 80 kilomeetrit kuniks ühtäkki kallutame endid BP tanklasse kus Dumbo teatab десет минути пауза ja haihtub kui dzinn. Kiirteele naastes saame veidike veel jahedama poolselt dumbolandi nautida kuniks ühel pikemal tõusul temperatuuri seier oma mugavustsoonist lahkub ning punanurka suundub. Lihtne, granaadiluugi mõõtu juhiaken irvakile ning konditsioneeri välja lülitamine taltsutab seieri kommunistlikud huvid ning reisijatele koheselt üsna hauduva olemise. Hea, et meie lennukile jõudmise ajavaru saab mõõta tundidega sest kui lõpuks Männiku Autobaasi laadses parklas kõiki lõppjaama ettekäändel välja aetakse on asi enam kui pool tundi ajast maas. Egas midagi, tänu mapy.com abile leian kiiresti kilomeetri kauguselt lähima metroo peatuse millega juba sujuvalt otse lennukasse saab. Vaatamata tugevale hilinemisel ja jalgsi metrooni vantsimisele on meil aega piisavalt, et mõistliku raha eest enne lendu keha kinnitada. Ega väga mingeid ägedaid sööklaid siin valida polegi peale mõne kebabi putka ja nii astumegi kõige popimasse ning tellime piltmenüü abil endale toekad praed. Tunnen juba peaaegu kebabi maitset suus kui tekib finantsiline error sest plastraha ei kõlba ja kohaliku pole. Pakun teenindaja 35 Leevise arve eest 20 eurot sest kursi järgi peaks meie arve olema 17.50€. Esimesed kolm korda saan eitava vastuse kuniks ilmselt tal raal mõistlikult tööle hakkab ja minu pakkumises rasvast jootraha adub. Huvitavad kombed siin riigis kui märkan lennujaama terminalis suitsunurka suunduvat turvameest kel automaat kaelas ripub. Turvakontroll peaks olema meile kui jalutuskäik pargis sest kahepeale vaid väike kotike milles paar särki, hambaharjad/pasta ning akupank millega märtsis muretult ümber maailma lendasin. Pisut ootuspäraselt tekitab seesinane akupank turvades hämmeldust, et kas sellise mahutavusega võib, ja nii kordub iga järgneva kõrgema tegelasega kuniks tähtis triiksärk laivi lendab. Uurib ja puurib seadmel olevaid andmeid mis järel asja läbi röntgeni saadab, seadet mulle ulatades teatab tähtsalt, et napilt mahtus näitajatega lubatud piiridesse! Mööh, ei saanud sellest avaldusest aru, kui 100Wh on lubatu ja mul 99.7Wh siis on kõik normis ja ei mingit napilt mahtumist sa kuradi ninatark. Liiga kaua aega ei võta, et turvakontrollist jõuda B terminali väravani 6A kust peaks väljuma säästulend Budapesti. Mõned korrad lennanuna järeldasin kohe, et värava numbri lõpus olev täht viitab peamiselt bussiga lennukile saamist. Ilmselt enamik teisi reisilisi lendas esmakordselt sest miks muidu organiseerisid endist enam kui sajameetrise järjekorra. Igatahes kui järtsi viimane hakkas piletikontrollini jõudma loivasime meiegi sinna, et siis rõõmsalt kõik koos trepikojas bussi oodata. Säästulendude üks parimaid omadusi on see, et neil on koguaeg kiire ja nii kasutavadki nad lennukite võimekust inimesi sisse ja välja lasta mitmest august mis omakorda tähendab vähem ootamist. Kuna mul lennuki kõige viimases reas vahekäigupoolne koht ja seal mingi tsikk seisab ja ootab midagi või kedagi pöördun päras olevasse vahekäiku, et stjuuardiga pisut naljaga vürtsitatud viisakusjuttu puhuda. Kui lõpuks enamik on toolide mänguga ühele poole saanud tekib minulgi võimalus oma kohale minna kus sissejuhatuseks mingi töll vaja eest ära ajada. Enne veel kui ruleerimiseks läheb pakub stjuuard mulle võimalust paar rida edasi kolida sest seal naabreid vähem ja ruumi rohkem. Budapestis maandudes tunnen siirast rahulolu, et neljast logistika ülesandest oleme vaatamata seiklustele teinud ära edukalt kolm ning siit edasi väga lappesse minna ju ei saa….
Hommikul suhtles Tohu Ungari majavaimu Kotaga, teemal, et äkki teab külast kedagi kes oleks nõus meid lennujaamast peale korjama ning Floside nyaralótini transportima. Nii ongi meil lennujaama jõudes tuttav nägu vastas ja jälle üks võimalik error vähem sest kohalikel koduses lennujaamas peaksid asjad lennates sujuma.
…. Saab ja kuidas veel, ma ei tea mis kellast nad siin tiksusid ning millega mõtlevad kuid tõkkepuuni jõudes käituvad kui kärbsed vastu klaasi lennates. Peale viiendat korda piletiga mitte avanevale tõkkepuule lehvitades saab nende arvates seda avada vaid protseduuri korrates ja korrates. Lõpuks viskab ka kuskil kõrgemal kellegil üle ning parkla post hakkab meie teejuhtidega rääkima mis toob neile teadmise, et tunnike tasuta olemist läbi ja muidu välja ei saa kui terminalis olevasse automaati makstes. Perkele kuidas saab nii lihtsa asjaga vähemalt veerandtundi jambo-mambotada, lõpuks saame siiski parklaga ühele poole ja nagu ulmefilmis, makstud piletiga tõkkepuule lähenedes kargab see ise kikki. Tegelikult minus peaks see kõik pasunad ja vilkurid põhjagaasiga tööle panema kui autojuhis ja Kotas tõkkepuu lugu imestust tekitab ja koheselt uuesti lühisesse jooksevad sest puudub täpsem selgus kuhu kurat sõitma peab. Seisma päris ei jäänud ja eesmistel istmetel tekib töörahu sest kiirtee laadsele teele me jõuame. Sõit käib kui karusellil, napilt oma sõidurea piirides uidates kord kaheksakümnega ja siis sajakahekümnega. Ei ole harv nähtus kui pealt sotiga sõites on ununenud viienda asemel neljas käik sisse ja saksa pimedate valmistatud subprodukt Opel Frontera undab kui Moskva metroo. Päris mitmeid keeli valdav ning kõrgelt haritud teejuht Kota astub normaalset pange kui üritab meile läbi auto esiklaasi taevas siravat valgust põhjanaelane tutvustada. Jaa päris huvitav sest me ei teadnudki, et põhjanaelal ka vilkuv roheline ja punane tuli küljes. Kui lennujaamas tekkis kahtlus, et Kota vist veits tongis siis nüüd saime kinnitust, et see sulaselge mällar kui proovib lennukit põhjanaelaks tembeldada. Olen kogu teekonna vältel jälginud mööduvaid teeviitasid ja pole neil näinud mitte ühtegi tuttavat asumit mis jääks meile vajalikus suunas. Pidev Szolnokile viitamine katkestab mu kannatuses sest mingi üldpilt Ungari kaardist on peas ja see pole temps mitte seal suunas kuhu meil vaja saada. Lükkan telol gps-i sisse ja WTF, kui peaksime sõitma Tallinnast - Tartu poole siis tegelikkuses oleme jõudnud juba Kuusalu lähistele. Hmhh kakskümmend viis kilti täiesti vales suunas on reaalsus sest roolis olev tüüp pidi vanakooli mees olema ja moodsaid navigaatoreid ta ei kasuta!!! Täitsa pael, E kategooria filmist sai plaksust S kategooria sest ükski normaalne inimene ei usu selliste juhtumiste võimalikust. Ennetades Kota soovi edasise navigeerimise ohjad endale haarata ning järgida google.mapsi poolt pakutavat otseteed, teen talle veenvalt selgeks, et kakskümmend viis tagasi ja siis õigele kiirteele on parim lahendus. Ei tea kas mällarist või pärani olevatest autoakendest, sest nemad kliimaseadet ei kasuta ja ainus jahutus tuleb tuulest, läheb nii mõnelgi liiklusõlmel minu juhiste saatmine roolimeheni napilt sest õlut limpsiv tõlkeseade läägab. Okey, ennetamaks tõlkja diskvalifitseerimist lasen endale hääldada järgmised fraasid : paremale-Jobbra, vasakule-balra ning otse-egeyenes, et need siis oma märkmetesse kanda. Justkui kõik juba sujub kuniks “tiigivee” paneb normaalselt lainetama roolimehe taskus tirisev telefon. Esiti ei tule mingit reaktsiooni kuid kui ühele vastamata kõnele järgneb koheselt teine, viib see tüübi taskutes kobamisega normilt rööpast välja. Ega panegi imestama, et kõige selle rähklemise käigus roolimine sootuks ununeb mille peale Subprodukt aplalt suunavööndite vahelisi plastposte rammides neid lendu saadab. Kui ma ennem arvasin, et roolis olev mürakas on lihtne siis nüüd olen täiesti veendunud, et sellega solvan ma kõiki tegelasi kelle muidu tituleeriks lihtsateks, seega nüüd ja edaspidi võin vabalt öelda, et olen kohtunud Kõige Lihtsamaga isiklikult. Õnneks ühel hetkel saabubki aeg kiirteega hüvasti jätta mille peale Kõige Lihtsam teatab, et navigaatorit pole vaja sest tunneb teed ning muljub käänulisel võsavaheteel uljalt pedaali. Umbes-täpselt tunnike hiljem kõige pessimistlikumast ETA-st oleme jõudnud tuttava aiani kus konutab meid päästev Usain. Jätkub.....