Kiiruskaamerad AD 2025

[Macintosh]

Eks jah, kui järjekordne jolbert peateele ette keerab ja keegi tsiklijuhtidest haiglas või mulla all lõpetab, siis alustame ka südamlikust vestlusest. Kui sama asi teist korda juhtub, siis pole ka mõtet tõmmelda, saadame mingi meeldetuletuse postkaardiga näiteks, et ole ikka norm vunts, vaata teinekord vähe paremini ette. Peaasi, et poleks ebaõiglust ja düstoopiat.

Äärmuste loopimine on mugav ja demagoogiline, aga see ei vii meid edasi. Kui keegi keerab peateele ette ja keegi teine lõpetab haiglas või halvemal juhul mulla all, siis on see tragöödia. Seda ei vaidlusta keegi. Aga kas lahendus on see, et igale vea tegijale kukub kaela maksimaalne trahv, varade konfiskeerimine ja nädalavahetus häbipostis koos sildi ja lehmakellaga ning edasi igavene pagendus Sajusaartele?
Kas see muudab teda paremaks liiklejaks? Kas see paneb teda järgmine kord paremini märkama? Või muudab see ülejäänud liiklejad tähelepanelikumaks? Või äkki paneb see inimesed mõtlema, kuidas toimida nii, et vahele ei jääks, mitte kuidas paremini käituda. Ainult väike hulk inimesi rikub reegleid päriselt pahatahtlikult ja süsteemselt, uuringute järgi sõltuvalt ühiskondlikust aregust 5–10%, mitte rohkem. Ometi on kogu süsteem ehitatud nii, nagu oleks iga inimene potentsiaalne seaduserikkuja. See väike protsent annab tooni, ja selle järgi luuakse reeglid, järelevalve ja karistused.

Trahv ei ole imerohi. See ei ole mingi moraalne litakas, mis äkitselt avab inimese kolmanda silma ja muudab ta liikluses valgustunuks. Hirm ei kasvata vastutust, vaid tekitab trotsi, passiivsust ja lõpuks ka ükskõiksust. Kui süsteem ei tee vahet tahtlikul sigadusel ja siiral eksimusel, siis kaob austus kogu süsteemi vastu.

Kui me tõesti tahame paremat liiklust, siis vajame süsteemi, mis suudab mõelda, mitte ainult mõõta. Süsteemi, mis ei trahvi seepärast, et “nii on lihtsam” või “eelarves on auk”, vaid oskab hinnata olukorda ja inimest.

Muidu jääbki nii, et üks unustab end hetkeks ja sõidab 80-ga 70 alas ja saab täie rauaga. Teine paugutab autoromuga mööda kõnniteed, raudlatt risti ees nagu rammimisvõistlusel, näos ilme nagu oleks just Marsilt maandunud ja mitte midagi ei juhtu. Sest radarit polnud ja keegi ei teadnud, millise kastikese alla see rikkumine süsteemis täpselt liigitub.

Korduvalt on teadlased rõhutanud, et mitte karistuse karmus, vaid selle saabumise vältimatus mõjutab inimese käitumist. Kui inimene usub, et teda võib tabada, siis see ohjeldab rohkem kui teadmine, et kui juhuslikult tabatakse, tuleb pauk eriti valus. Ja kui süsteem jätab mulje, et tabamine on loterii, siis ei kasva mitte vastutus, vaid kalkuleeriv ükskõiksus. Selles vaates on näiteks kekmise kiiruse kaamerad väga õiglane lahendus, et need ei karista mitte ühekordset eksimust vaid süsteemset eiramist.

Allikad:
1. Daniel Nagin, kriminoloogiaprofessor (Carnegie Mellon University):
“There is little evidence that increasing the severity of punishment deters crime. Certainty of being caught is a vastly more powerful deterrent than punishment.”; Nagin, D.S. (2013). Deterrence: A Review of the Evidence by a Criminologist for Economists. Annual Review of Economics.
2. National Institute of Justice (USA Justiitsministeeriumi uuringutega tegelev allasutus):
“The certainty of being caught is a vastly more effective deterrent than the severity of the punishment.” – NIJ.gov - Five Things About Deterrence
3. Beccaria, 18. sajandi õigusteoreetik, kirjutas juba 1764:
“It is not the intensity of punishment that has the greatest effect on the human spirit, but its certainty.”

Täiendus:
Minu nägemuses oleks esimene aus samm vaepunktisüsstemi loomine. Kui veapunktisüsteem oleks õiglaselt ehitatud, võimaldaks see väiksematele eksimustele reageerida paindlikult ja süsteemselt. See ei tähendaks „trahvi iga pisiasja eest“, vaid tõhusat filtrit, mis aitab tuvastada harjumuslikke rikkumisi ja keskenduda neile, kes päriselt teisi ohustavad. Aga nende vastu, kes mootoratturit nägemata peateele sõidavad see ei aita, sest põhjus miks nad seda teevad on muus: see pole alati lihtsalt “hooletus”. Probleem on aju tajus, ootustes ja tähelepanus, mida toetavad ka psühholoogia- ja liiklusohutusuuringud. Siin ei aita muu, kui ohutuskampaaniad, mootorratturi nähtavuse parandamine ja kaitsev sõidustiil.

Mõelda võiks näiteks selle üle, et viimane suurem "Märka mootorratturit" ("Märka kaherattalist") kampaania toimus 10 aastat tgasi, 2015 aastal.