Kiiruskaamerad AD 2025

[Macintosh]

Minu oponendid pole vist 21. sajandi riigi kontseptsioonist päris õigesti aru saanud. 18. sajandi riigimudel lähtus sellest, et riigil on vägivalla monopol ja ta kasutab seda ulatuses, mis on vajalik oma eesmärkide täitmiseks. Tollased eesmärgid olid üsna selged: maksud, sõjavägi ja sisejulgeolek. Ülejäänu oli peenraha – luksus, millele pöörati tähelepanu vaid siis, kui aega ja tahtmist üle jäi.
Tänapäeval on enamus arenenud demokraatlikke ühiskondi jõudnud arusaamiseni, et riiki saab juhtida ka teisiti. Tugevama õiguse asemel saab lahendada asju teadlikult, targalt ja suures osas vägivallata. Meil on teadmised, oskused ja tehnilised võimalused, et hoida ühiskonda korras ilma pideva hirmu ja kontrollita.

Paraku eelistab suur osa inimesi endiselt piitsa ja prääniku lähenemist. Ja ka präänikut jagatakse, nagu ikka, väga mõõdukalt. Küsimus, mille me esitama peaksime on: kas me soovime düstoopiat või utoopiat?
See ei ole poeetiline liialdus, vaid praktiline ja igapäevane arusaam. Utoopiline riik ei tähenda lõputuid siniseid taevalotusi, vikerkaari ja roosasid prille, vaid põhimõtet, et võim kasutab oma jõudu läbipaistvalt, proportsionaalselt ja viimasel võimalusel. See tähendab ennetust enne karistust, usaldust enne järelevalvet, haridust enne trahvi.

Düstoopiline riik seevastu toimib läbi hirmu ja kontrolli. Seal ei usaldata kodanikku – seal jälgitakse teda. Seal ei kasvatata mõistvat liikluskultuuri – seal tõmmatakse radar üles ja lastakse, kuni keegi pihta saab. Seal ei lahendata probleeme, vaid mõõdetakse ja karistatakse. Mitte selleks, et olukord muutuks paremaks, vaid et süsteem iseennast toidaks. Parendamine on vaid retoorika, millega kaetakse tegelikkust.
Tänapäeval on meil olmas kõik vahendid, et luua turvaline, õiglane ja mõistlik ühiskond, kus usaldus on süsteemi keskmes. Aga kui me valime jätkuvalt automatiseeritud trahvimasinad, kohese karistamise ja narratiivi „ausal inimesel pole midagi karta“, siis me ei ehita mitte tulevikku – me ehitame lihtsalt efektiivse, külma ja hästi toimiva düstoopia.

Utoopiline ühiskond ei ole ideaalne, aga seal püütakse inimest mõista ja temasse panustada. Düstoopias nähakse inimest kui riski, mida tuleb kontrollida ja ohjeldada. Valik on olemas. Küsimus on, millise tee me ise valime – enamusele tundub millegipärast düstoopia olevat meeltmööda.

Viimase viie aasta jooksul olen saanud keskmiselt kaks trahvi või karistust aastas. Rikkumisd on suures osas olnud väikesed. Mitte ühtegi rikkumist pole ma teinud teadlikult – kõik on olnud kas tähelepanematusest või olukorrast tingitud. Enamikel juhtudel on karistus tulnud täie rauaga, ilma aruteluta, ilma kontekstita. Ainult kahel korral on politseinik minuga rääkinud ja otsustanud, et trahv pole põhjendatud – piisab hoiatamisest.
Esimene neist oli kiiruseületus 30 km/h alas, kus liikusin 62-ga. Teine kord olin autoroolis, kui sõidukil oli nii kindlustus kui ka ülevaatus puudu (isenesest kõikdie asjaolude kokkulangemine ja politsei kohaolek ning ostsus on isegi veidrad aga see on nii pikk jutt ei ei tasu siinkohal avardamist). Mõlemal juhul vaadati olukorda inimlikult, mõisteti põhjust ja selgitati, mitte ei karistatud reflektiivselt. Ja ma poleks kumbagi travi siinkohal tajunud kui ebaõiglast, sest eksimise ulatus piisavlt suur. Aga politsinik otsustas, et trahv pole siinkohal vajalik.
Sams, enamus teisi rikkumisi, isegi kui need olid ilmselgelt tahtmatud, on saanud automaatselt ja täie rauga. Nii nagu seadus võimaldab. Enamust, mitte küll kõiki, olen tajunud selgelt kui ebaõiglasi.