Väärt mõtteid teemal "Sõidukimaks kaks tuhat kakskümmend kolm/neli"

[2715]

Kokkuvõttes maksavad selle maksu kinni kõik, ka need kellel ühtegi autot ei ole ja ainult elektritõuksiga sõidavad või jalgsi käivad. Kui autosid kasutavatele ettevõtetele tekib lisakulu, siis peavad nad selle kompenseerimiseks korrigeerima oma toote/teenuse hinda ja kasvõi mingi suure ringiga on kõik tooted ja teenused ning inimesed sellest mõjutatud. Näiteks transpordifirma -> transporditeenuseid kasutav kauplus -> kaupluse klient -> paljud kliendid on ettevõtjad ja selleks et sissetuleku ostujõud säiliks, tõstavad oma täiesti suvalise toote/teenuse hinda (mida tõuksimees tarbib), mis ei ole näiliselt mitte kuidagi autodega ja transpordiga seotud... Mingiks ajaks riigi rahakott pakseneb, aga ringiga jõuab see mõju ka sinna. Riigiasutuste transpordiga seotud kulud kasvavad, ka tarbitavate kaupadel ja muudel teenustel, samuti nende töötajad hakkavad rohkem palka tahtma ning varsti hakkab riigil jälle raha väheks jääma. Siis kui jahedaks hakkab kiskuma, tuleb uuele "püksi pissimise" ringile minna, saab veidikeseks jälle sooja.

Kusjuures me olemegi juba selles kohas kus raha ei ole enam väärtus vaid vahend mille kaudu me saame oma töötunde vahetada.
Näiteks kui mina kasvatan porgandeid ja austatud tsiteeritav kartuleid ning me kulutame kumbki ühe töötunni kilo produktide kasvatamisele ja mina tahan kartulit ning lugupeetav porgandit siis me vahetame neid ja lõpuks me vahetame oma töötunde ning mis väärtus vahendajal ehk rahal on pole tähtsust.
See on vaid number ja ma juba pikemat aega arvestan oma sissetulekuid-väljaminekuid töötundides.
Kui mul on näiteks tsiklil vaja klappe reguleerida ja see võtab aega tunni ning töökoda küsib mu käest kolm minu töötundi siis ma reguleerin need klapid ise.

Probleemid tekivad kui ma hakkan töötunde ette koguma ja vahetan kõik porgandid rahaks aga austatud tsiteeritaval on trükimasin mis raha teeb siis sellega võetakse kohe mul töötunde ära ja just see praegu toimubki kus töötundide vahendajale tuleb numbreid juurde kuid kõik muu jääb samaks ning kaotaja on see kes oma tunde rahas hoiab.

Praegu ongi riik võtnud meilt rohkem töötunde ära võtta lisaks senivõetule aga see viib lihtsalt tundide vahendaja väärtust alla ja ette kogutu väärtus langeb.

Tegelikult ei erine riik praktiliselt millegi poolest maffiast kes katust pakub.
Pakutakse samu asju nagu kaitse teiste katusepakkujate eest, tegutsemisvõimalust ja kohta ning turvatunne, kuid seda nimetatakse teisiti ja see on parketikõlblik.
Kuni "katuse" eest võetakse vastuvõetav arv töötunde pole ka probleemi ja need kellele "katust" pakutakse on sellega rahul.
Nüüd aga ei käi katusepakkuja enam ise münti korjamas vaid on võtnud tööle varahalduri, maksukogumisameti juhi, tema nõunikud ja nemad saavad meie töötunde omale ning nendele antakse meilt võetud tunde.
Lõpuks läheb rahvas minema teise katusepakkuja juurde kes talt vähem tunde võtab ja meie töökoormus aina tõuseb...

Üldharivaks näiteks võtame aja kus meil oli pärisorjus ja talupoegadel olid mõisa normid täita lisaks enda elatamisele.
Sel ajal loeti, et inimene peab töötama päevas 12 tundi et end ära elatada ja mõisa teonorm ära täita.
Teonorm sellest oli 4 tundi ja seda nimetati orjapidamiseks.
Nüüd maksame maksudeks laia laastuga 50% oma sissetulekust ja seda nimetatakse hinnaks mida me peame maksma oma vabaduse eest...

Mõtelgem korra selle üle...