Orden "kangelasele" ennastsalgava tegutsemise ja selle tulemusel saavutatud suurepärase töövõidu eest!

[claw]

On üks lugu 15 aastastest maapoistest päris paljude aastate tagant.

Kohaliku küla jaanipäevale minekuks oli ikka vaja ju regamata emmiline võtta, et oleks uhkem minna. Aga ega siis mööda asfalti minna - ikka mööda külavaheteid, kus muidugi sõideti. Kolmanda sõbra juures paar õlut ka kamba peale ja teele.
Ühel hetkel - vilkurid taga. Kurask, külavahe kruusteel ja juba pime ka, aga näe - üles leiti. Rattal muidugi ühtegi tuld peale esitule ei olnud ja poisid olid ka maikades ja lühikeste pükstega. Kiivritest polnud juttugi.

Autost kargab välja nooremapoolne qukk. Kukub karjuma ja sõimama, seoses regamata ratta ja puuduvate lubade ja kogu maailma halvaga. 5 minutit karjub ära, siis tuleb autost välja ka juba pisut hallipäine vuntsidega politseinik. Rahustab noort kolleegi ja hakkab poistelt küsima:

Kas rattal mingid dokumendid ka on? "Ei"
Kui vana sa oled (juhilt). "15".
Kas isa-ema ka teab, et sa siin pimedas ringi sõidad? "Ei" (Juba üsna kurvalt)
Kas mul on mõtet teid puhuma siin ka panna, nagamannid? "Ei" (nutuvõru juba suu ümber).
Kaugel sa elad? "6 km"

No olgu.. Nüüd on nii poisid, et lükkate selle ratta kenasti mööda kruusteed koju. Käima ei pane, me jälgime. Ja kui ära lükkate, siis võib-olla vaatame, et pääsete kergema trahviga.
Poisid lükkasidki külgkorviga kärnrehvidega emmi 6 km koju. Natuke ootasid ka, aga politseionud ei tulnud koju järgi. Hommik oli selle aja peale enam-vähem käes. Ja lükkamine jäi elu lõpuni meelde.

Olid ikka tõprad politseinikud küll omal ajal, ah? Oleks saanud ju ajalehte pilti teha ja suure töövõiduna näidata, korraliku trahvigi välja kirjutada ja registrisse kirja juurde, et joobes juht.