Väärt mõtteid teemal "Sõidukimaks kaks tuhat kakskümmend kolm/neli"

[yeekim]

See lugu ilmus ajakirjas Autoleht, juuli 2023.
Erkki Ots: Piinlik on, seltsimehed poliitikud!
Antropoloogia on teadusharu, mis uurib inimest kui bioloogilist ja sotsiaalset olendit. Eestis võiks antropoloogid teha ainulaadse uurimistöö piinlikkuse teemal, sest seda esineb juba liiga paljudes eri vormides. Loetlen siinkohal vaid mõne neist.
Peaministripiinlikkus: meie valitsusjuht esineb Euroopas sõjaprintsessina, aga kodus oma 162 000 valija ees ei julgenud isegi maksudebatti avada, sest kartis kaotada hääli! Pärast valimisi teatas ta, et kõik ju saavad niigi aru, et makse on vaja tõsta. Tunnistan – mina olen üks küündimatu, kes ei saanud!
Naabripiinlikkus: Soome äsjastel valimistel käis maksuarutelu hommikust õhtuni ning paljuski selle põhjal valija ka hääletas. Eesti ja Soome poliitika taset võrrelda on lausa piinlik.
Vallapiinlikkus: Eesti poliitika tase on selline, kus veel äsja valla raha eest autosid sebinu jutlustab meile, kui hea on automaks, ja soovitab pööblil osta odavam auto … oma igivana auto asemele.
Euroopa-tipu-piinlikkus: oleme autopargi vanuselt Euroopa tipus, aga kahjuks tagantpoolt koos Leedu, Rumeenia ja Kreekaga. Eestlane lihtsalt ei jaksa endale uuemat autot osta ja sõidabki keskmiselt (!) ligi 17 aastat vana autoga. Sten­bocki maja aknast neid parsasid muidugi ei näe.
Auto(registreerimis)maksu-puudumispiinlikkus: sest meil lihtsalt polegi automaksu. Õieti on, aga seda nimetatakse esmaregistreerimise riigilõivuks – iga jumala auto pealt tasud Eestis 196 €, Lätis 48 € ja Leedus 0–130 g/km CO2-saastega auto eest 25 € (140–179 g/km 45 € ja üle 180 g/km auto eest 126 €). Soomeski on lõiv veerandi võrra väiksem!
Progressiivsuspiinlikkus: juhtparteid räägivad Eestist kui rohetiigrist ja innovatsiooniliidrist, aga veel ühe automaksuga tagatakse meile esikoht tänaval tossavate romude arvestuses. Muidugi ostaks ka eestlane uue, puhtama ja ökonoomsema auto koos hädapidurdi, rajahoidiku jpm sellisega, aga raha ju pole … Piinlikkustundeta räägivad poliitikud, et olulisem on täita riigikassat ja laduda kõigile autodele otsa ostuhetkel veel üks maks ja lisaks veel igaaastane maks, mis tagabki meile aastateks iganenud ja ohtliku autopargi.
Autokasutusmaksu-puudumispiinlikkus: erinevalt meie naabritest läheb kütuseaktsiisist – mis on sisuliselt auto kasutamise maks – Eestis teede korrashoiuks alla poole. Ülejäänu kaob lihtsalt riigi põhjatusse kukrusse.
Rohepesupiinlikkus: valimistel valjult kuulutatud rohepööre ununes kohe, kui oli vaja täita riigikassat. Automaks pidavat arvestama ka kütusekuluga, kuid samas saab maksu kaela ka nullsaastega auto. Eriti piinlik on see sellepärast, et kõrge intressi ajal on keskmisest kallima (pistik)hübriidi või elektriauto ost niigi valusam. Aga mida teevad naabrid? Norras ostad elektriauto käibemaksuvabalt, Leedus saab firma selle samuti tagasi.
Olen nõus, et priiskava auto (Lätis alates 90 750 €) omanik võiks maksta nn luksusmaksu, aga kuni 130 g/km heitega uuel autol ei tohiks olla mingit maksu. Ja mida arvavad IMFi maksusoovitajad sellest, et Eesti auto keskmine vanus 16,7 aastat on ELi keskmisest (11,8) ulmekaugel?
Europarlamendis on heaks kiidetud plaan tõsta aastaks 2033 kõigi majade energiatõhusus D-klassini. Automaksudemagoogia järgi peaks seega varsti tulema lisamaks kõigile, kes elavad F-, G- ja E-klassi majas! Naiivselt loodan, et seda ettepanekut maksuleiutajad tõsiselt ei võta, vaid üritavad leida ka mõne võimaluse kärpida riigi kulu.
Erkki Ots on hariduselt autoinsener, aga töötanud ainult autoajakirjaniku ja -kaupmehena. Teda huvitavad nii autod, liigutagu neid vesinik või V-8, kui ka autondusega seotud arengud.