Mootorratturite reisikirjad → Re: Mootorratturite reisikirjad : 2018 kui tuli pähe mõte Rumeeniasse minna

[daub]

 Sellest juba pikk aeg möödas, aga mõtlesin, et panen siiski paar rida, viimasest sõidust, kirja.

 Aasta võis olla nii 2018 kui tuli pähe mõte Rumeeniasse minna. Kuna aasta varem sai Norras käidud ja mäevaated ningi mägiteed väga meeldisid, siis sellest see inspireeritud sai. Norra retke aga niipea uuesti teha ei jaksaks, majanduslikel põhjustel.
Kuna varem Rumeenias käinud ei olnud, siis sai selline suhteliselt turistikas ja kindla peale plaan “paberile” pandud, millised punktid võiks läbi sõita. Tagasiteele oli veel huvitav idee Lvivist läbi käia ja sealtkaudu Poola peale tüürida, ent see jäi lõpuks plaanist välja, kuna ei tundunud sõda arvestades kõige ohutuma mõttena.
 Siis tuli järjest takistusi ette, küll covid, küll ei saanud sobivale ajale puhkust. Mullu langesid siis kõik asjad kokku ja õnnestus septembris ära käia. Septembri valisin seetõttu, et siis ei ole enam liiast palav ning kuna valitud punktid olid päris turistikad, lootsin nendes ka väiksemat tunglemist. Olen kuulnud, et suvel pidi Rumeenias mitmel pool üle 30 kraadi olema, mis minu toimetamisjaksu juba pärissima hakkab.

 Reisi algus oli teisipäev või kolmapäev, täpselt enam ei mäleta. Septembri teine nädal. Asjad olid rattale pakitud ja viimase tööpäeva õhtul istusin otse kontorist sadulasse ja sõitsin Lätti. Mõte oli Uulu remondist mööda minna ja siis hommikul nö. vabamas vees sõita. Kaugele üle piiri ei läinud, kuna pime tuli vastu ja ilm läks viluks. Esimene ööbimine sai leitud bookingu kaudu, nagu ka edaspidised. Selleks oli mingisugune pisike motell Tūja nimelises asulas, üsna varsti peale piiri. Motellis ei olnud kütet sees, kuna neil käis kõik elektriga ja elektrihind oli siis väga populaarne jututeema. Lisaks jäin täpselt hiljaks kohalikku kohvikusse minekuga, mis pandi kinni ajal kui motelli sisse registreerisin. Tegin siis õhtusöögiks tassi teed ja sõudsin sooja teki all unedemaale.

 Hommikul ärgates näitas termomeeter üht kraadi. Õues. Toas oli ikka vähemalt 7-8. Maa härmas ei olnud, seega ei hakanud pikemalt puhkusel olija mugavat molutamist ette võtma ja asusin teele. Lähim tankla oli üsna kohe suure trassi ääres, kus tegin kiire eine, et seedimine keha soojendada aitaks ning panin ühes teises teemas palju vihkamist saanud klambri gaasirulli külge, mis võimaldas ühe "soojaga" läbi Läti ära sõita, kuna sain vaheldumisi käsi paagi varju tõsta ja neid sedasi üles sulatada. Leetu jõudmise ajaks oli ilm juba soem ja tundsin ennast ratta peal veidi paremini. Piiri lähedal sai üht poodi külastatud, kus 1 euro eest kolm lihapirukat õnnestus hankida, mis enne järgmist piiri ka konsumeeritud said. Lisaks hankisin viimase õhtu olukorra kordumise puhuks mõned liisingusupid, mida häda korral hea võtta oleks.
 Poolas tegin Augustowis korralikuma söögi, restoranis nimega Kaktusik. See nimi meelitas mind ja miskipärast kangastus Kadriorus oleva Carramba aknal olev luukere. Kohale jõudes leidsin hoopis teistsuguse miljööga koha. Tiik eluskaladega, välilauad, palverändurite ja loomade puukujud. Toit oli igal juhul väga maitsev. Sealt edasi vaatasin majutuse kuhugi Bialystokist tunni jagu lõuna poole. Tollest majutusest midagi väga meenutada ei oska.


 Järgmisel hommikul vaatasin kaarti ja otsustasin, et püüan Ungari-Rumeenia piiri lähedale jõuda. Peale tankimise peatuseid väga ei teinud, kuni ühel hetkel enne Slovakkia piiri tundsin, et nüüd on temperatuuri palju. Jopel oli endiselt vooder sees, nii et tuli see eemaldada. Peatuspaigas oli ka esimene mägisem vaade, mis õige pea jälle tasaseks maaks muutus.
 Slovakkias, vist Košice linnas, tegin tankimispeatuse ja hakkasin vaatama kus järgmist tankimist teha, kui google kaart mind tasuliste teede eest hoiatas. Vaatasin veidi internetis ringi ja selgus, et kiirteel peab ka mootorrattaga maksma. Tasu ei olnud midagi suurt, aga internetis maksta ei õnnestunud, kuna reg. nr. on liiga lühike. Süsteem ütleb, et neli märki ei saa olla ja kõik. Vaatasin siis piiril oleva TIR parkla ja otsustasin sealt kleebise osta. TIR parkla neoonsilt "Open 24h" paistis juba eemale ära. Uks oli lukus ja ukse taga pahurate rekkameeste järjekord. 10 min seal passides nokkisin veel seda online maksmise portaali ja tekkis mõte, et panen, nagu Soome numbritel, sidekriipsu numbrite ja tähtede vahele. Ennäe, viis märki sobiski. Arve makstud ja vurasin edasi. Peeglist nägin veel parkla putka ukse avanemist ja kuidas rekkamehed käiseid üles käärisid.
 Pimeda saabumiseks olin Debrecenis ning sinna sai mingi kodumajutuse moodi asi kinni pandud. Kohale jõudes selgus, et omanik tahab sularaha, kuna kaardimakset tal ei ole ja bookingu kaudu krediitkaardiga maksmine ka ei sobinud. Polnud sularaha varunud, kuna ainult läbisõidul, aga läksin tema juhatuste järgi kohalikku supermarketisse. Seinas oli automaat olemas ja sai raha ka, aga suured kupüürid ja väga täpset summat välja võtta ei õnnestunud. Market ise oli kinni, aga kõrval oli mingi tubaka ja alkoholi pood veel lahti, kus proovisin raha peenemaks vahetada. Neiu keeldus kategooriliselt ja ütles, et pean midagi ostma. Võtsin siis esimese energiajoogi mis riiulis silma hakkas ja ostsin selle ära. Jook sõitis terve tee kohvris kaasa, kuni Eestis sai kellelegi mõlkisena ära antud.


 Järgmine hommik üllatas mind piirikontrolliga. Olin seni arvamusel, et EU sees piirikontrolli ei ole, kuid nähtavasti mõjutab Shengeni leping seda rohkem. Piirikontroll ise tundus rohkem sümboolne. Küsiti ID kaarti, ratta dokumenti keegi näha ei tahtnud. Siis hüppas kontrollija oma putkasse sirutas käed serva taha ja liigutas natuke. Võimalik, et sisestas midagi arvutisse, võimalik, et imiteeris. Siis paluti järgmise putka juures sama asi läbi teha ja kogu lugu. Esimeses linnas läksin ja võtsin välja sularaha, kuna olin internetis lugenud, et väiksemates kohtades võib muude makseviisidega kehvasti olla.
 Ühes väikelinnas, mille nimi ei meenu, tankimispeatust tehes mõtlesin, et peaks tegelikult ka hommikust sööma. Tanklast midagi võtma ei hakanud ja läksin jalutasin sobivat kohta otsides. Olustik meenutas veidi filmidest jäänud Itaalia maffia tunnet. Erinevate asutuste treppide kõrval olid toolid, kus mütsidega papid istusid ja hoolsalt ümbrust seirasid. Läksin ülekäigukohas teisele poole teed, kus ilmselgelt mingi söögikoht oli. Olin enne kuulnud autode poolt aktiivset tuututamist ja nüüd sain aru, et iga kord kui keegi peatus, et jalakäijaid üle lasta, leidus kindlasti keegi, kes peatujale signaali andis.
 Söögikoht tegeles kebabi müügiga. Müüja ei osanud ühtegi minu välja pakutud keelt, kõrval oli aga noorem klient, kes inglise keelt oskas ja lahkelt appi tuli. Palusin tal, kui kohalikul, soovitada miski hea söök, millise tellimuse ta ka kohe sisse andis ning siis minema silkas. Müüja kirjutas kalkulaatorisse summa, suutsin veel viipekeeles ka veepudeli soovi selgeks teha. Kui andsin automaadist saadud kupüüri, läksid tädil silmad suureks, kui pudelipõhjad. Sain tema seletamisest ja viipekeelest aru, et liiga suur raha. Näitasin, et mul on kõik kupüürid ühesuurused, mispeale ta ühe rahatähe mu käest ära napsas ja uksest välja tormas. Kuna toit oli juba välja tõstetud, ei tundnud ma sel hetkel raha pärast suuremat muret ja asusin pakilisema tegevuse juurde. Veidi aja pärast oli ka tädike tagasi.  Tundub, et varase pensioni jaoks oli summa siiski liiga väike ja ta käis seda lihtsalt lahti vahetamas, lähes poole cm paksuseks rahapakiks.
 Edasi sõitsin mõnusaid mägedevahelisi teid pidi Deva suunas, aegajalt lausa peatudes, et vaateid nautida. Esimeseks endale üles tähendatud vaatamisväärsuseks oli Deva linnus. Sõitsin mööda kitsaid ja järske tänavaid kaardil oleva punktini, kust linnuse värav kenasti kätte paistis. Pakkisin jaki kohvrisse ja astusin reipalt väravast sisse. Sealt vaatas mulle vastu trepp, silma järgi nii 7 paneelmaja korrust. Mõtlesin, et mis siis ikka, elu aeg mitmendatel korrustel elatud ja treppidest käidud ja hakkasin astuma. Astmed olid aga parasjagu nii kõrged, et sõiduteksad takistasid jalgade liigutamist ja võtsin ronimisel lausa kaks hingetõmbepeatust. Ka kergemini riietatud inimesed tegid üles minnes peatuseid, mis minu moraali vähemalt osaliselt toetas.
 Linnusesse sisse paraku ei saanud, kuna seal oli septembri saabumisega alustatud renoveerimistöid, kuid vaated kunagise vulkaani tipust olid ronimist väärt. Üleval avastasin ka, et alumise maailmaga ühendab linnust spiraaltee, mida mööda oleks ilmselt olnud hõlpsam üles tulla.
 Järgmiseks punktiks oli vaid veidi lõuna poole jääv Corvini... noh ma ütleks et pigem loss, mitte linnus. Kuigi sellel on ka ilmselgelt kaitsefunktsioonid olnud. Ka see oli osaliselt renoveerimisel, kuid paljudesse ruumidesse ja mitmesse torni pääses siiski sisse. Mind vaimustasid paljud kaunistavad detailid, ka nii praktilistel asjadel nagu näiteks uksehinged. Üldvaatelt jättis loss sellise muinasjutuliku mulje. Päeva lõpetuseks käisin Geoagiu-Bai veeres olevat lindpriide koobast ja koske vaatamas ning sõitsin siis Sebes nimelisse linna, lustaka nimega majutusse Villa Tivoli. Seal käis kõik veel covidi aja rütmis - keegi tuba üle andma ei tulnud, saadeti kood, millega ise šeifist võtmed kätte sain. Lisaks tuli sõnumiga soovitus toidukohtade ja kohalike vaatamisväärsuste osas. See meenutas mulle, et ma polnud hommikust saati midagi söönud, ainult vaateid sisse ahminud. Panin veidi kergemad riided selga ja jalutasin lähimasse soovituste hulgas olevasse restorani - Da Vincenzo Pizzeria e Ristorante. Taaskord väga meeldiv kogemus nii söögi kui joogi osas.


 Sombune hommik algas Rapa Rosie nimeliste punakate kaljude vaatamisega. Tegelikult oleks tahtnud sinna jõuda eelmise õhtu päikeseloojanguks, kuid ma ei olnud harjunud sellega, kui kiiresti seal päike alla pudeneb, mistõttu see hommikusse jäi. Vaatamata kergele udule, vaatamist siiski jagus.
 Edasi viis tee kõrgemale mägedesse. Võtsin suuna Transalpina poole, enne sinna jõudmist peatusin aga ühel tammil ja sõin Langos nimelist kohalikku toiduasjandust. Väljanägemise ja maitse kombinatsiooni järgi pakun, et keegi on kunagi üritanud kellelegi vampiiriusulisele, läbi suurema keelebarjääri seletada, kuidas pizzat tehakse. Väga huvitav ja üldse mitte halva maitsega roog.
 Pärast Transalpina kõige kõrgema koha läbimist tegin mõned pildid vaadetest. Seal hulgas ka ühe mõnusa matkamehe pildi. Seejärel otsisin Transfagarasani alguse kanti endale ööbimise. Päeva oli parasjagu veel järel, et oleksin enne pimedat ka tolle läbitud saanud, aga otsustasin rahulikumalt võtta ja selle tee järgmiseks päevaks jätta.
 Ei mäleta enam küla nime, kuhu ööbimiskoha leidsin. Majutuse pakkuja soovitas lähedal olevat söögikohta, mis pidi vaevalt 500m kaugusel olema. Hakkasin pärast enda sisse seadmist ja kergematele riietele üle minekut jalutama, kirjeldatud suunas. Möödusin paarist puuviljamüüjast, kelle lettidel olev väga ahvatlev välja nägi, kuid tahtsin siiski sooja sööki. Jalutanud ca 500-550m, nägin vasakul mingisugust kohviku moodi kohta. Lauad ja toolid väljas, paar inimest istusid ka seal. Astusin ligi ja küsisin mis menüüs on. Selgus, et see koht pakub ainult kergemaid ja kangemaid jooke, küll aga olevat olemas söögikoht 500m samas suunas edasi minna, kohe peale silda. Jalutasin siis edasi, nii kilomeetri, kuni kirjeldatud sild eemalt paistma hakkas. Pärast seda oli ka restoran olemas. Palusin midagi kohalikku, nood kehitasid õlgu ja andsid mulle menüü. Valisin sealt mingisuguse surnud sea välja, mis serveeriti täiesti kuivaks küpsetatult, pooltooreste kartulitega. Aknast jälgisin söömise ajal kuidas kohalik perekond sisseoste hobuvankrile ladus. Hobused on seal ehtsad tööloomad ja neid näeb mitmel pool ringi liikumas. Kui kunagi kütusekriis tuleb, siis need pered kehitavad õlgu ja tangivad oma transporti muru peal edasi. Tagasiteel ostsin tee äärest ploome ja sain suurepärase lohutuse kehvale restoranikogemusele. Lisaks ostsin mingisugust mündimekilist siirupit, millest kogu talve teed tegin. Kahjuks ei mäleta mis lillest too kokku keedetud oli, mingisugune metsik lill mägedes pidi olema, mille nime müüja mulle ka nimetas ja too hetk tuttavlik tundus.


 Uus päev tervitas mind kerge vihmasabinaga, mis mind õige pea peatuma ning vihmakombenesooni peale panema tõmbas. Transfagarasan äärde jäi ka Poenari linnus, kus kurikuulus Vladislav-Teibasseajaja asju (teibasse?) ajanud oli. Olin selle külastamiseks terve päeva plaaninud, kuid sain suve alguses internetist infot, et linnust renoveeritakse kuni 2024 aasta lõpuni. Jääb koos Deva linnusega järgmiseks korraks. Terve päev oli plaanitud aga selle tõttu, et sinna saab vaid treppi mööda. Jalutuskäik algab sealt, kust allolev pilt samast linnusest võetud on.
 Selle tee peal nägin üht karu, mille üle kohalikud imestasid, kuna tavaliselt nähakse ikka mitut. Ühes tunnelis kohtasin aga peatunud mootorratturit, kellel ei olnud kohalik numbrimärk. Pidasin kinni, et uurida kas kõik korras. Tegu oli loodusfotograafiga, kes oli nimme tulnud sellist ilma otsima, et õigeid udu ja pilvepilte saada. Veidikese jutustamise järel liikusin edasi, ikka kõrgemale, kuni olin vihmapilve sees. Nähtavus oli ehk 15m ja teeolud ei olnud üldse head, kuna kohati olid augud poole tee laiused. Päev varem läbitud Transalpina oli selle kõrval paradiis. Ühel hetkel hakkasin taas laskuma ja jõudsin üsna järsku pilvest välja. Avanes vaade päikeselisele orule, kus ka teekate märksa uuem. Pilvest välja jõudmise efekt oli nii võimas, et pidasin kinni ja tegin ka sealt mälestuseks mõned pildid.
 Mägedest välja jõudmise järel külastasin Carta kloostri varemeid ja Fagaras kindluses olevat muuseumit. Kummastki midagi eriti põrutavat meelde ei jäänud, aga uudistada oli huvitav küll. Nende juurest edasi sai külastatud Sinca Veche templi varemeid. Need on liivakivisse uuristatud ruumid, suures osas küll juba kokku varisenud. Pildistamine oli seal keelatud, aga ma salaja tegin ikka, ajal kui kõik teised selfide tegemisega hõivatud olid ja ei märganud millega ma tegelen.
 Seejärel panin kaheks päevaks Brasovi külje alla kinni ühe kodumajutuse "Casa Sara", mida majandas üks vahva Ungarlaste pere. Enne sinna minekut sai aga veel üht kohalikku rooga proovitud, mille nime ei mäleta, aga mis oli liha ja vorsti hautis, millele juurde lisatud maisijahust päts ja praemuna juustuga. Omapärase mekiga kombinatsioon, aga täiesti söödav.


 Brasovi kanti võtsin majutuse kaheks ööks, kuna järgmisel päeval plaanisin vaid samasse kanti jäävaid huvipunkte külastada ning sedasi ei pidanud õhtu saabudes uuesti otsimisega tegelema, vaid sain juba tuttavas kohas puhata. Esimesena käisin vaatasin Peles lossi. Seal oli juba väljas piletita vaatamist nii tunni jagu. Ohtralt kaunistusi ja detaile mida imetleda. Sees käisin vaid esimesel korrusel. Seal olid piletid korruste kaupa ja ka selle ülemised korrused jäävad tuleviku uueks külastuseks. Juba esimesel korrusel oli nii palju vaadata, et sinna läks pea pool päeva ära. Lossi minnes märkasin, et kõrval olev restoran pakub karulihast tehtud roogasid, kuid väljumise ajaks olin jõudnud selle juba unustada ning seekord jäi proovimata.
 Teiseks külastasin Bran linnust. kus samuti paar tundi ringi koperdasin. Kui kellelgi lugejatest peaks sarnane plaan tekkima, siis soovitan need kaks kohta üle vaadata vastupidises järjestuses. Bran loss on oluliselt vanem koht ning jätab pärast Peles lossi külastamist väga lageda mulje, kuigi tegelikult on tegu huvitava ehitisega. Lihtsalt eelmise koha mõju ei olnud veel üle läinud, kui sinna jõudsin. Plaanisin veel külastada piirkonnas olevaid koopaid, kuid hakkas sadama. Kuna vihmavarustus oli majutusse jäänud, tegin aega parajaks ühes kohvikus einestades, teenindajaga juttu puhudes ning ilmaradarit luurates, kuni sobival hetkel sain praktiliselt kuivalt öömajja tagasi.


 Brasovi piirkonna otsad tõmbasin kokku jalutuskäiguga vanalinnas, külastades muu hulgas ka kohalikku uhkust - musta kirikut. Seejärel liikusin kirde suunas, kohalike soovitusel vaatama kindluskirikut. Ootasin midagi sellises stiilis nagu Saaremaal nähtud kirikud paksemate müüride ja pisemate akendega. See oli aga hoopis muust materjalist ehitis. Kirik ise keskel oli täiesti klassikaline risti kujuline kirik, aga seda ümbritses kloostri muljet jättev paljude ruumidega kaitsemüür. Sai ka kaitsemüüri ringkäigu sisse, kus võis tervele müürile tiiru peale teha.
 Siis tuli jupp sõitmist rohkem ja vähem huvitavatel teedel, kuni ühe (kustunud) vulkaanini, kuhu sai ka kraatrisse sisse minna. Alla viis ka mingisugune takso, kindlasti raha eest, aga jala oli ka parklast täiesti mõistlik distants käia. Kraatris sees puudus mobiililevi täielikult. Huvitav moment oli see, et tegu oli täielikult eravaldusega. Keegi on erastanud terve vulkaani. Satelliiti ega James Bondi ei näinud. Päeva saatsin õhtusse mägede vahel sõitmisega.


 Ilmad hakkasid jahedamaks muutuma, vaated olid aga võimsad. Hommikul sõitsin läbi Bicaz kanjoni, millest mul pilti ei ole, kuna seal peatust ei teinud, aga vaade oli võimas. Kaljuseinad kahel pool püsti, nii lähedal, et võiks käega katsuda ja käänuline tee sealt vahelt läbi. Osas jooksis ka jõgi tee kõrval.
 Sattusin ühel ristmikul matuserongkäigule. Kogu liiklus pidas kinni, keegi ei närveldanud ega tuututanud, nagu muul juhul, kui peatutakse. Kõige ees kõndis seltskond pühakute piltidega teiba otsas, siis salk pappe, siis matuseauto ja selle järel küla jagu rahvast itkemas.
 Päev jätkus mägiteede sõiduga, kuni otsustasin ühe järgmise huvipunkti kandis majutuse kinni panna. Sõin parasjagu õhtueinet, kui helistati majutusest ja öeldi, et neil läks küte katki ja kas ma olen kindel, et soovin ikka tulla. Küsisin, et kas see saab täna remonditud või mitte, siis vastati, et vast ikka õhtuks saab korda. Kaalusin endamisi, et mis siis sellest väga on, kui alles katki läks ja õhtul jälle soojendama hakkab. Ega see tuba väga külm ei saa veel olla. Hoian jope ligi ja saan hakkama. Lisaks lubati, et soe vesi on olemas. Kohale jõudes selgus, et küte oli vist ikka veidi kauem ära olnud, kuna toas olid isegi seinad jääkülmad. Lisaks oli keegi vannituppa meeldiva üllatuse teinud ja seal akna tuulutusasendisse jätnud, et ka seal ikka mõnusalt karge oleks. Õues oli vast 5-6 kraadi sooja. Soe vesi oli, nagu lubatud, olemas ja sain kuuma dušši all enne magama minekut keha uuesti soojaks. Ka tekid olid kohevad ja soojad nii et külma ei tundnud ja jäin kiiresti magama. Hommikuks oli küte toa nii kuumaks kütnud, et olin teki pealt ära ajanud.

Hommikune huvipunkt oli Cascada Cailor. Google maps näitas, et asfaltteelt viib kõrvaltee 5km ja siis olengi otse kose ees. Pildid internetis olid paljulubavad. Keerasin peateelt kõrvale, mudasemale teele, kus siis mäest üles ikka üht pidi külg ees ja teist pidi külg ees üles pusisin. Tasasema koha peale jõudes parkisin ratta ära, kartuses, et tee läheb äkki kuskil veel hullemaks ja kohas kus ma oma elevanti ka ringi keerata ei saa ning jätkasin viimased kilomeetrid jala. Mõnusalt karge mäeõhk, teisel pool orgu hõiguvad lehmad karjastega võidu, päike paistab. Mida veel hommikuselt jalutuskäigult tahta? Jõudsin google juhatatud kohani, mis oli mäe serv. Kosk paistis kaugelt. Selleks, et kose endani jõuda tulnuks teadmata maa mäest alla minna, sama ligast, aga palju järsemat teed, kui see mille äärde ratta jätsin. Rehkendasin peas variante, kui halb on sellist teed pidi siledatallaliste motosaabastega üles tulla ja kas oleks lootus veel valges ratta juurde tagasi jõuda ning lõpuks leppisin kose kaugelt vaatamisega. Jääb jälle tulevaks korraks ja plaanin selle külastamiseks pikema aja.
Pärast hommikust matka hakkas tekkima kerge hommikusöögiisu ning peatusin ühes kohas, mis lubas riigi parimaid micisid. Seda liharooga olid mul kõik kohalikud proovida soovitanud, aga ei olnud sattunud veel kohta, kus see menüüs oleks olnud. Micid olid pisikesed aga head. Serveeriti magusapoolse sinepiga, aga lihas endas oli ka pipraid, nii et kokku oli päris hea kombinatsioon. Suhtlus käis jälle kõik viipekeeles.
Keha kinnitatud, käisin vaatasin üle maailma kõrgeima puukiriku, mis on ühe nunnakloostri osa. Sisse saab seal ainult suveniiripoekesse. Samas külas asub ka nn. rõõmus kalmistu. Seal on vaadata küll, aga kõrvalise koha kohta väga turistikas. Isegi piletiraha küsitakse väravas. Õhtuks võtsin ööbmise Satu Mare nimelisse linna, kuna Ungari poolel näitas booking kõik märksa kallima olevat.


Edasi oli suures osas tuldud teed naasmine. Käisin vaatasin siin-seal mõned linnusevaremeid ja tasuta muuseume. Eestisse jõudes oli ilm jälle nii vilu, et helistasin ette ja lasin sugulasel sauna sooja panna, et külmetushaigust kallale ei tuleks