Väärt mõtteid teemal "Sõidukimaks kaks tuhat kakskümmend kolm/neli"

[Ain]

Kui vaatan oma sõpru/tuttavaid siis ei näe ma seda, et keegi rabaks elus püsimiseks. Jah tööd tehakse. Mõni teeb palju. Eks endal ka on tulnud tööd teha kuna sülle pole kukkunud miski..aga minu arvamus laias plaanis on, et meie elul pole viga midagi. Sõda võiks kiirelt lõppeda..

Me kõik elame oma mullis ja tunneme peaasjalikult omatolisi. Vaid vähestel on see privileeg näha, mis isiklikust mullist väljaspool toimub.

Nõus! Aga isegi kui Sina mõtled sealt oma mullist väljapoole siis mida Sa rohkemat teha saad? Üks on ju selge, et seda kontingenti kes kuskil poe taga jauravad me peame nagunii üleval. Ehk siis igasugused maksud peaksid riigi rahakotti täitma ja sealt edasi mina näeksin oleks juba peenelt sihitud abi neile kes reaalselt abi vajavad. Kas sellel kes ostab kalli elektriauto on vaja seda 5000€ vms mis riik toetusena annab? Ei ole. Või kui tehti elektrikomp siis Jüri rõkkas rõõmust kui sai toetust.. Mina isiklikult arvan et neil ei ole seda toetust vaja.