Väärt mõtteid teemal "Sõidukimaks kaks tuhat kakskümmend kolm/neli"

[Madlobster]

Ma jälle arvan, et ähvardatakse suuremaga ja siis tehakse natuke vähem, et me kõik "kergendatult" ohata saaksime. Samuti saame nii tunda "siirast" heameelt poliitikute töö üle, et neil "õnnestus" maksimum programm siiski ära hoida.

Tavaline taktika ja õnnetuseks on see hästi toimiv, sest suure osa kergendusohked ja tänutunded on tõepoolest siirad.

Igasugu asjadele kirjutatakse hõlpsalt alla jutuga, et eks ta nagunii peab üks päe tulema, on see siis automaks või viineripidu või mis iganes veel.
Ebamõistlik asi justkui muutub mõistlikuks, kui seda piisavalt kaua korrutada?

Aini mõttega samuti nõustuda ei saa.
Tegelikult saad sa kõik asjad maha müüa ja rabada tööd ainult elus püsimiseks ning maksude maksmiseks.
Makse tuleb maksta on siilile ka selge, selleks, et üleval pidada vajalik infra ja teenused.
Kellegi utoopiliis laristamisi ja garndioossete nägemuste kinni maksmist aga sujuvalt maksumaksja kaela keeramine ei ole päris õige.

Lõpuks ongi nii, et püsid reel ainult rabades. Kohe kui tekib tagasilööke tuleb hakata loobuma, sest kõik mõeldav on maksustatud. Omamine muutub väheste privileegiks.