Motokross... Kuidas edasi?

[2715]

Üldiselt see seltskonna jutt oli kõik ka minu kogemusega kattuv. Lisaks siia juurde ainult, et omalkäel lolluste sisse harjutamine on tihti suurem karuteene, kui isegi sõitmata jätmine. Hakkasin ise käima krossitrennides, kus pole oluline, sest kui sulle jääb juba 80km kaugeks, on asi pekkis nagunii. Asjalik treener on ülioluline, kui tahad päriselt areneda. Seda muu trenni juttu mina ajama ei hakka, mul füüsis oma vanuse kohta super, ei tee mõmmigi muud peale krossi/enduro sõitmise, kui rajal miski väsib, on käed ja see on enamuses valedest asenditest ning sõiduvõtetest. Treenimine peab olema ikkagi individuaalne ning isegi kui ennast igapäevaselt ironmanniks valmistad, ei tähenda, et kestvuskrossis esimene mees oled kohe...Üldiselt on nii, et too õpetajaga trenn on mind kordades kiiremini arendanud, kui sõpradega koos rajal mängimas käimine. Tee kõigepealt oma raha ja liikumisasjad korda, õigem ratas ei tee ka tõesti paha, kuid kindel on ka see, et ka sama rattaga saab oluliselt paremaks. Tegelikult pole meie nõuannetest mõmmigi kasu, kuniks sa omale oma transpordi saad, kuni selle hetkeni asjalikke trennivõimalisi sõiduks on sisuliselt olematu kogus.

Ma finantsi hoidusin tahtlikult mängu toomast, kuid kui see toodi siis kahtlemata on tegu üsna kuluka tegevusalaga.
Eriti kehtib see kui võtta asja tõsisemalt kui oma lõbuks sõitmist ja hakata treeneri juures käima.
Võibolla ma rikun nüüd noore inimese isu asjaga tegeleda ära, kuid tõsisem trennis käimine ja veel treeneri juures eeldab kas uut või väga korralikku ratast et kui sõita pikk maa maha, maksta rajatasu ja treenerile ning siis minestab spordivahend ära...
Ma nimesid ei nimeta, kuid kunagi saadeti meie sõpruskonnast 3 liiget trennist minema enne algust ühe Eesti tippsõitja poolt.
Minul oli ratas liiga vana, sõbral polnud prillidel kilesid ja kolmandal olid hammasrattad kulunud.
Tookord ma ei mõistnud seda ja olin solvunud, kuid nüüd ma saan aru milleks see vajalik oli.
Kui tahta end kõrgemale tasemele välja võidelda ei tohi olla probleeme keskendumisega materjaalosale vaid sõidule.
Teised käisid veel erinevates trennides ja räägiti ikka sedasama, et aukudes seisad, pidurdades raskus taha, kurvis istud ette ja proovi ikka põlvedega paagist hoida.
Mitte et sellest kasu poleks, kuid sama teabe saab kätte ka netist videot vaadates ja eriti just võistlusi, et kuidas sõidetakse päriselt rajal.
Mulle näiteks meeldis sõidustiili poolest John Dowd ja ratas ka peaaegu sama millega ta võistles.
Muudest sarnasustest alustas ka hilja ja meeldisid pehmed rajad.
Mulle sobis ka tema stiil ja sain aru, miks tehakse midagi teisiti.
Näiteks soones hüppele võidi peale minna ka ratas viltu all ja põlvede-paagi vahel 10 cm.
Algul tundus loogikavaba aga sai hakatud proovima ja õige pea sai mõte selgeks, et surutakse ratas vastu soone siledamat külge ja peale seda polnud enam probleemi soonest hüppele peale minnes tee otsimine.
Kõiki neid nüansse ei jõua lahti seletada ja need on iga inimese jaoks individuaalsed ning sõidustiilid ka erinevad.
Teatud piirid paneb paika füüsika, kuid palju jääb ka piloodi otsustada.
Näiteks aukudel istumine on võimatu, kuid kas hoida paagist põlvedega kinni või ei on valik, et kas lasta rattal ise tee valida või üritada seda takistada.
Niisama pidurdades, kus üks ajab kõik jäsemed sirgeks et raskus taha viia aga teine kummardub kätest ja viib ka raskuskeskme alla.
Pidama saavad aga mõlemad sama maaga...

Pika jutu kokkuvõtteks, et kui finants ja liikumisvõime piiratud on parima hinna/kvaliteedi suhe sõpradega sõitmas käia, lasta seda ka filmida kellelgi, analüüsida ja vaadata igasugu võistlusi.