Honda DCT kasutusmugavus ja vastupidavus?

[Heikik]

Tänan kõiki vastajaid!

Ratas on üle vaadatud. Peab ütlema, et DCT on tegelikult päris tore...ei oska nüüd öelda, kas selle olemasolu või puudumise pärast antud rattamudeli puhul kummalegi poole kalduma hakkaks, aga minu silmis on sellel selgelt omad eelised. Näiteks veojõukontroll maas (nr 1 peal) kruusal kiirendades, kui saba tahab välja minna, on tore lenksult käike lapata - mõlemad jalad saavad kindlalt raudade peal olla ja kogu tähelepanu saad panna kehaga ratta kontrollimisele ning kontrollitud külglibisemisele.

Paraku, konkreetse isendi puhul ostuks ei läinud - omaniku ja minu arusaam ratta väärtusest jäi liialt erinevaks. Amordid jooksid nagu mahlakased (loik oli maas) ja kett polnud ilmselt väga ammu õli näinud (täiesti haljas ja hammakad juba pisut kulunud). Ei olnud otseselt täielik peldik - pigem selline 75% hea - aga üle 10k ratta puhul tahaks ikkagi täiesti head... ja tunnet, et seda on hooldatud.

Doohanist saaks 17k eest juba tutika, veidi parendatud CRF 1100D DCT, millel oleks rauad, skid plate jms samuti olemas - ning selle valguses maksta ratta eest, mida tuleb kohe parandama hakata ja mis tahab veidi ka kosmeetilist värskendust, ~11k, ei tundu mõistlik. Amordid ja ketijooks vajanuks üsna pea tegemist ning omanik ei suutnud paraku ülevaadet tehtud/tegemata töödest anda. Iseenesest kahju, ratas oli tore.

Aga põhipoint - DCT meeldis. Esimesed paar km oli imelik, aga harjub ruttu. Ja see mootor teeb mõnusalt mehist häält ning annab adekvaatselt väänet - keerulisemal maastikul oleksin ilmselt lenksult käikude vahetamise võimaluse eest pigem tänulik.

PS. Nagu mitmel pool on mainitud, siis D-režiimist tuleb eemale hoida, kui sellega sõita, tekib tunne, et ratas on katki.