Järjekordne teema parkimistrahvide kohta (aga mis siis, tore on ikka)

[Ain]

Ma julgen väita, et 90% mitmeti tõlgendatav situtasioon on tehtud meelega mingi hüve saamiseks
5% on tõesti "kummlus", et ei suudeta reaalselt nr õieti sättida/kirjutada
5% on tõesti kiiruga tähelepanuta jäänud, et nr ei saanud päris korrektselt paberile vms

Mina tahaks aga põlved läbi lasta kontrolöril, kes mulle aastad tagasi linnahalli statikas papre varre vahele sättis
Oli pikk mikimaa farmaritüüpi auto, millel sai tagaluugi peal istuda. Saigi seal siis istutu ja "õlijaama" hitt-tooteid manustatud.
Jutud räägitud, tubakas kõrvetatud istusime kumbki oma autosse.
Minu raudruuna varre vahele oli selle aja sees sokutatud kilekotikesega kollane paber, mis kokkuvõtvalt tegi selgeks, et väikse sunniga tuleks osa päevateenistusest ilma kellata parkimise eest loovutada. Ma nüüd juriidiliselt ei viitsikski väga heietada, kas ma päriselt nagu parkisin või peatusin. Aga puht inimlikult lähendes oli tungiv soov hr krl kolleegile vitsa anda.
Jooksime veel kiirelt ümber õlimaja, et esimese emotsioonina tekkinud soov realiseerida aga pidime peale mõningat luurekat nentima, et kodanik "parklarott" on meist kavalam, väledam või üle keskmise maskeerumise võimega. Seega jäi tal tänu eelpool loetletud omadustele triibulised saamata.
See aga ei tähenda, et neid tegelasi täna nähes see väike soov jälle meelde ei tule

Puht loogiliselt Sa parkisid kuna väljusid autost. Aga mis teise sõbraga sai?