Nozzu Kawasaki KLR 650 (s.1999)

[Nozzu]

Pärnu külje all, Sibulasoos on paar karjääri, kus krossikate ja ATVdega sõitmas käiakse. Mina olin seal eelnevalt käinud GD, Chevi ja MANiga hullamas. Või noh, olgem täpsed, nende hullamist filmimas.
Igatahes tunudus, et kui need sõjarauad seal hakkama saavad, saab KLR kah. Ja sinna ma täna hommikul suundusingi. Jõudsin kohale, vaatasin seda, metsatee kõrval, mõned meetrid madalamal, looklevat künklikku, liivast ja segi songitud rada ja ei tundunud väga hea mõte sinna ronida. Aga no tuldud sai. Pidi proovima.
Nii kui nõlvast alla oli sõitnud ja liivale jõudsin, mõistsin et ei, ikka ei oleks pidanud proovima. Aga ümber pöörata oli juba hilja. Pardisammul, ratast mõlemalt poolt jalgadega aeg ajalt toetades, sõtsin edasi. Lootuses leida mingi lauge koht, kust tagasi normaalse tee peale saaks. Selle asemel jõudsin aga hoopis tõusuni.

Poole tõusu peal, no nii neli viis meetrit enne harja, keris tagumine ratas ennast pehmesse pinnasesse ja edasi enam ratas ei liikunud. Ainus, mida rutskat keerates saavutasin, oli see, et vajusin veel sügavamale sisse.
Ok, ratta seljast maha. Katsusin tagumist otsa välja tõsta. Ei jõua. Sikutasin siis ratta külili ja külje peal tagumise ratta natuke august eemale ja ajasin püsti. Uuesti rattale ja ettevaatlikult kohalt minema - veel kiiremini kui ennist, olin jälle põhja peal kinni.

Mõistsin, et ma võingi seda sooritust siin tegema jääda aga midagi ei muutu. Omal jõul ma sellest mäest üles ei saa. Jätsin ratta sinna kus ta oli ja jalutasin abi otsima. Mitte kaugel, lagendiku lõpus, metsa piiril paistsidki mingid masinad. Kui ma nendeni jõudsin, saabus veel üks seltskond kaubikutega, ATVd kongis.

Rääkisin mure ära. Sai natuke muheletud aga ka ratas välja upitatud ning mäest üles lükatud. Mäe peal oli juba täitsa sõidetav pinnas ning peatselt leidsin ka raja, mida mööda jõudsin tugevamale teele.
Noh, igatahes sai selgeks, et KLRiga, vähemalt nende rahvidega, mis seal praegu all ja minu olematute oskustega, sügava liiva sisse ei maksa ronida. Edasi rallilisn mööda Soomaa motivatsioonisirgeid. Oli kah ilus. Ja äge. Viimast ei võtnud aga nii 70 kiltsa tunnis. Tuul ülestõstet visiiriga kiivri all vihisemas, läbi lompide ja üle konaruste. Hoopis teine teema, kui maanteed uhada.

Kuipalju ma täpselt sõitsin, ei oska öelda, sest see pagana spidomeeter ikka ei tööta. Ilmselt pean kontrollima trossi ülemist, spidomeetrisse minevat otsa, altpoolt tundub kombes olevat.

Mis aga oluline on, pärast seda seiklust ja no kui mitte saja siis poolesaja kilomeetri läbimist ikka, mõõtsin hiljem garaazhis loodi järgi ratast sirgena hoides õlikogust. Ja teate mis, õigus on kõigil teil, kes te ütlesite, chill, mees - ära närvitse, tõenäolselt ei põleta su ratas ebanormaalelt suures koguses õli.
Sest - silmaga nähtavat õlikoguse vähenemist ei olnud pärast seda tralli toimunud. Nivoo oli seal maal, kus ta enne sõitma minekutki oli.

Ehk siis mootoriga on kõik, vähemalt sellest aspektist, vinks-vonks.

Ura!